Eesmärk pühitseb abinõu? (0)

Eesmärk pühitseb abinõu?

Honore de Balzac “Isa Goriot ”

Kõik me sünnime siia maailma selleks, et midagi korda saata. Kui mõistame oma andeid ja võimeid, soove ja unistusi, tahame neid ellu viia – vaid siis tunneme endid inimestena, kes on midagi saavutanud. Ainus võimalus soovitu saavutamiseks on teada saada, mida vajame. Sellise teadmise saame läbi iseenda tundmaõppimise, küpsemise ja vaimse arengu käigus. Oluline on sammuda mööda eluteed lahtiste silmadega ja püüelda eesmärkide poole kasutades õigeid abinõusid.
Eesmärgikindlust võib pidada üheks väga tugevaks iseloomujooneks. Tänu sellele omadusele on inimesel palju lihtsam püsida eluvõitluses kui ühel vaesekel, kes ei tea, mida ja kuidas peale hakata. Kahjuks aga ei piisa soovide saavutamiseks vaid tahtest. Kõigest tuleb ise kinni haarata ja näidata välja pealehakkamist ning entusiasmi , sest ükski asi siin maailmas ei jaluta meile ise kätte. Küll aga leidub erinevaid mooduseid, kuidas enda soovide rahuldamiseni jõuda.
Eesmärkide saavutamine – see on omamoodi kunst . Kui tahe on olemas, siis on alati käepärast mitmeid viise, millele tuginedes saab edu poole pürgida ja hiljem tulemusi nautida. Mõni kasutab ausat viisi, mis on tihtipeale aeganõudvam ja raskem, kuid seda magusam on vili. Teised aga kasutavad nii öelda halbu meetodeid nagu näiteks varastamine, petmine ja ärakasutamine. Need võivad endaga kaasa tuua palju segadusi, probleeme ja hingevalu . Sellist rada mööda minnes inimene vaid valetab iseendale .
Honore de Balzaci teoses “Isa Goriot” on väga selgesti kirjeldatud lihtrahva ja kõrgseltskonna vajadusi ja soove. Kuigi kahel klassil on erinevad kombed ja eluolu, ühendab neid tugevalt kustutamatu ja peaaegu iseenesestmõistetav janu raha järele. Eesmärk rikkuseni jõuda on peaaegu kõigil raamatu tegelastel. Seega on rahal inimeste kõrval justkui eraldi väga kõrget positsiooni omav roll. Põhjus on väga lihtne, nagu isa Goriot ütles: “Raha eest saab kõike”. Kahjuks on see olnud üks aegumatuid ühiskonna valupunkte juba väga pikalt, sest raha ei kao meie eludest mitte kunagi.
Isa Goriot puhul oli tegemist vana nuudlikaupmehega, kellele kuulus küllustes rikkusi enne kui tema tütred mehele läksid. Abikaasad sõid aga peagi Goriot enda seltskonnast välja ning mees oli sunnitud pensionile jääma. Ta armastus tütarde vastu neile kõike võimaldades viis selleni , et nood muutusid isa vastu hoolimatuteks, mistõttu Goriot lootis rahaga osta laste armastust, sest muud võimalust talle enam jäänud ei olnud. Poolehoiu võitmiseks oleks ta pidanud juba viimaste lapsepõlves neid rahast rohkem eemale hoidma ning ka ise oma suhtumist rahasse muutma . Alles enda surivoodil taipas Goriot, kui rängalt ta oli eksinud armastades ja hellitades oma tütreid liialt palju. Ka tänapäeval on see probleem väga akuutne. Isegi enda tuttavate hulgast oskaksin ma nimetada nii mõndagi inimest, kelle elu keerleb vaid materiaalsete asjade ümber. Tuleks rohkem mõelda tuleviku peale, mida selline äraostmine endaga kaasa toob.
Teise peategelase Eugene de Rastignaci eesmärgiks oli tõusta kõrgseltskonda ja leida endale hea sissetulek selleks, et oma perekonnast mitte sõltuda. Tema teel rikkuseni oli nii tõuse kui ka mõõnasid. Teekonda alustas noor üliõpilane väga suure pühendumusega, abi sai ta enda sugulase vikontessi de Bauséant’i käest. Viimane oli väga suursugune ja heade kommetega vanaproua, kes jagas õpetussõnu noorukile. Ta toonitas suhtlemises kõrgklassiga külmust ja teiste ära kasutamist, kuid Rastignac pooldas siiski ausat viisi, kuni ta sellega enam kuhugi ei jõudnud. Eesmärgi kiiremaks saavutamiseks oli ta valmis tegema diili ja mõrvama inimese. Minu meelest oli Eugene selle otsusega täielikult põrunud. Ükskõik kui raske ka meie olukord poleks enda soovide saavutamisel, tuleks üle olla kergema vastupanu teed minemisest ja mitte alla anda. Igal asjal on alati omad eetilised lahendused olemas, tuleb vaid oodata õiget aega nende välja ilmumiseks.
Mõnikord tundub, et võttes sammu aeglasemaks, ei jõua me teistele järele. Elu läheb järjest kallimaks ning kui tahame omada katust pea kohal, peame palju töötama. Kuid probleem on, et see ei tee meid õnnelikumaks ning lõppude-lõpuks kaotab elu mõtte. Loomulikult on meil vaja teenida eluks raha, kuid kas ikka peame püüdlema liialduste poole? Kas see vabastab meid stressist ning annab armastust ja tarkust? Tuleks mõelda elu väärtuste üle, selle hinna üle, mida maksame niinimetatud eduka elu eest.
Minu arvates pühendab eesmärk abinõu ainult siis, kui see on seotud vajaduse, mitte ahnusega, sest vastasel korral on tulemus enam-vähem vastupidine soovitavast. Mõnes mõttes on esmapilgul vajadus ja ahnus väga sarnased, kuid ometigi fundamentaalselt erinevad. Samuti arvan, et eesmärk peab olema kõigile hea (kasvõi kaudselt), muidu pöördub see eemärk meie endi vastu.