Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. Värsimõõt- värsipikkus
Algriim- alliteratsioonil või assonatsil põhinev kokkukõla. N: härrad jäid härisemaie, möldreid mörisemaie. Allliteratsioon algriim, sarnaste konsotantide koruds sõnade algul värsis. N: venda kuulis, vasta kostis Antonüümid- vastandsõnad, mida seob vastandussuhe. N: madal-sügav Assonants algriim, sarnaste vokaalide koruds sõnade värsi algul. N: udu rikub uue kuue. Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Dialoog- kahekõne Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Kolm zanrit tragöödia,komöödia ja draama. Draamakirjandus kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks,
Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend
Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul.) algusriim vt riim. allegooria mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi. Näiteks: Müür, mis hakkab pragunema, kipub ära lagunema, seda tuleb rõhkuda, maani maha lõhkuda. (Juhan Lilienbach.) alliteratsioon algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Venda kuulis, vasta kostis / / (Rahvalaul.) anafoor korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses. Näiteks: Ütles Lembitu: Ilus on surra . Ilus on surra isamaa eest. (Friedebert Tuglas.) antitees vastuseade. Antiteesis kõrvutatakse vastupidiseid väiteid või seisukohti. Antitees on lähedane mõiste kontrastiga. Näiteks: Kui rõõmustasid vanad, siis nutsid
8. Müüt usundiga seotud fantastiline jutustus, aga ka muistend, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest,loodusnähtudest. 9. Muistend rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaama loodusnähtudest ja ühiskonnast. 10. Lüürika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja mõtete, tunnete ja meeleolude vahetu esitamine. 11. Sonett 13.sajandil itaalias loodud luulezanr, mis koosneb 14 värsireast. Sonett jaguneb riimiskeemi järgi kolmeks:itaalia, prantsuse ja inglise sonetiks. 12. Eleegia antiikkirjanduse leinalaul, mis hiljem muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. 13. Ood - Ood on pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele. 14. Värss luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama
TUNDEMÄRKE-MILLE PÕHJAL ARVATA,MILLEGA TEGU REGIVÄRSILISELE RAHVALAULULE ISELOOMULIK VÕTE MÕTTERIIM VÄRIRÜHMADE GRUPEERIMINE SISU JA VORMI PÕHJAL USUNDIGA SEOTUD JUTUSTUS TEGELASTEKS-POOLJUMALAD, MÜÜT JUMALAD.RÄÄGIB MAAILMA JA ELU TEKKEST NT: ,,KOIT JA HÄMARIK" ALGRIIM,SARNASTE KONSONANTIDE KORDUS SÕNADE ALLITERATSIOON ALGUL VÄRSIS NT: VENDA KUULIS,VASTA KOSTIS JUTUSTAV LUULETEOS , MÕISTET ON KASUTATUD EEPOSE,BALLAADI LUGULAUL JA POEEMI TÄHENDUSES TEKSTIOSA TAANDREAST TAANDREANI. LÕIK PROOSATEKSTI PÕHIÜHIK KIRJANDUSE SEGALIIK , MILLES
1. Aforism - mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. 2. Algriim - alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. 3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised 4. Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe. Näiteks madal sügav, alustama lõpetama, vähe palju. 3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend.
Pastoraal on karjaseluuletus. Selle kirjutatakse maaelu looduslähedases, enamasti ka ilustavas laadis. Poeem on pikem mitmeosaline värssteos, milles põimub mitmesuguste sündmuste kujutamine vaimsete otsingute ja elumõtetuse teemaga. Sonett on 14 värsist koosnev lüüriline luuletus. Värsid jagunevad salmidesse 4+4+3+3 järgi. Stiilikujundid on mitut liiki kõnekujundid(epiteet, metafoor), lausekujundid(kordus) ning kõlakujundid(riim). Stroof on luuletuse salm. Võrdlus on kõnekujund, milles kõrvutatakse kedagi või midagi ühistunnuse alusel. Värss on luuletuse rida. Algriim on sõnade algushäälikute kordamine värsi piires. Anekdooti iseloomustab kokkusurutud sõnastus ja vaimukas teemaarendus. Anekdoot lõpeb tihti püändi ja vabastava naeruga. Kõnekäänd on rahvapärane piltlik väljend. Kõnekäänu lõplik tähendus selgub alles lausest. Lauluparoodia on luuletuse või poplaulu uus, koomilise sisu või vormiga teisend.
tegevuskohti, esitatakse tavaliselt jutustaja vaatepunktist Karakter-tegelase individuaalsed loomuomadused(päritolu, huvid, välimus jne) Kompositsioon- koostisosade ühendamine tervikuks Komöödia-koomilise sisuga, naeruvääristatakse inimese pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni, lõpevad enamasti õnnelikult Kulminatsioon-tegevuse pinge haripunkt Kõnekujund-sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavaimad: epiteet, metafoor, võrdlus. Kõnekäänd-piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustamiseks (nt. ei seisa pudeliski paigal). Lüroeepika - põimuvad lüürika ja eepika: jutustava sisuga lüüriline luule. Suurvormid: eepos, ballaad. Lüürika-iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Tunnused: riim, stroof, värss. Vormid: ood, sonett, hümn. Metafoor-tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Peidetud võrdlus sinitaeva silm. Miljöö-aeg-ruum
Lüürika-sõnakunsti üks põhiliike,eepika ja dramaatika kõrval Eepika-kui põhiliigi zanrid keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele Dramaatika-zanre liseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog Luule-e.poeesia mõiste tähistab kõiki värss kõnes teoseid võibolla eepiline ja dramaatiline Stiil-autori,ajastu,kunstivoolu ühise loome ja maailmanägemise viis,mis väljendab teose igal tasandil Epiteet-kirjeldav või kaunistav lisandsõna e.poeetilinetäiend Võrdlus-kõrvutamine ühise tunnuse alusel Meta ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel Isikustamine-e.personifitseerimine millelegi mitte inimlikule isikuomaduste omistamine Sümbol-võrdkuju,pilt või märk,mis esindab mõnd nähtust või mõistet eriti abstraktselt
1. Algriim alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. 2. Alliteratsioon algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. 3. Assonants algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. 4. Eepos lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks on vägilase või muinasjumalad. Väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Kunst- ja rahvaeeposed. Viimased põhinevad kangelaslugudel. 5. Folkloor rahvaluule- 6
Kirjanduse põhiliigid ● Eepika e proosa- jutustav ilukirjandus, mis kujutab endas sündmusi, tegelasi ja olukordi. ● Lüürika e luule- ürgseim sõnakunsti valdkond ● Dramaatika e näitekirjandus- teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Dramaatika ehk näitekirjandus Liigid: ● Komöödia- naljaka sisuga näidend. ● Tragöödia- K urbmäng, kus peategelane hukkub. ● Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmusega näidend. Mõisted: ● Dialoog- kõne, kahe isiku vahel. ● Vaatus- osa näidendist. ● Stseen- osa vaatusest, kus tegelaste vahel toimub dialoog. Stseenides tegelased ei muutu. ● Remark- autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne jm kohta. Eepika ehk proosa Liigid: ● Eepos- pikk, värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägilaste või jumalate teod, võitlused
moodustatakse) ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus ZANRID: lugulaul · värss luuletuse rida. komöödia koomilise
6. ei+ja=ega 7. kui, nagu võrdluses koma ei ole, kui ei järgne öeldist 8. nii... kui ka ... lauses koma ei ole 9. Sissejuhatus esitab probleemi, millele kokkuvõte esitab lahenduse (läbi kirjandi lõikude teemade) 10. Üleminekud peavad olema sidusad! KIRJANDUS 1. RAHVALUULE Rahvaluule on rahva ühislooming, autor puudub. Rahvaluule jaguneb rahvalauludeks, rahvajuttudeks ja rahvaluule väikevormideks. RAHVALAUL Vana ehk regivärsiline rahvalaul (parallelism ehk mõttekordus, algriim ehk sõna algushäälikute kordus) Uuem ehk lõppriimiline rahvalaul kujunes välja 18.saj. Värsid moodustavad salmid, riimuvad iga rea viimased sõnad. RAHVAJUTT *MUINASJUTTU ja MUISTENDIT eristab see, et muinasjutus ei ole antud aega ja kohta (seitsme maa ja mere taga, vanal ajal), muistend on seotud kindla aja, koha või isikuga (Ülemiste järv, Põhjasõda, Peeter I vms).
1. Mis on lüürika? Lüürika on üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab kujundlikkus. Alguse sai Antiik- Kreekast 7.saj eKr. Iseloomustab vahetu elamuslikkus autori mõtete, tunnete ja meeleolu eristamisel. Tunnused : riim, rütm, salm. Lüürikat iseloomustab a) seotud kõne b) jagunemine värssideks c) jagunemine stroofideks d) riim, rütm Lüürika lüüra saatel esitatav pala (kunagine tähendus) Riim sarnase kõlaga sõnade kunstkavanduslik kordamine värsirea lõpus Värss kõne rütmiline ühik, mis moodustab luuletuse rea Stroof ehk salm kindlakujuliselt (2,3,4,5 jne kaupa) rühmaks ühendatud värsid. Luuletusi, kus puudub reeglipärane värss, nimetatakse vabavärsilisteks. Vabavärsiline
5.Muistend ja selle jagunemine?(aja jne) 6. Mis on naljand jam is pajatus? 7.Rahvaluule väikeliigid mõistend?(näide) Kirjandus Eepika Lüürika Dramaatika (jutustav kirjandus) (luulekirjandus) (näitekirjandus) Eepos ood tragöödia Romaan pastorad komöödia Jutustus sonett draama Novell ballaad Reisikiri poem Päevik haiku Miniatuur lüüriline luuletus Proosaluuletus Luule kujunes tantsu saatelaulust, kui sõnalise osa tähtsus suurenes. Luulel on 3 peamist vormitunnust: Riim- sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Rütm- põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkused.
Valm Õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt. Valmid naeruvääristavad inimeste ja ühiskonna pahesid. Kahes osas on tavaliselt valm: Esimeses osas esitatakse sündmus, teises õpetlik järeldus ehk moraal. Ivan Krõlov Anekdoot Lühike, vaimuka, üllatav lõpuga naljalugu. LÜÜRIKA LIIGID JA ZANRID Tänapäeval on lüürika üks kirj anduse põhiliike, mida iseloomustab kujundlikkus. Lüürika zanrid on ballaad, ood, sonett, hümn. Riim- sarnase kõlaga sõnade kuntstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus. Värss- kõne rütmiline ühik, mis moodustab luulerea. Stroof ehk salm- kirjakujuliselt(2,3,4,5 jne kaupa) rühmakas ühendatud värsid Sonett koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimisskeemiga abab abab cdc dcd Itaalia soneti värsiskeem 4+4+3+3 Inglise soneti värsiskeem 4+4+4+2 Marie Under Ballaad
Algriim - alliteratsioonil ja assonantsil põhinev kokkukõla Näit. Kana kaagutas laudas ja imik istus köögis. Alliteratsioon - kaashäälikuline algriim Näit. Kutsu klähvis kodus kuudis. Antonüümid - vastandsõnad Näit. Kuum – külm Arhaism – vanapärane, nüüdiskeelest kõrvsalejäänud keelend Näit. Isepäinis ilus oli sõit Varssavisse. Assonants – täishäälikuline algriim Näit. Ilves istus oksal. Ballaad - lüroeepiline teos Näit. Tuntud ballaadimeistrid venelane Aleksandr Puškin; eestalsed Jakob Tamm ,,Orjakivi“ ja Marie Under ,,Õnnevarjutus“ Dialoog - kahekõne Näit. Intervjuu, vestlus. Draama – tõsise sisuga näidend Näit. Kuulsad draamakirjanikud venelane Anton Tšehhov; eestlased Eduard Vilde ,, Tabamata ime“ , Anton Hansen Tammsaare ,,Kuningal on külm“,August Kitzberg ,, Tuulte pöörises“ ja Juhan Smuul ,,Lea“.
Luule jaguneb lüüriliseks (hingestatud, emotsionaalseks), eepiliseks (jutustavaks, nt eepos) ja nende vahepealseks-lüroeepiliseks (emotsionaalsus, tunnete ning meeleolude väljendamine on põimitud sündmustest jutustamisega, nt ballaad, värssromaan). Sisu järgi jaotatakse luulet loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jm. Riim-sarnasekõlaliste sõnade kordumine Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Rütm-põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkusel Värss-luuletuse rida, värsiread jagatud stroofideks Stroof-salm, mida iseloomustab sisuline terviklikkus Vabavärss-ei riimu omavahel, luuleread erineva pikkusega, ei jagune stroofideks Piltluuletus-selline luuletus, mille eesmärk on eelkõige vorm. Luuleridade paigutus lehel kujutab mingit kujundit. See on luuletuse sisuga seotud. Luulezanrid: Haiku-koosneb kolmest värsireast, milles on kokku 17silpti. Esimeses värsireas on 5, teises 7 ja kolmandas 5 silpi. Riim p
9. klassi kirjanduse mõisteid 1. Aforism - mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca) 2. Algriim - alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul) 3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust:
9. klassi kirjanduse mõisteid 1. Aforism - mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca) 2. Algriim - alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul) 3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust:
lõppevad enamasti õnnelikult.. Iseloomulik on juhuslik sündmustik ning väljaarenemata telegastüübid. Põhilised võtted: kõne-,tegelas-, ja situatsioonikoomika. DRAAMA: Tõsise sisu , keeruliste konfliktide ja elulise sündmustikuga näidend. Draamas on ühendatud komöödia ja tragöödia, kaldumata kumbagi äärmusesse REMARK: märkus,autori selgitav märkus tegelaste välimuse,käitumise,tundmuste,zestide,hääletooni,lavalise liikumise,lavakujunduse vm kohta. REGILAUL: iseloomustab algriim ja parallelism, esitatakse tavaliselt eeslaulja ees ja koor järgi vaheldumisi. Liigid: hälli-,töö-,kiige-,pulma-,tähtpäeva-,mängu-,sõja-,matuse laul jt. REGIVÄRSS: ehk neljajalgne trohheus, 8 silpi reas, vahelduvad rõhuline ja rõhuta silp. ALGRIIM: 1 rea sõnaalgus häälikute kordamine alliteratsioon-kaashäälikud, assonants-täishäälikud MÕTTERIIM: kahes või enamas järjestikulises reas korratakse sama mõtet või motiivi teiste sõnade või mõtetega.
värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim. Stroof (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi. Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
Kõne-, lause- ja kõlakujundeid iseloomustab üks tunnus: iga kujund on mingis mõttes hälve tavapärasest keelekasutusest , seoste loomine niisuguste nähtuste vahel, mis tavaliselt kokku ei kuulu. Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Inversioon Alliteratsioon Võrdlus Ellips Assonants Troobid: Lausekatkestus Riim metafoor Kiillause metonüümia Rinnastuslik lühiühendus hüperbool Asündeton litootes Polüsüneton isikustamine Kordused sümbol Retooriline hüüatus allegooria Retooriline pöördumine paradoks Retooriline küsimus oksüümoron Kliimaks sünesteesia Antikliimaks
Luulegraafika - luuletused, milles stroofi kuju ning teksti paigutuse kaudu lehekülgedel taotletakse sisule vastavaid nägemuskujundeid. Lõppriim- lõpuhäälikute kordus värsis. Lüürika- üks kolmest kirjanduse põhiliigist, mida iseloomustavad elamuslikkus ja tunded, lüürika on enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Lüürikazanrid on: ood, hümn, eleegia, sonett, kantsoon, sekstiin, ballaad. Memuaarid- Teosed, kus autor jutustab enda või lähedaste elust. Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks: Looja minemas, looja minemas Kullase valgusega Oled sa, sinitaeva silm! (Kristjan Jaak Peterson) Miljöö - teose aeg-ruum
Lüürika ehk luule. Luulet iseloomustab rütm: Värss luule rida Stroof salm Riim sarnaste sõnade kordus realõpus. A A A A B A B A A B B B B B A C (Ristriim) (Paaris riim) (Süliriim) (Segariim)
olevikulusus, tegevuse keskendatus ja pingeline arendus ning tegelasvahelised vastuolud. Epiteet on omadussõna, kirjeldavpoeetiline täiend, mis tõstab esile midagi olulist. Elulood on elukäigu kirjeldused, omamoodi minevikumälestused Haiku on jaapani klassikaalne väike luulevorm. Haiku koosneb 3 reast ja 17 silbist Teemaks on loodus ja inimtunded. Ilukirjandusliku teksti puhul on mõjureiks kunstilised väljendusvahendid ning ilukirjandus käsitleb inimeste elu kirjaniku loodud maailmas Isikustamine e prersonifikatsioon on elututele objektidele v loodusesemetele inimlike omaduste ülekandmine Kõnekäänd on rahvapärane piltlik väljend. Kõnekäänu lõplik tähendus selgub alles lausest. Jutustus on proosazanr, mida iseloomustavad kindlapiiriline süzeeliin, rahulik kulg ja vaba vorm. Tegelasi ja sündmusi võib olla palju. Kuuldemäng on raadio kaudu esitamiseks mõeldud draamateos, mis rajaneb peamiselt sõnal. Kirjeldusi nii otsesetid kui kaudseid, kasutab kirjanik miljöö
Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. Rütmiline kõne e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine Keeleline heakõla ( alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus ) Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism Sõnamäng ( tekib homonüümide ja sünonüümide ootamatul ja naljakal kõrvutamisel) Ristlaused Paradoksid Riim ( algriim e alliteratsioon, lõppriim ) Helimaalingud, jäljendused onomatopöa Pahakõla e kakafoonia, mis koondab raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe või sõnu Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse e häälikusümboolikaga, nt pikk uu võibtähedada tuule ulgumist Anagrammid e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silipde ümbertõstmise teel Paragrammid e näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber või asendatakse
Kirjandus: Rahvalaul: Rahvalaulul on kolm komponenti: meloodia, tekst ja esitus. Jaguneb kaheks: regivärsiline rahavlaul (vanem) ja riimiline rahvalaul (Uuem) Regivärss: Regivärsi tunnused: paralleelism (sarnase mõttega värsiridade kordamine) Algriim (algushäälikute kordus): a)alliteratsioon (kaashäälikute kordus) ja b) assonants (täishäälikute kordus) 8 silpi värsireas Värsimõõduks on 4-jalaline-trohheus (vahelduvad rõhuline ja rõhuta silbid) Aegunud käändelõpud (nt. Ella) Regivärsil on mitmeid alaliike (töölaulud, kodulaulud, kiigelaulud)
kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks
kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks
ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (18831980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). ajaraamat vt kroonika. aforism mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca.) Agamemnon kreeka mütoloogias Mükenee kuningas, kreeklaste ülemjuhataja Trooja sõjas. Agamemnon on "Iliase" üks peategelasi. akademism teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.17. sajandil.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
