Ebavõrdus kui terviserisk ja heaolu mõjutaja (0)

Tallinna Ülikool
Ebavõrdsus kui terviserisk ja heaolu mõjutaja
Referaat-essee
Koostaja: Kristiine Värraval
Tallinn 2014
Sotsiaalne ebavõrdsus
Viimasel aastakümnel on ilmnenud , et enamikes ühiskondades, ka niinimetatud heaolühiskondades suurenevad erinevused tervisenäitajates erinevate sotsiaalsete gruppide vahel.
Eksisteerib seaduspärasus, et tervisenäitajatele on iseloomulik sotsiaalne astmelisus – kõrgeima sissetulekuga inimeste tervisenäitajad on parimad, keskmise sissetulekuga inimestel on need vahepealsed ning madalaima sissetulekuga havimad tervisenäitajad.
Suurema sidususe saavutamiseks on vajalik ühiskondliku kihistumise , ebavõrdsuse ja tõrjutuse vähendamine. Sotsiaalne ebavõrdsus väljendub teatud sotsiaalsete rühmade madalas staatuses ning väheses kogukondlikus kaasatuses. Inimestevahelist ebavõrdsust suurendavad ebapiisav sissetulek ning sissetulekute ebaühtlane jaotumine . Sotsiaalset ebavõrdsust mõjutavad lisaks mittemateriaalsed ressursid nagu tervis, sotsiaalne ja kultuuriline osalemine ja palju muud. Sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse vähendamine hõlmab endas erinevate sotsiaalsete rühmade (puuetega inimeste, vanemaealiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste jt) toimetulekuriski sattumise ärahoidmist (piisava sissetuleku omamist läbi töötamise või sotsiaalsete siirete ning tööturu ja sotsiaalteenuste kättesaadavust ), inimestevaheliste suhete, sidemete ja võrgustike arendamisest ja palju muud ning seeläbi ühiskonna kihistumise ärahoidmist ning suuremat kaasamist.
Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate põhjal
Juba aastaid on püütud leida viisi, kuidas mõõta ühiskonna heaolu, ning praeguseks on avaldatud mitu heaolu hindavat näitajat – indeksit. Sageli kasutatakse heaolu iseloomustamisel majandusnäitajaid nagu näiteks sisemajanduse koguprodukt (SKP). Majandusnäitajatest ei piisa siiski heaolu mõõtmiseks, kuna need ei sisalda informatsiooni sotsiaalvaldkonna ja keskkonna kohta, nagu näiteks inimeste ajakasutus, haridus , tervis ja elukeskkonna kvaliteet. Seetõttu on tegelikkusele paremini vastava teabe saamiseks peale majandusnäitajate vaja arvesse võtta ka mittemateriaalsed näitajad.
Elukvaliteedi näitajad hõlmavad kaheksat valdkonda: tervis, töö- ja pereelu ühiltamine, haridus, kogukond , turvalisus, valitsemine ja kodanikkond, keskkond ning subjektiivne heaolu.
Joonis 1. OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik
OECD eesmärk ei ole seada riike pingeritta, vaid organisatsioon püüab kujundada ning levitada ühiseid arusaamu heaolu mõõtmisest, et inimesed oleksid teadlikumad ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Üldist heaolu on võimalik adekvaatselt hinnata, võttes arvesse heaolu mõlemat mõõdet , subjektiivset ja objektiivset. Subjektiivne heaolu on seotud eeskätt inimese vajaduste ja ootuste täitumisega, mis tähendab, et inimene ise oskab oma heaolu kõige paremini hinnata. Objektiivsest heaolust rääkides peetakse silmas indiviidi käsutuses olevaid ressursse.
Sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine tervises
Tervise ja majanduse vahelised seosed on väga laialdased: halb tervis vähendab töövõimaliste inimeste arvu ning tööttavate inimeste töötundide arvu ja produktiivsust.
Sotsiaalmajanduslike tervisetegurite raamistikust tulenevad ühtlasi meetmed, mis aitaksid parandada nende gruppide tervislikku seisundit. Saavutamaks olulisi muutusi on samaaegselt vajalik:

• Parandada inimeste elu- ja töötingimusi;
  
• Mõjutada marginaalsete gruppide tervisekäitumist sotsiaalse keskkonna muudatste kaudu;
  
• Võimestada haavatavaid gruppe ning arendada nende sotsiaalset sidusust ja sotsiaalset kapitali;
  
• Saavutada muutusi majanduspoliitikas;
  
• Parandada sotsiaalset haavatavate gruppide juurdepääsu terviseteenustele;
  
• Saavutada omavalitsuste ja paikkondade tasandil haavatavate gruppide kaasatus nende tervist puudutavate otsuste tegemisse
  

Omavalitsuste roll
Sotsiaalse ebavõrduse vähendamisel ja heaolu tagamisel on suur roll kohalikel omavalitsustel. Ainult omavalitsus on suuteline mõjutama keskkonda nii, et see muutuks tervisttoetavamaks ja kohalikele inimestele heaolu allikaks. Nii majandusareng , haridus, kohalike inimeste elamistingimused, toitumine kui tervisekaitse ja paljud muud valdkonnad on kohaliku omavalitsuse igapäevatöö. Omavalitsus hoolitseb tööhõive, sotsiaalteenuste, jäätmemajanduse, vabaaja veetmis võimaluste ja ka inimeste kaasatuse eest oma kodukandi arengusse. Kohalikud juhid on vastutuskohustuslikud ja seda on võimalik mõjutada valimiste kaudu. On väga oluline, et kohaliku omavalitsuse liikmetel on selge arusaam tervist mõjutavatest teguritest, kohalike inimeste kaasatuse olulisusest igapäevaotsuste tegemisse ja selle mõjust paikkonna tervise arengusse.
Tervisedenduse praktikute ülesanne on kohalike omavalitsuste otsustegijate järjepidev nõustamine ja protsesside selgitamine. Informatsioon peab sisaldama tervisemõjurite, eriti sotsiaalsete tervisemõjurite, mis viivad sotsiaalsele ebavõrdusele tervises osatähtsuse selgitamist ning võimalike lahendusviiside pakkumist. Hea on pakkuda näietid erinevate riikide tulemuslikest programmidest, millega on saavutatud ebavõrduse vähenadamine tervises erinevates haavatavates gruppides.
Kohalikel omavalitsustel on kohutus luua keskkond, mis on elanikele soodne ja tervisesõbralik.
Kokkuvõte
Sotsiaalset ebavõrdsust tervises eksisteerib kõikides ühiskondades, kus seda on uuritud. Mõnes riigis, nende hulgas ka Eestis on paraku lõhe sotsiaalses ebavõrdsuses tervises kasvab püsivalt ja järsult hoolimata sellest, et kogu rahvastiku üldised tervisenäitajad mingil määral paranevad. Nimetatud olukord nõuab konkreetseid samme iga tasandi otsustetegijate ja tervisedenduse professionaalide poolt. Keskendumine kogu rahavastikule ei vähenda sotsiaalset ebavõrdsust tervises, vaid reeglina suurendab seda veelgi. Sotsiaalse ebavõrduse vähendamine tervises nõuab erinevate sektorite esindajate pika-aegset pühendumist elanikkonna tervisele.