on kärg, millele on ehitatud tabeltt), siis kekkond tungib tabletti sisse ja vabanemine on komplitseeritum, kuid siiski ajast sõltuv. 6. Raviaine vabanemist mõjutavad tegurid Füüsikaliskeemilised tegurid tähtsaim neist on lahustuvus aga ka vabanemiskeskkond on oluline. Vabanemist ja imendumist reguleerib ainele iseloomulik suurus pKa. Toimeaine imendumist silmas pidades oleks parem, kui ta vabaneks dissotsieerumata molekulina. Dissotsieerumist mõjutab keskkonna pH. Peroraalsetest ravimitest raviaine vabanemist mõjutavad olulised abiained. Näiteks HPMC (hüdroksüpropüülmetüültselluloos) on väga hea prolongaator. Vabanemise kriteeriumiks on 80 %. Farmatseutilised tegurid näiteks kapslite täitmisel või tablettide pressimisel kasutatav rõhk. Suurema rõhu korral toime pikeneb Toime- ja abiainete proportsioon vabanemise ja reguleerimiseks eelistatakse
CH3COOH+ZnCH3COOZn+H2 Tugev happe on keemilise aktiivsem, reaktsioon voolab kiiremini, sest muutused tsingiga on nähtavad praktiliselt kohe. Tugev happe on HCl ja nõrk happe on CH3COOH 2. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses CH3COOH+ CH3COONa CH3COONa+H2 (lahus oli roosa sai oranziks) Tasakaal nihkub vasakule, vesinikioone kontsentratsioon vähenes NH4 H2O+NH4Cl (NH4 H2O)Cl (lahus oli lillaks sai läbipaistvaks) Tasakaal nihkub molekulide dissotsieerumata suunas, OH ioone ei ole nii palju NH4 OH NH4 ++OH- [ NH 3+ ][OH - ] Ka= [ NH 4OH ] CH3COOHCH3COO-+H+ [CH 3COO - ][ H + ] Kh= [CH 3COOH ] Et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas on vaja lisada nõrgale happele tugev alus ja tugev happe nõrgale alusel. 3. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. 1) V1(NaOH)=7,85ml V2(NaOH)=7,95ml Vkesk(NaOH)=7,80ml 2)V(NaOH)M(NaOH)=V(HCl)Cm(HCl)
tasakaal esimeses võrrandis nihkus vasaku poole vesinikiooonide kontsentratsioon lahuses vähenes kollane lahus (pH>6,3) a) Katseklaasi ~4,5ml dest. vett, 3-4 tilka 2M ammoniaagi vesilahust ja 2-3 tilka fenoolftaleiini vaarikapunane lahus. Jagasin kaheks. Ühele osale sisasin väike kogus tahket ammoniumkloriidi, loksutasin lahus muutus märgatavasti heledamaks. Seega hüdroksiidioonide kontsentratsioon lahuses vähenes, sest ammoniumioonide lisamine lahusse nihkus tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas. Järeldub, et nihutada tasakaalu nõrgades hapetes või alustes dissotsieerumata molekulide suunas, on vaja lisada lahusele vastava happe või aluse soola, mis suureneb selle aine ioonide kontsentransioon lahus, mis tähendab, et dissotsiatsioon väheneb. 3. Soolhape kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega NB! Pipetid ja büret on vaja loputada eelnevalt töölahusega. Dest
vähenes, happe dissotsiatsiooni tasakaal kaldus pärast soola lisamist vasakule. Kirjutada etaanhappe dissotsiatsiooni reaktsiooni võrrand ja selle reaktsiooni tasakaalukonstandi avaldis. CH3COOH ↔ H+ + CH3COO- K H CH COO 3 CH 3COOH Mida on vaja lisada nõrgale happele, et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas? Et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas on vaja lisada ühendid, mis koosneks tugeva aluse ja nõrga happe ioonidest (nõrga happe ioon hüdrolüüsub veega). Katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaakhüdraatii ja 2-3 tilka fenoolftaleiini. Fikseerida lahuse värvus. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi ja loksutada. Võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Pärast ammooniumkloriidi lisamist lahus muutub läbipaistvamaks.
Võrdlesin värvusi. Jahutasin ning võrdlesin taas värvusi. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus Soolhape mõjus tsingile tugevamalt kui etaanhape, kuna HCl on tugev elektrolüüt ning vesilahuses dissotsieerub täielikult, seetõttu mõjub ka tugevamalt. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses Vesinikioonide kontsentratsioon lahuses vähenes. Tasakaal nihkus vasakule. Tasakaal nihkus molekulide dissotsieerumata suunas, hüdroksiidioone ei ole nii palju. Et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas, tuleb nõrgale happele lisada tugev alus ja tugev hape nõrgale alusele. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimistel kulunud NaOH mahud: 1. 8,60 mL 2. 8,50 mL 3. 8,65 mL Kulunud NaOH keskmine ruumala: Õppejõult teada saadud õige tulemus: 0,0823 M Veaarvutus: pH mõõtmine ja arvutused
Fikseerida lahuse värvus. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket naatriumetanaati, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Anda seletus lähtudes dissotsiatsiooni tasakaalust (mis suunas nihkus tasakaal soola lisamisel, kas vesinikioonide kontsentratsioon lahuses suurenes või vähenes?). Koostada vastavad dissotsiatsioonivõrrandid ja tasakaalukonstantide avaldised. Mida on vaja lisada nõrgale happele, mida alusele, et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas? H2O + CH3COOH + mp Tekib punane (teraline) lahus. H2O + CH3COOH + mp + CH3COONa CH3COONa = CH3COO- + Na+ K= Pärast tahke naatriumetanaadi lisamist värvub lahus oranziks, järelikult pH suurenes. Happe dissotsiatsiooni tasakaal kaldus pärast soola lisamist vasakule, vesinikioonide kontsentratsioon alanes. Katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaagi vesilahust ja 2-3
st. Ka berüllium, boor, raud, ränihape jt võivad moodustada F-komplekse, viimase puhul võib tekkida näiteks heksafluorosilikaatioon [SiF6]2-. Kindlate pH väärtuste juures võib selline kompleksimoodustumine ära kasutada kindla koguse fluoriidioone. Fluori esinemisvormi hüdrosfääris määrab suuresti keskkonna happesus. Sõltuvalt vee (lahuse) fluoriidioonide kontsentratsioonist ja pH väärtusest võib fluor lahuses esineda ka HF2- ning dissotsieerumata HF kujul. Lahjendatud lahustes ja neutraalses keskkonnas esineb suurem osa fluorist F- ioonidena. Lahuse happesuse suurenedes väheneb F- osakaal ning HF2- ja dissotsieerumata HF hulk suureneb. Tänu fluori suhteliselt suurele sisaldusele maakoores leidub seda varieeruvates kogustes ka veekogudes. Fluoriidisisaldus pinna- ja põhjavees sõltub suuresti fluoriide sisaldavatest kivimitest ning mineraalidest. Keskmine F-/Cl- massisuhe kivimites varieerub sõltuvalt kivimi tüübist 4:1 kuni 8:1
dissotsiatsioonivõrrandid ja tasakaalukonstantide avaldised. 𝑁𝐻3 ∗ 𝐻2 𝑂 ⇄ 𝑁𝐻4 + + 𝑂𝐻 − 0,06 0,06 0,06 -Kontsentratsioonid mol/dm3 𝑁𝐻4 𝐶𝑙 ⇄ 𝑁𝐻4 + + 𝐶𝑙− Hüdroksiidioonide konts. lahuses vähenes, sest tasakaal liikus ammooniumioonide tekke suunas. [𝐾+ ]∗[𝐴− ] 0,06∗0,06 𝐾= 𝐾= = 0,06 [𝐾𝐴] 0,06 Tasakaalu dissotsieerumata molekulide suuna nihutamiseks on nõrgale happele vaja lisada nõrga happe soola; nõrgale alusele Katses 6 tuli katseklaasi valada ~5 mL küllastatud BaCl2 lahust ja lisada kontsentreeritud vesinikkloriidhapet. Katseklaasis toimus sadestumine. Selgitada toimuvat Le Chatelier’ printsiibiga. 𝐵𝑎𝐶𝑙2 ⇄ 𝐵𝑎2+ + 𝐶𝑙− 𝐵𝑎𝐶𝑙2 + 𝐻𝐶𝑙 ⟶ 𝐻𝐶𝑙 + 𝐵𝑎𝐶𝑙2 ↓
2-3 tilka fenoolftaleiini. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Anda seletus lähtudes dissotsiatsiooni tasakaalust. Algselt lahus lillakas-roosa, NH4Cl lisamisel värvus muutus hele roosaks. Tasakaal nihkus vasakule, hüdroksiidioonide kontsentratsioon vähenes. Nihutamaks tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas on vaja lisada nõrgale happele tugevat alust ja tugevale happele nõrka alust. CH3COOHCH3COO-+H+ [CH 3COO - ][ H + ] K = [CH 3COOH ] h NH4 OH NH4 ++OH- [ NH 3+ ][OH - ] K = [ NH 4OH ] a 3. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud 250 ml koonilisse kolbi 10 ml õppejõult saadud HCl kontroll-lahust(nr.3) ja lisada 2-3 tilka fenoolftaleiini lahust.
TÜ Füüsikalise keemia instituut 6 Keemia alused III. TASAKAALUD ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSTES Elektrolüütilise dissotsiatsiooni tasakaalukonstant K avaldub järgmiselt: [H ][A ] K , [HA] kus [H+] ja [A-] on ioonide ja [HA] dissotsieerumata molekulide molaarsed kontsentratsioonid. K iseloomustab elektrolüüdi tugevust. Mida väiksem on K väärtus, s.o. mida vähem on lahuses ioone molekulidega võrreldes, seda nõrgema elektrolüüdiga on tegemist. K sõltub elektrolüüdi iseloomust, temperatuurist. Erinevalt dissotsiatsiooniamäärast ei sõltu K elektrolüüdi kontsentratsioonist. Kui elektrolüüdi HA algkontsentratsioon tähistada c, siis [H+] = [A-] = c ja [HA] = (1-)c. Asendades vastavad kontsentratsioonid
Valemi number kirjutatakse ümarsulgudesse lehe parempoolsesse serva. Tekstis tuuakse viited valemitele samuti sulgudes. Kui töös on rohkem kui üks valem, tuleb need nummerdada. Näide: Dissotsiatsioonikonstant K väljendub järgmiselt (Paama jt 1992: 26): Pedagoogid Kaasõpilased Kooli personal Suhtlemine ja koostöö Õpilase roll ja tegevused 4 , [] [][] HA HA 12 K (4.4.1) kus [HA] happe dissotsieerumata vormi kontsentratsioon [H+] vesinikioonide kontsentratsioon [A-] dissotsieerunud vormi kontsentratsioon. 7. Kasutatud kirjandus 30. Kasutatud kirjandus esitatakse tähestikulises järjekorras. 31. Kasutatud kirjanduse loetelus tuuakse ainult töös viidatud allikad ja teisalt peab igale loetelus olevale allikale leiduma töös viide. 32. Raamatute puhul kantakse kasutatud kirjanduse loetellu järgmised andmed: autori
Auksiini liikumine taimes toimub peamiselt kahel viisil: 1) passiivne liikumine floeemis (~1m/h), IAA liigub seotult suhkrute ja aminohapetega. Selliselt toimub näiteks IAA kaugtransport - liikumine pealmaaosadest juurtesse mis on oluline kevadise kambiumi aktiveerumise ja külgjuurte tekkimise korral 2) energiat tarbiv polaarne liikumine juhtkimpe ümbritsevates parenhüümi rakkudes (2-15cm/h), IAA liigub seostumata kujul. Polaarse liikumise mehhanism. IAA apoplastis on dissotsieerumata (karboksüülrühm protoneeritud) kujul, sest karboksüülrühma pK ~4,75, järelikult apoplasti pH juures (~6) enamik karboksüülrühmi on dissotsieerumata. Sellisel kujul on IAA suhteliselt hüdrofoobne ja läbib rakumembraane. Rakkude tsütoplasmas on pH aluseline ja IAA järelikult dissotsieerunud kujul, ja ei läbi membraane. Seetõttu IAA kuhjub rakkudes ja eksporditakse rakkudest välja antipordis prootonitega kandjavalkude abil, mis paiknevad rakkude basaalses osas
polüelektrolüüdid: kõrgmolekulaarsed ühendid, mille koosseisus on rida dissotsiatsioonivõimelisi gruppe: – happelised: koosseisus on happelised rühmad ja need dissotsieeruvad, nt. pektiin. – aluselised: sisaldavad aluselisi rühmi, dissotsiatsioonil tekib OH‾-ioone – polüamfolüüdid: valgud Nõrkade elektrolüütide lahused: Vesilahuses nõrgad elektrolüüdid ei dissotsieeru täielikult ja kõrvuti dissotsieerunud molekulidega on dissotsieerumata molekulid. Dissotsieerunud ja dissotsieerumata osade vahel püstitub dünaamiline tasakaal — dissotsatsioon on pöörduv protsess. KtAn ⇄ Kt+ + An‾ Kt — katioon An — anioon Tasakaalu korral rakendub massitoimeseadus. Saame kirjutada tasakaalukonstandi: Kd = [Kt+]·[An‾] [KtAn] Kd — dissotsiatsioonireaktsiooni tasakaalukonstant ehk dissotsiatsioonikonstant [ ] — tasakaaluline kontsentratsioon
C OH = Calus kus Ca - vastava aluse molaarne kontsentratsioon, mol/dm3 Nõrgad elektrolüüdid Kh, Ka happe või aluse dissotsiatsioonikonstant (käsiraamatud) Nõrkade elektrolüütide lahustes on ioonid tasakaalus dissotsieerumata molekulidega. Kui on teada dissotsiatsiooniaste ja happe või aluse molaarne kontsentratsioon, saab Seega tuleb nõrkade elektrolüütide dissotsiatsiooni käsitada pöörduva protsessina: vesinik- või hüdroksiidioonide kontsentratsiooni leida lihtsamalt.
o. seisundist sõltuva kiirusega. 23. Leukotsütaarne valem aglutinogeeni sisaldav veri seguneb selle sees on liikumises · Keha ainete kontsentratsioonist Ühe Määravaks on rakkude (mõiste ja määramisviis). vastavat aglutiniini sisaldava veevajadus sõltub ainevahetuse mooli dissotsieerumata aine agregatsioon, mis omakorda oleneb Leukotsütaarse valemi verega, on tulemuseks intensiivsusest · Kui veekaotus osmolaarne kontsentratsioon on 1 nende elektrilaengust Er arvust, (leukogrammi) all mõeldakse erütrotsüütide aglutinatsioon ületab kehasse lisanduva vee, tekib osmool (Osm)/l
d) hüdroksokompleksid ligandiks on OH- rühmad. Tugev kompleksühendist elektrolüüt dissotsieerub ioonideks nagu mistahes tugev elektrolüüt. Nii on kompleksühendi [Ag(NH3)2]Cl vesilahuses [Ag(NH3)2]+ ja Cl- ioonid, H2[AgI3] vesilahuses H+ ja [AgI3]2- ioonid jne: [Ag(NH3)2]Cl [Ag(NH3)2]+ + Cl H2[AgI3] 2H+ + [AgI3]2 Lisaks ülaltoodud ioonidele on esimeses lahuses veel [Ag(NH3)]+ ja Ag+ ioone, ja teises lahuses [AgI2]-, I ja Ag+ ioone ning dissotsieerumata hõbejodiidi, kuid oluliselt väiksemas kontsentratsioonis. Nende osakeste olemasolu on tingitud kompleksioonide endi vähesest dissotsiatsioonist. [Ag(NH3)2]+ dissotsiatsioon kulgeb järgmiselt: [Ag(NH3)]2 [Ag(NH3)]+ + NH3 (1) [Ag(NH3)]+ Ag+ + NH3 (2) ja [AgI3]2- dissotsiatsioon: [AgI3]2- [AgI2]- + I- (1) [AgI2]- AgI + I- (2)
muutuks liiga happeliseks. 1 gr Hb seob 1,36ml 1. lahustunud vereplasmas ja erütrotsüütides Hapnikumahtuvus -20,4ml 2. seotult valkudega:erütrotsüütides hemoglobiiniga ja Oksühemoglobiini protsent vereplasmas vähesel määral selle valkudega O2 ja CO2 osarõhk 3. vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides Temperatuur 4. väga väikeses osas ka dissotsieerumata süsihappena Vere pH CO2 ühineb veega, tekib süsihape CO2 + H2O → H2CO3 Süsihape dissotsieerub vesinikuks ja bikarbonaadiks, mis ühineb Na-ga H2CO3→H+ + HCO3- HCO3+Na→NaHCO3 (naatriumbikarbonaat) 10. Vere hapniku mahtuvus, seda mõjutavad tegurid Hapnikumahtuvus- Suurus- 20, 4 ml. Seda üheks mõjutavaks teguriks on hemoglobiini tase veres. Homoglobiin võimaldab verel hapniku siduda ning transportida. 11
Tugevad elektrolüüdid on näiteks HCl, H 2 SO 4 , HNO 3 , KOH, NaOH, LiOH, Ba(OH) 2 , Ca(OH) 2 , enamik sooladest. Nõrgad elektrolüüdid on lahustes osalt ioonide, osalt molekulidena. Nõrkade elektrolüütide dissotsiatsioon on pöörduv protsess: HA H+ + A- . Elektrolüütilise dissotsiatsiooni tasakaalukonstant K avaldub järgmiselt: [H + ][A - ] K= , [HA] kus [H + ] ja [A - ] on ioonide ja [HA] dissotsieerumata molekulide molaarsed kontsentratsioonid. K iseloomustab elektrolüüdi tugevust. Mida väiksem on K väärtus, s.o. mida vähem on lahuses ioone molekulidega võrreldes, seda nõrgema elektrolüüdiga on tegemist (vt. dissotsiatsioonikonstantide tabelit). K sõltub elektrolüüdi iseloomust, temperatuurist. Erinevalt dissotsiatsiooniamäärast ei sõltu K elektrolüüdi kontsentratsioonist. Kui elektrolüüdi HA
Tasakaalukonstant Ka= (H+)(A-)/(AH) pKa= -log pH=pKa+log((A-)/(AH)) 67. Fosforhappe pKa väärtused on 2,15; 7,2 ja 12,4. Milline on fosforhappe valdav ioniseerituse vorm pH = 10,2 juures? 68. Millise pKa väärtusega hape sobib kõige paremini pH = 6,80 puhvri valmistamiseks, miks? a) pKa= 6,5 b) pKa= 9,2 c) pKa= 7,8 pKa= 6,5. Nõrga happe ja vastava konjugeeritud aluse käitumine on kirjeldatav Henderson-Hasselbalchi võrrandiga, mis seob omavahel (konjugeeritud alus)/ (dissotsieerumata hape) suhte, pH ja pK. Nõrga happe tiitrimiskõverad näitavad, et nõrga happe lahuse pH muutub happe või aluse lisamisel kõige vähem siis, kui pH on võrdne nõrga happe pK-ga ja sellel põhineb puhverlahuste valmistamine. 69. Kas HCl baasil on võimalik valmistada puhverlahust? Põhjendage. Ei, sest HCl on tugev elektrolüüt ja esineb lahuses ainult ioonidena. 70. Millise pH-ga on puhver, mis saadakse 0,15M pH = 7,0 kaaliumfosfaatpuhvri
elektrolüüdid veel alused ja happed. Kuna vesilahustes viibivad ioonid pidevalt korrapäratus liikumises, on täiesti võimalik, et elektrolüüdi dissotsieerumisel tekkinud erinimeliselt laetud osakesed satuvad niivõrd lähestikku, et nad ühinevad ja moodustavad taas lahustunud aine molekuli. Viimast nähtust tähistatakse terminiga molarisatsioon. Dissotsiatsiooni ja molarisatsiooni tulemusena tekib elektrolüüdi lahuses teatud vahekord ioonide ja dissotsieerumata molekulide vahel. Seda vahekorda iseloomustab dissotsiatsiooniaste, mis väljendab suhet ioonideks lagunenud molekulide ja lahustunud aine molekulide üldarvu vahel: V. Ööpik Sissejuhatus spordibiokeemiasse I pt. 9 ioonideks dissotsieerunud molekulide arv α= x 100% lahustunud aine molekulide üldarv
· nõrgad elektrolüüdid - lahuses vähesel määral ioonideks jagunenud (a << 1), nende hulka kuuluvad: · vesi H2O · ammoniaak NH3 · üksikud soolad: HgCl2, HgBr2 · enamus orgaanilisi happeid: HCOOH, CH3COOH, (COOH)2 · mitmed happed: HF, H2S, HCN, H2CO3, H2SiO3, H3PO4 · amiinid: CH3NH2 (metüülamiin), C6H5NH2 (fenüülamiin, aniliin) mitmealuselised happed II ja eriti III dissotsiatsioonijärgus Nõrkade elektrolüütide lahustes on ioonid tasakaalus dissotsieerumata molekulidega. Seega tuleb nõrkade elektrolüütide dissotsiatsiooni käsitada pöörduva protsessina: CH3COOH àß CH3COO + H+ Nende lahustes on laengukandjaid ioone - vähe, seega on ka lahuse elektrijuhtivus väiksem. · Tugevate elektrolüütide lahustunud osa on praktiliselt täielikult jagunenud ioonideks (a » 1). Ioonide kõrge kontsentratsioon tingib lahuste hea elektrijuhtivuse. Nende dissotsiatsiooni võib vaadelda pöördumatu protsessina:
(IAA transpordis osaleb terve valkude kompleks, mis on sarnane glükoosi transportvalkude kompleksiga imetajates.) 16 52. Miks toimub auksiini 'lõksu püüdmine' taime aluselistesse piirkondadesse (arvestage auksiini pK ja apoplasti pH- ga ). Rakus on auksiin lokaliseerunud aluselise pH-ga piirkondades, eelkõige tsütosoolis. IAA apoplastis on dissotsieerumata kujul, sest karboksüülrühma pK ~4,75, järelikult apoplasti pH juures (~6) enamik karboksüülrühmi on dissotsieerumata. Sellisel kujul on IAA suhteliselt hüdrofoobne ja läbib rakumembraane. Rakkude tsütoplasmas on pH aluseline ja IAA järelikult dissotsieerunud kujul, ja ei läbi membraane. Seetõttu IAA kuhjub rakkudes ja eksporditakse rakkudest välja antipordis prootonitega kandjavalkude abil. 53. Auksiin soodustab rakkude venivuskasvu
monomolekulaarsed kihid, vesiikulid ja mitsellid. Sellised molekulid moodustavad ka membraanseid kaksikkihte, mis ümbritsevad rakke ja organelle. Nõrkade hapete ja aluste ionisatsioonil on biokeemias äärmiselt oluline roll. Enamik biokeemilisi protsesse toimub pH vahemikus 6,5 8,0 ja seda nimetatakse füsioloogiliseks pH vahemikuks. Nõrga happe ja vastava konjugeeritud aluse käitumine on kirjeldatav Henderson- Hasselbalchi võrrandiga, mis seob omavahel [konjugeeritud alus]/[dissotsieerumata hape] suhte, pH ning pKa. Nõrga happe tiitrimiskõverad näitavad, et nõrga happe lahuse pH muutub happe või aluse lisamisel kõige vähem siis, kui pH on võrdne nõrga happe pKa-ga ja sellel põhineb puhverlahuste valmistamine. Amfolüüt on molekul, mis sisaldab nii happelist kui aluselist ioniseeritavat rühma. Sõltuvalt keskkonna pH-st võib amfolüüdi summaarne laeng olla kas positiivne, null või negatiivne. Polüamfolüüt sisaldab palju happelisi või aluselisi rühmi
1...1,5 ühikut pH väärtuses. lagunemisest tulenenud A kontsentratsiooni tõus nihutab HA lagunemisreaktsiooni tasakaalu täielikult vasakule. Nii leidub puhvris ainult dissotsieerumata HA molekule. Kui lisada puhvrile tugevat hapet, seotakse vabanenud vesinikioonid vabade happejääkide poolt: -¿=HA ¿
hakkab tekkima ka fosfaatioone. Kui ph=pK3, siis tähendab see seda, et lahuses on vesinikfosfaatioonide
ja fosfaatioonide kontsentratsioonid võrdsed. 7,15<10,2<12.15 ehk pK2 <10,2
fosfaatioonide kontsentratsioonid võrdsed. 7,15<10,2<12.15 ehk pK2 <10,2
moodustub huumus. Seda protsessi mõjutavad ka ilmastikutingimused. o Mulla elustik edafon mullas elavate organismide (bakterid, seened, kiirikud, vetikad, putukad ja nende vastsed, ussid, imetajad). o Mulla hingamine orgaanilise aine muundumisel ja mullaelustiku tegevusel vabanenud CO2 eraldumine mullast. Mulla hingamine on mulla bioloogilise aktiivsuse näitaja. o Mulla happesus vesinikioonide ja dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas. Tekib orgaanilise aine muundumisel ja muude keemiliste reaktsioonide tagajärjel (üleväetamine). o Mulla niiskus vee hulk massi või mahuprotsentides või mm absoluutkuiva mulla kohta. Sõltub mulla liigist. o Mulla struktuur mulla koosnemine erikujulistest ja suurustest osakestest. o Mulla tihenemine poorsuse vähenemine raskete masinatega harimise, tallamise, mehaaniliste mõjutuste, monokultuuride kasvatamise tõttu.
- seotult valkudega: erütrotsüütides hemoglobiiniga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega 20 Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks - vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa CO2) - väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena 3. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism. kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse: * inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd * ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd. nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid.
veres lahustunud hapniku hulk (hapniku kontsentratsioon) Süsinikdioksiidi transport verega Veri kannab süsinikdioksiidi: lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides seotult valkudega: erütrotsüütides hemoglobiiniga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa CO2) väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena C. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism. Kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse: inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd. nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid.
annaabi.ee 
