Diskrimineerimine Eesti ühiskonnas (4)

Eesti Maaülikool
Diskrimineerimine on eristav suhtumine inimestesse rassilise, majandusliku, soolise jne kuuluvuse alusel, õiguste kitsendamine ja alavääristamine. Diskrimineerimine liigitatakse otseseks ning kaudseks diskrimineerimiseks. Otsese diskrimineerimise all mõistetakse olukorda, kus sarnastes tingimustes olevatest isikutest koheldakse kedagi teistest halvemini tulenevalt selle isiku rassilisest või etnilisest päritolust, usust või veendumustest, puuetest, vanusest või seksuaalsest orientatsioonist. Kaudne diskrimineerimine ilmneb siis, kui pealtnäha neutraalsed tingimused, kriteeriumid või tavad seavad kedagi ebasoodsasse olukorda tulenevalt tema rassilisest või etnilisest päritolust, usust või veendumustest, puudest , vanusest või seksuaalsest orientatsioonist ning selline praktika on seaduslike vahendite alusel objektiivselt õigustamatu (Mida tähendab diskrimineerimine?). Peamine tähelepanu on suunatud soolisele võrdõiguslikkusele, vähemusrahvuste õigustele ning puuetega inimeste õigustele, kuid käsitletakse ka seksuaalvähemuste positsiooni ühiskonnas ja vanuselist diskrimineerimist.
Sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus lähtub arusaamast, et mehed ja naised on vabad arendama oma võimeid ning tegema valikuid ilma stereotüüpsetest soorollidest ning eelarvamustest seatud piiranguteta. Nagu mujal maailmas, on ka Eestis sooline diskrimineerimine suureks probleemiks. Kuigi soolise diskrimineerimise probleem on eksisteerinud sajandeid, on tänapäeval märgata probleemi kiiret paranemist. Eesti ühiskonnas on üldiselt levinud tõekspidamised, mis toetavad meeste domineerimist ja ühiskonna soolist kihistumist. Ka tänapäeval valitsevad Eestis kindlad soorollid ning soorolle toetavad hoiakud. Need väljenduvad kodutööde jaotuses, peresiseses otsustusvaldkondade jaotuses, naiste materjaalsest sõltuvusest mehest jne. Tööturul domineerivad hoiakud, mis soosivad palgaerinevuste püsimist (Iris Pettai 29. mai 2003). Mitmetel töökohtdadel eelistatakse meestöötajaid, kuigi ka naistöötaja saaks tööga väga hästi hakkama. Uuringud on kinnitanud, et mehed on Eesti peredes suuremad tulutoojad kui naised ning meeste hulgas valitseb hoiak, et nemad peaksid olema pere majandusliku toimetuleku kindlustajad. Meeste arvates on naiste roll majapidamist korras hoida ning lastega tegeleda (Uuring: Eesti naised peavad tegema rutiinsed kodutööd). Ka poliitikas on valdavalt soositud meeste ülemvõim. Riigikogus on valdav meeste koosseis. Esindatud on vaid vähesed naised nt. haridusminister Mailis Reps.
Puuetega inimestel on samad inimõigused kui teistel kodanikel ning puuetega inimesed nõuavad võrdseid võimalusi ning ligipääsu kõikidele ühiskonna hüvedele, nagu haridus , uued tehnoloogiad , tervishoiu-ja sotsiaalteenused, sportimis ja vaba aja veetmise võimalused, tarbijale mõeldud hüved, tooted ja teenused. Viis, kuidas meie ühiskond on üles ehitatud, viitab sageli sellele, et puuetega inimesed pole võimelised täiel määral nautima oma inimõigusi ning et nad on sotsiaalselt tõrjutud. Olemasolev statistika näitab, et puuetega inimeste haridustase ning tööhõive protsent on lubamatult madal. Selle tulemusena elavad paljud puuetega inimesed võrreldes mittepuudelistega tõelises vaesuses . Diskrimineerimine, mis puuetega inimestele osaks saab, on tihti põhjustatud eelarvamustest nende suhtes, kuid veelgi sagedamini on põhjuseks tõsiasi, et puuetega inimesed suurel määral unustatakse ära ning neid ignoreeritakse, mille tulemuseks on omakorda uute füüsiliste ning vaimsete barjääride teke ning tugevnemine, takistades puuetega inimeste osalemist ühiskonnas. Paljud sügava puudega inimesed ning nende perekonnad vajavad ühiskonna erilist tähelepanu, ning see grupp on sageli ka kõige vähem tähelepanu leidnud grupp. Võrdse ligipääsetavuse ning ühiskonnas osalemise eesmärgi saavutamiseks on vaja, et vastavad vahendid kanaliseeritakse nii, et see toetaks puuetega inimeste osalemist ühiskonnas ning nende õigust iseseisvale elule. Paljud puuetega inimesed vajavad igapäevaeluga toimetulekuks abi. Sellised teenused peavad olema kvaliteetsed, lähtuma puuetega inimeste vajadustest ning need teenused peab kaasama ühiskonnaellu ning need ei tohi põhjustada eraldumist. Eesti ühiskonnas ei ole puuetega inimestele võimaldatud või on raskendatud paljud tervetele inimestele loomulikud tunduvad ning elementaarsed asjad ning tegevused. Näiteks on raskendatud juurdepääs avalikele kultuuri, spordi, vaba aja, usu ja muudele üritustele nii vaatajate kui osavõtjatena. Kurtidel inimestel ei ole võimalust teatris käia kuna etendusi viipekeeles ei ole. Kõigis avalikes tualettides ei ole puuetega inimeste jaoks abivahendeid. Tihti pole puuetega inimestele avalik informatsioon kättesaadav erinevates formaatides (audio versioonid, informatsioon lihtsustatud keeles jne). Uus tehnoloogia ei ole tihti kasutatav kõikide inimeste jaoks. Puuetega inimeste jaoks on tihti raskendatud kvaltiteetse hariduse saamine, kuna Eestis ei ole piisavalt erivajadustega laste jaoks mõeldud koole ning ka spetsiaalse eriharidusega õpetajaid.
Eestis oleks vaja teha evakueerumise skeemid kasutatavaks ka puuetega inimestele, sest õnnetuse korral võib juhtuda, et puudulike skeemide tõttu ei leia puudega inimene hoonest väljapääsu (Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid). Puudega inimesi diskrimineeritakse ka tööturul. Tihti ebaõnnestub pärast kooli lõpetamist sisselülitumine tööturule, sest ettevõtjad suhtuvad puudega inimestesse eelarvamustega ja arvavad , et nad ei ole võimelised kvaliteetse töö tegemiseks (Puuetega inimesed tahavad ja suudavad töötada). Puuetega inimesi puudutavaid otsuseid võetakse sageli vastu ilma puuetega inimesi kaasamata, sest arvatakse, et puudega inimesed ei ole pädevad arukaid otsuseid langetama. Kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et tal on puue .
Etniliste vähemuste keeled, etnilised traditsioonid, religioossed uskumused, perekondlikud traditsioonid ja isiklikud elustiilid ei pea olema ühised kõigile ühiskonna liikmetele , sest kuuluvad iga indiviidi erahuvide valdkonda, kus on olemas võimalused nende edendamiseks. Mõiste "rassiline diskrimineerimine" tähendab mis tahes vahede või erandite tegemist inimeste vahel, neile kitsenduste seadmist või nende eelistamist rassi, nahavärvuse, sugukondliku, rahvusliku või etnilise päritolu tunnuste järgi, mille eesmärgiks või tagajärjeks on kaotada või vähendada inimõiguste või põhivabaduste tunnustamist, kasutamist või teostamist võrdsetel alustel poliitika, majanduse, sotsiaal-, kultuuri- või mis tahes muul ühiskondliku elu alal (Inimõiguste põhiõtted).
Nõukogude Liidu perioodil toimunud ulatusliku migratsiooni tagajärjel on Eestis moodustunud vene keelt esimese keelena kasutav kogukond, mille paljudel liikmetel puudub piisav väljund Eesti ühiskonda. Keeleline tunnus määrab suures osas nende inimeste võimaliku töö- ja elukoha, saadava hariduse ning ühiskondliku mobiilsuse . Eriti murettekitav on asjaolu, et just paljud mitte-eesti noored ei leia piisavalt rakendusvõimalusi. Ka täisealiste hulgas on see probleem suur. Teistest rassidest inimesi ei taheta sageli tööle võtta, nad ei ole Eesti tööjõuturul konkurentsivõimelised, nad ei saa osa siinsetest haridusvõimalustest ega osale kohalikus kultuuri- ja poliitikaelus. Praegu tulenevad paljud mitte-eestlaste probleemid nende ebapiisavast keeleoskusest ja sotsiaal-majanduslike ümberkorralduste keerukusest. See on toonud mitmetes piirkondades kaasa suurema tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse. Vähemusrahvaid koheldakse võrreldes Eesti kodanikega suurema ettevaatlikusega mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Teatud vähemusrahvaste esindajaid (nt. moslemeid) kontrollitakse hoolsalt lennujaamades, sest kardetakse terroristide rünnakut ning selle tulemusena rikutakse vähemusrahvaste õigusi. Eestis kiusatakse teiste rahvuste esindajaid. Vähemusrahvuslasi on avalikult mõnitatud ning nende peal on vägivalda kasutatud. Etnilisuse või rahvuse põhjal on eluaseme saamine raskendatud ja seetõttu kannatavad vähemrahvuslased sageli ebasobivate elamistingimuste all( Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007).
Tööturul on vanuseline diskrimineerimine väga levinud. Diskrimineeritakse vanu inimesi kui ka noori. Ükski vanuseline piirang, mis ei tulene eriseadusest, ei ole õigustatud, kuid siiski koheldakse sageli tööotsijaid töökonkursil ebavõrdselt ning tööotsijad on oma sobimatu vanuse tõttu töökonkursist välja langenud. Vanuse tõttu ärapõlatud ehk ebavõrdselt koheldud kandidaadil on töölepingu seaduse 10 . paragrahvi kohaselt õigus nõuda tööandjalt tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kuid mitte töölepingu sõlmimist. Tänapäeval on paljudes Eesti töökuulutustes vanusepiirang välja toodud. Põhjusi, miks vanus kuulutuses ära tuuakse, on mitmeid. Kõige mõistetavam on see, et otsitakse inimest, kes ka kollektiivi sobiks ja end seal hästi tunneks. Kui tegemist on noore kollektiiviga, siis võib mõni vanemaealine töötaja ennast seal ebamugavalt tunda ja firmakultuuriga mitte adapteeruda. Tööandjad mõistavad järjest rohkem, et vanematel inimestel on tööturul nii mõnigi eelis. Vanemas inimeses näeb tööandja niisuguseid väärtusi nagu kohusetundlikkus , pikaajaline kogemus ja elutarkus. Noortelt töötajatelt nõutakse eelnevat töökogemust, mida on võimatu saada, kui keegi noort inimest tööle ei võta. Ealine diskrimineerimine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtetega ja üksnes vanus ei tohiks olla töölepingu lõpetamise põhjuseks (Vanuseline diskrimineerimine lokkab).
Kõik inimolendid on vabad ning neil on võrdne väärikus ning võrdsed õigused. Et seda saavutada, peavad kõik kogukonnad võtma omaks kogukonna sisesed erinevused ning püüdma tagada inimestele kõik inimõigused: tsiviil, poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurialased nagu seda on tunnustanud rahvusvahelised konventsioonid. Diskrimineerimisvastane seadusandlus on tõestanud, et see aitab kaasa suhtumise muutumisse teistsugustesse inimestesse (puuetega inimesed, teistsuguse etnilise päritoluga inimesed ja orientatsiooniga inimesed jne). Samas ei piisa üksi seadusest. Ilma kogu ühiskonna pühendumiseta, samuti teistsuguste inimeste aktiivse sekkumiseta oma õiguste jaluleseadmisel, on seadusandlus kui tühi kest. Seega on seadusandlike meetmete toetuseks ja inimeste vajaduste ning õiguste mõistmiseks ühiskonnas, samuti eelarvamuste ning hetkel aset leidva teotamise vastu võitlemiseks hädavajalik üldise harituse tõstmine.
Kasutatud kirjandus

• Iris Pettai 29. mai 2003 , Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/?artikkel=236848
  
• Mida tähendab diskrimineerimine? http://www.stop-discrimination.info/1796.0.html
  
• Uuring: Eesti naised peavad tegema rutiinsed kodutööd http://www.epl.ee/?artikkel=319432
  
• Puuetega inimesed tahavad ja suudavad töötada http://www.sm.ee/est/pages/goproweb0477
  
• http://www.eumap.org/topics/inteldis/reports/national/estonia/id_est2.pdf
  
• Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid http://www.parnu.ee/raulpage/koolitus/standard.html
  
• Inimõiguste põhimõtted http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/tolerants/inimoigused/tekst-pohimotted.ht m
  
• Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007 http://www.riik.ee/saks/ikomisjon/programm.htm#pohieesmark
  
• Vanuseline diskrimineerimine lokkab http://www.ti.ee/index.php?page=56&action=article&article_id=369
  

5
Tartu
2006