-III (min) NH3 ammoniaak 0 N2 lämmastik dilämmastikoksiid lämmastikoksiid lämmastikdioksiid dilämmastikpentoksiid Naerugaas H Elektronide arv on … püsiv radikaal Dimeer N:+7 / 2 ) 5 ) : N- = N+= O paaritu seega on on püsiv. (-10 - +2800on 1s2 2s22p3 Molekuli : N H N ::: N+ - O- tegemist radikaaliga- tegemist kahe aine O2N – O – NO2
polümeer; 6% hargnemisi. Glükogeen – glükoos-alfa(14)-glükoosi polümeer; 10% hargnemisi; [Pilt]. Glükoonhape e. glükonaat – glükoos, mille 1. positsioonis on aldehüüdi asemel karboksüülrühm. [Pilt]. Glükuroonhape – glükoos, kus 6. positsioon on asendunud karboksüülrühmaga. [Pilt]. NacGlc Amülaas – tärklist lagundav ensüüm. Esineb näiteks inimese süljes. Tsellobioos – glükoos-beeta(14)-glükoosi dimeer. [Pilt]. Maltoos – glükoos-alfa(14)-glükoos; dimeer. [Pilt]. Sahharoos – glükoos-alfa(12)-fruktoos; dimeer. [Pilt]. Laktoos – galaktoos-beeta(14)-glükoos; dimeer. [Pilt]. Fosfolipiid – membraanide koostises esinev diatsüülfosfoglütseraat. Koosneb kahest hüdrofoobsest membraani sisemuses paiknevast sabast ning hüdrofiilsest fosfaatrühma sisaldavast membraani pinnale ulatuvast peast. Fosfaatrühma küljes võib olla veel teisi rühmi.
Paksud filamendid sarkomeeris koosnevad müosiinist, peened filamendid aktiini polümeeridest. F-aktiini heeliks koosneb G-aktiini monomeeridest. Aktiini filamendid on "dekodeeritud" tropomüosiini heterodimeeridega ja troponiini kompleksidega. Troponiini kopleksid koosnevad troponiin T (TnT), troponii I (TnI) ja troponiin C (TnC) vormidest. Peene filamendi struktuur: tropomüosiin on superkeerdunud ümber F-aktiini heeliksi, kusjuures iga tropomüosiini dimeer interakteerub aktiini kuue järjestikuse monomeeriga. Troponiin T seostub tropomüosiinile "pea-saba" põhimõttel. Paksude filamentide struktuur: Müosiin - 2 rasket (230 kD), 4 kerget (2 paari erinevaid 20 kD ahelaid) ahelat. Raskete ahelate "peadel" on ATPaasi aktiivsus 2 ning lihaskontraktsioonid toimuvad hüdrolüüsi arvel. 4.) Sarkomeeri funktsioneerimise alused. Aktomüosiini kompleks. Libisevate filamentide mudel ja ATP roll aktomüosiini kompleksi töös.
8HNO è 3Cu(NO) + 2NO + 4HO.Reageerimisel erinevate ühenditega, võib ta käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO2 lämmastikdioksiid on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas.Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4.Teda saadakselämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega: .NO2 on pruun ja dimeer värvitu.Seega võib õelda, et gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust. Lämmastikdioksiidis põlevad intensiivselt süsinik, väävel ja fosfor. NO2 kahjustab ka osoonikihti. Vähesel määral tekib kõikide kütuste põletamisel. Inimesele on ta mürgine, sest kahjustab vere hemoglobiini. HNO3 lämmastikhape .Lämmastikhape on õlijas, terava lõhnaga, õhus suitsev, veest raskem, vees hästi lahustuv väga sööbiv vedelik. Soojendamisel või valguse toimel ta aeglaselt laguneb
redutseerijana. NO toetab nagu ka naerugaaski põlemist. Õhus oksüdeerub lämmastik(II)oksiid pruunikaks lämmastik(IV)oksiidiks. 2NO + O2 2NO2 NO2 lämmastikdioksiid ehk lämmastik(IV)oksiid NO2 on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas. Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4. Vahepealsetel temperatuuridel on tegemist kahe aine seguga. NO2 on pruun ja dimeer värvitu. Seega võib õelda, et gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust ning olenevalt tingimustest moodustub tasakaalu süsteem: 2NO2 N2O4 Teda saadakse lämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega: Cu + konts. 4HNO3 Cu(NO3)2 + 2NO2 + 2H2O NO2 on tugev oksüdeerija, kus võivad põleda paljud ained. Veega reageerimisel moodustab ta kaks hapet lämmastikhappe ja lämmastikushappe HNO3 lämmastikhape
IgA-antikehad moodustavad kõikidest antikehadest 1520%. Võib esineda nii monomeerina kui ka dimeerrina. Monomeer- IgA1 on põhiliselt vereseerumis. Enamus lümfoidkudedes on ülekaalus IgA1 tootvad rakud Dimeerset vormi on kõige rohkem ja seda kutsutakse ka sekretoorseks IgA- ks ehk sIgA-ks. IgA2 on põhiline immunoglobuliin, mis esineb limaskestade eritistes(k.a. pisarad, sülg, higi, ternespiim ja sugukuseteede, seedetrakti, eesnäärme- ja hingamisteede epiteel). Sekretoorne IgA on dimeer, mis koosneb kahest IgA antikeha molekulist, mis on omavahel seotud valguga, mida nimetatakse J(joining)-ahelaks. Et see üksus saaks erituda, peab lisaks olema kinnitunud valk, mida nimetatakse sekretoorseks osaks. Sekretoorne osa sIgA-st kaitseb immunoglobuliini ensüümide poolt lagundamise eest. IgM-antikehad moodustavad umbes 10% kõikidest antikehadest. Nad on nakatumisjärgselt kõige esimesed antikehad, mis tekivad kui kokku puutuda antigeeniga
NO toetab põlemist. Õhus oksüdeerub lämmastik(II)oksiid pruunikaks lämmastik(IV)oksiidiks. // 2NO + O2 2NO2 NO2 lämmastikdioksiid ehk lämmastik(IV)oksiid NO2 on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas. Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4. Vahepealsetel temperatuuridel on tegemist kahe aine seguga. NO2 on pruun ja dimeer värvitu. Seega, gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust ning olenevalt tingimustest moodustub tasakaalu süsteem: 2NO2 N2O4 Teda saadakse lämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega // Cu + konts. 4HNO3 Cu(NO3)2 + 2NO2 + 2H2O NO2 on tugev oksüdeerija, kus võivad põleda paljud ained. Veega reageerimisel moodustab ta kaks hapet lämmastikhappe ja lämmastikushappe: // 2NO2 + H2O HNO3 + HNO2
H3 Lys positsioonis 9 sageli metüleeritud. "Histoonset koodi" lugevad valgud tunnevad neid spetsiifilisi modifikatsioone ära ja promoteerivad kromatiini kondensatsiooni (suletud) või dekondensatsiooni (avatud struktuuri teket). 26. Nukleosoom - DNA pakkimise väikseim ,,ühik", mis koosneb 8-st histooni molekulist ja 147-st aluspaarist DNA-st. Nukleosoomi tuumiku moodustavad histoonid H3, H4, H2A ja H2B, mida kõiki on kahes korduses. Nendest H3 ja H4 moodustavad tetrameeri (2 x H3-H4 dimeer), millele omakorda kinnituvad kaks H2A-H2B dimeeri. Oli teada, et selgroogsetes sisaldab transkriptsiooniliselt inaktiivne DNA tihtipeale metüleeritud tsütidiinijääke (5'metüültsütidiin, mC), millele vahetult järgneb G. Transkriptsiooniliselt aktiivses DNAs mC jäägid puuduvad. On näidatud, et DNA mC vormis seob spetsiifiliselt valku, mis interakteerub mSin3ga. See avastus viitab võimalusele, et mSin3e sisaldavad ko-repressorid on kompleksis mC valkudega. 28
rohelise ja kollase valguse kasutamiseks. Abipigmendid annavad oma ergastuse edasi klorofüllile. Vett lagundav kompleks on fotosüsteemiga ühendatud tülakoidi luumenipoolsel küljel. selle koosseisus on tähtsad neli Mn aatomit. Lõppaktseptoriks on kinoon QA. Trap limited mudel – eksiton liigub pidevalt antenni ja tsentri vahet. Elektron eraldub tsentripigmendis, mis PSIIs on P680 ja PSIs P700 (tähistatud vastavalt lainepikkusele). Tsentripigment on klorofüllide dimeer. Lisaks on läheduses veel PSII feofütiin. Lõpuks elektron stabiliseerub aktseptorpoolel kinooni molekulil. PSIIs redutseerunud plastokinoon Q B eraldub ja difundeerub membraani sees, seda asendab teine, oksüdeerunud kinoon. Redutseerunud kinoon difundeerub Cyt b6f kompleksini kus oksüdeerub andes elektroni edasi Cyt b6f kompleksis olevatele heemidele Cyt f ja Cyt b. PSI liigub elektron edasi seotud FeS kandjatel kuni jõuab ferredoksiinile. See on esimene stroomas lahustuv elektronkandja
eksonukleaasne aktiivsus. On reparatsiooniline polümeraas, kuna selle abil parandatakse ja korrigeeritakse geneetilise info paljundamisel, rekombinatsioonil ja mujal tekkivaid vigu. 95. DNA polümeraas III. Escherichia coli replikaas. Poolkonservatiivne süntees. Holoensüüm (katalüütiline südamik), 3 alaüksust, 900 000 daltonit, sisaldab vähemalt 20 erinevat polüpeptiidi. Tal on 2 beeta subühikute monomeeri, beeta subühikute dimeer moodustab ringi ümber DNA. 96. Okazaki fragment DNA replikatsioonil. I variant. Kuna DNA replikatsioon saab toimuda ainult ühes suunas, 5' ® 3' suunaliselt, replikatsioonikahvlis toimub süntees aga mõlemalt ahelalt korraga, on teine ahel replikatsioonikompleksis linguna kaasas ning sealt toimub süntees Okazaki fragmentidena. Polümeraasi õlad sünteesivad erinevaid ahelaid - vasak õlg pidevalt sünteesitavat juhtivat ahelat
2 meetodit ensüümi aktiivsuse kontrolliks 1. Kontrolli olemasoleva ensüümi hulka 2. Kontrolli ensüümi katalüütilist aktiivsust. Ensüümi hulk rakus sõltub sünteesi kiirusest ja degradatsiooni kiirusest Ensüümi süntees kontrollitakse transkriptsiooni ja translatsiooni tasemel Degradatsioon on samuti reguleeritud (avaldub ensüümide poolestusaja erinevuses) Ensüümaatilise aktiivsuse regulatsioon on eelmistest kiirem Hemoglobiini funktsioon a2,b2 dimeer, sarnased müoglobiinile · Transpordib hapnikku kopsudest kudedesse. · O2 difusioon on liiga ebaefektiivne suurte loomade jaoks. · O2 lahustuvus on plasmas madal, i.e. 10-4 M. · Seotuna hemoglobiinile on [O2] = 0.01 M, ehk sama mis õhus · Alternatiivsed O2 transporterid; · Hemotsüaniin, Cu sisaldav valk. · Hemerütriin, heemi mittesisaldav valk. 1. Energia ja aine liikumine looduses.
kinaasi valgu lokalisatsioon oli nähtav immuunfluorestsentsi meetodil fluorestseiiniga seotud antikehade kasutamisel. Tuuma liikumisel valk ei pea olema lahti keerdunud erinevalt valkude liikumisest läbi teiste organellide membraanide. 8 Kuidas NLS(nukleaarne lokalisatsiooni signaal) tagab valgu liikumise tsütoplasmast tuuma? · Transporditava valgu NLS seostub retseptoriga ( dimeer tsütoplasma valkudest importiin ja importiin ), (seostub subühik), subühik seostub NPC tsütoplasma poolsete filamentidega.Retseptoriks võivad olla näiteks FG (Phe-Gly) kordusi sisaldavad valgud. Seostumine toimub ilma ATPta. ATP on vajalik subühiku seostumiseks teiste NPC valkudega poori läbimisel. · Tuumas seostub trimeerse kompleksiga Ran valk, tulemuseks on transporditava valgu
Seda elektroni kasutatakse kompleksis IV ehk tsütokroomi oksüdaasi poolt hapniku redutseerimiseks. Teine nn mitteproduktiivne elektron liigub BP heemilt BH heemile tsütokroom b-562. Edasi antakse see elektron täielikult oksüdeeritud ubikinoonile, mis on seotud N tsentrisse membraani maatriksi poolel. 9. Selgitage kuidas kahe-elektronilise ülekande vahendaja ubikinool interakteerub ühe-elektroni kandja Fe-S klastriga. Vt 8. 10. Kirjeldage tsütokroomi oksüdaasi struktuuri. 170kDa dimeer, 13 plüpeptiidi. 11. Kirjeldage kuidas toimub tsütokroomi oksüdaasi kompleksis hapniku redutseerimine veeks. Kirjeldage elektronide ülekannet a-CuA klastrilt klastrile a3-CuB ning pöörake tähelepanu Fe ja O oksüdatsiooniastmetele. 12. Kirjeldage tsütokroom c struktuuri ja interaktsioone tsütokroomi reduktaasi ning tsütokroomi oksüdaasiga. Sekundaarstruktuuris on alfa heeliksi ja beeta lehe struktuure minimaalselt. Sisaldab heemi, kus Fe on
kompleksidega Troponiini kompleksid koosnevad troponiin T (TnT), troponiin I (TnI) ja troponiin C (TnC) vormidest LIISI KINK 46 BIOKEEMIA test I Peene filamendi struktuur Tropomüosiin on superkeerdunud ümber F-aktiini heeliksi, kusjuures iga tropomüosiini dimeer interakteerub aktiini kuue järjestikuse monomeeriga. Troponiin T seostub tropo- müosiinile "peasaba" põhimõttel. Paksu filamendi struktuur Müosiin - 2 rasket, 4 kerget ahelat Rasked ahelad
e IgM Pentameer µ Nautraliseerimi ne, aglutinatsioon Plasmas IgA monomeer, Neutraliseerimi sekreetides ne dimeer Nuumrakkudel IgE Monomeer e ja basofiilsetele granulotsüütide le sidumine B-lümfotsüüdi
e IgM Pentameer µ Nautraliseerimi ne, aglutinatsioon Plasmas IgA monomeer, Neutraliseerimi sekreetides ne dimeer Nuumrakkudel IgE Monomeer e ja basofiilsetele granulotsüütide le sidumine B-lümfotsüüdi
Nukleosoom (DNA kompleksis histoonidega, topoloogilise pinge all) 140-160 bp 2-ahelaline DNA + histoonide oktameer. 1,67 pööret on moodustatud 147 DNA aluspaarist. Kui sünteesitakse uus DNA, tuleb osaliselt DNA histoonidest lahti harutada. DNA süntees on väga kiire – iga sekundiga tekitatakse 3 nukleosoomi jagu DNA-d. Histoonid on väikesed (102-135 AH) valgud. Oktameeri moodustavad H2A, H2B, H3, H4 (2 kordselt) – kokku 8 polüpeptiidi. H3 ja H4 moodustavad tetrameeri; üks H2A dimeer, teine H2B dimeer – oluline nukleosoomi lahtiharutamiseks. 10 H3 ja H4 – tetrameerid on kogu aeg koos ja need jäävad seotuks ühe ahelaga pärast replitseerimist. Teisele ahelale peab uued panema. Histoonid peavad juba valmis olema. H2A ja H2B dissotseeruvad. Histooni chaperonid – juhivad uued histoonid tütarDNA juurde. Kontrollib, et moodustaks tetrameer sellega, kellega peakski. Aitavad nukleosoomi moodustada.
Transkriptsiooni regulaatorid sisaldavad struktuurseid motiive, mis n.ö. loevad DNA nukleotiidseid järjestusi Seostumine nukleosoomides olevale DNA-le on nõrgem kui ‘paljale’ DNA-le (transkriptsiooni regulaatori seostumine DNA-le sõltub DNA kättesaadavusest) Transkriptsiooni regulaator seostub tugevalt kui ta on pidevalt dimeerses või heterodimeerses olekus Transkriptsiooni regulaator seostub nõrgemalt kui ta ei ole pidevalt dimeer või heterodimeer Cis-regulatoorsed järjestused – mittekodeerivad, peavad asuma samas kromosoomis, kus geenid, mida nad reguleerivad; sinna seostuvad transkriptsiooni regulatoorid (iga regulaator tunneb ära oma cis-regulatoorse järjestuse);— Iga geeni transkriptsiooni kontrollitakse kindla kogumi cis-regulatoorsete järjestustega trans-regulatoorsed järjestused – asuvad erinevas kromosoomis 50. Transkriptsiooni regulaatorid, kui transkriptsiooni kontrollivad
struktuuriga seotud kas (-) või (+) otsa vahendusel? (alla kriipsutada õige variant). Tsentrosoomid on kohaks, kus algab mikrotorukeste moodustumine nii, et –otsad jäävad seotuks tsentrosoomiga. Seega subühikute lisandumine toimub mikrotorukeste +otsale. Kirjeldage mikrotorukeste mootorvalke ja iseloomustage (sammu pikkus, liikumise suund mikrotorukesel) Mikrotorukeste mootorvalgud saab jagada kinesiinideks (+suunalised) ja düeniinideks (-suunalised). Kinesiini molekul on dimeer kahest raskest ja koahest kergest ahelast. Molekul koosneb kolmest domäänist : 1. Globulaarsed pead mõlemil raskel ahelal (seostumine mikrotorukestega) ; 2. Raskete ahelate superspiraliseerunud osa ; 3. Rakete ahelate terminaalne osa, mis seostub kergete ahelatega ja transporditava vesiikuliga. Sammu pikkus 8nm. Düeniinid koosnevad 2-3 raskest ahelast, mis on komplekseerunud kergete ahelatega. Tavaliselt kaks pead. Düeniini molekul üksi ei ole suuteline liikumist tekitama
seotud kas (-) või (+) otsa vahendusel? (alla kriipsutada õige variant). Tsentrosoomid on kohaks, kus algab mikrotorukeste moodustumine nii, et otsad jäävad seotuks tsentrosoomiga. Seega subühikute lisandumine toimub mikrotorukeste +otsale. Kirjeldage mikrotorukeste mootorvalke ja iseloomustage (sammu pikkus, liikumise suund mikrotorukesel) Mikrotorukeste mootorvalgud saab jagada kinesiinideks (+suunalised) ja düeniinideks (-suunalised). Kinesiini molekul on dimeer kahest raskest ja kahest kergest ahelast. Molekul koosneb kolmest domäänist : 1. Globulaarsed pead mõlemil raskel ahelal (seostumine mikrotorukestega) ; 2. Raskete ahelate superspiraliseerunud osa ; 3. Rakete ahelate terminaalne osa, mis seostub kergete ahelatega ja transporditava vesiikuliga. Sammu pikkus 8nm. Düneiinid koosnevad 2-3 raskest ahelast, mis on komplekseerunud kergete ahelatega. Tavaliselt kaks pead. Düneiini molekul üksi ei ole suuteline liikumist tekitama
erinev ja sel juhul soodustab aktivaator polümeraasi seondumist promootorile. Sama aktivaator võib erinevate promootorite transkriptsiooni aktivatsioonil toimida erinevalt. Aktivatsiooni mehhanism sõltub sellest, kui kaugele regulaator promootorist seondub. CRP (cAMP Receptor Protein), tuntakse ka nimetuse all CAP (Catabolite Gene Activator Protein), on dimeerne valk, mis koosneb 2-st identsest 22,5 kDa suurusest subühikust (209 aminohapet). Ta on aktiivne ainult cAMP juuresolekul. CRP dimeer seondub 22 bp pikkusele palindroomsele järjestusele, mõlemale poolsaidile üks subühik. Erinevate promootorite puhul seondub CRP promootorist erinevale kaugusele: 1) lac promootor seondumine regiooni -72 kuni -52 2) gal promootor seondumine regiooni -50 kuni -25 6 3) ara promootor seondumine regiooni -107 kuni -78
kuumutamisel : NH4NO3 → N2O + 2H2O segus õhuga hingatav →väheneb O2 osakaal, ( narkootiline toime: naerugaas) kasut. sünnitusabis ja väikestel operatsioonidel N2O - endotermiline ühend, kuumutamisel laguneb: 2N2O → 2N2 + O2 seetõttu toetab paljude ainete (metallid, P, S jt.) põlemist põlemisel → oksiidid → N2 NO (lämmastikoksiid) värvusetu, mürgine gaas tasakaalus dimeeriga: 2NO ↔ (NO)2 neist dimeer oksüdeerub õhus kergesti (toatemp-l): (NO)2 + O2 → 2NO2 Saadakse lihtainetest väga kõrgel tº-l: N2 + O2 2NO metallide reageerimisel lahj. HNO3-ga (laboris) NH3 katalüütilisel oksüdeerimisel: p, t 4NH3 + 5O2 → 4NO + H2O reaktsiooni kasutatakse HNO3 tööstuslikul saamisel NO2 (lämmastikdioksiid) esineb tasakaalulises süsteemis dimeeriga: 2NO2 N 2 O4 ΔH = - 58,62 kJ
Rakutsentris e. tsentrosoomis on 2 tsentriooli, mis on omavahel risti. Tsentrioolid uuenevad rakus duplitseerumise teel. Tsentrioolide duplitseerumine toimub tavaliselt ligikaudu samal ajal , kui algab DNA replikatsioon, s.t. G1-faasi lpul vi S-faasi algul. (sounds fishy) 7.)Kirjeldage mikrotorukeste mootorvalke ja iseloomustage (sammu pikkus, liikumise suund mikrotorukesel) . Kinesiinid on mikrotorukeste (+) otsa suunalised mootorvalgud. Kinesiini molekul on dimeer kahest raskest ja kahest kergest ahelast summaarse molekulmassiga 380 000. et kinesiini molekul liigub 8 nm astmetena ja arendab jõudu 6 pN. Düneiinid on (-) otsa suunalised mootorvalgud. Summaarne molekulmass ~1,5 MDa. Tavaliselt sisaldavad 2 pead. Düneiini molekul üksi ei ole suuteline liikumist tekitama. Et toimuks düneiini seostumine vesiikuliga, on lisaks vajalikud teised mikrotorukesi siduvad valgud (näiteks ~8 valgust koosnev dünaktiin) mis seovad
Elongatsioonifaktorid eEF1 (3 alaühikut: 51 kDa, 48 kDa ja 35 kDa). Seob GTP-sõltuvalt aa-tRNA-d, omab ka GDP-GTP vahetusaktiivsust. Seega EF-Tu ja EF-Ts analoog. eEF2 (95 kDa). Bakteri EF-G analoog, translokatsiooni faktor. eEF3 (125 kDa). Ainult pärmis, katalüüsib tRNA dissotsatsiooni ribosoomi E-saidist. On ribosoomist sõltuv GTPaas ja ATPaas. Eukarüootides on leitud üks universaalne terminatsioonifaktor: eRF (54 kDa dimeer). Põhjustab terminatsioonikoodonist sõltuvat valgusünteesi terminatsiooni. Kuna eukarüootide valgusünteesi terminatsiooni on seni suhteliselt vähe uuritud, siis on tõenäoline, et on veel avastamata terminatsioonifaktoreid (näiteks prokarüootse RRF'i analoog). On leitud eukarüootseid mRNA-sid kus 5´cap-i ja valku kodeeriva lugemisraami vahel on tuhandeid nukleotiide. Need mRNA-d sisaldavad oma 5´-mittekodeerivas osas
Substraat saab seonduda ensüümile kahte moodi: produktiivselt ja mitteproduktiivselt. Mitteproduktiivsel rajal moodustub tupikkompleks, mis katalüütilist reaktsiooni ei läbi. Kui tegemist ensüümiga, mille substraadiks polümeer ja kasutame kunstlikku mudelsubstraati, siis on see oodatav. Polümeeridel opereerivatel ensüümidel on tunnuseks see, et Hamburger ehk ensüüm, millel on 6 monomeeri seostumiskohta, reaktsiooni toimumiskohast (paremal kaks, vasakul 4) moodustub dimeer ja ülejäänud polümeer jääb kinni. Kui võtta mudelsubstraat 3 monomeeriga (kromofoor on otsas, ntx nitrofenüülrühm), siis produktiivne kompleks on selline, et kaks monomeeri vasakul poole aktiivsaiti ja kromofoor on teisel pool. Kui mitteproduktiivne seostumine, siis on monomeerid aktiivsaidist paremal, seega on kompleks inaktiveeritud, sest polümeer ei saa õigesti ka seostuda. Polümeeride puhul tuleb kasutada kunstlikke substraate, sest on heterogeensed jne. Protsessiivsed võivad
mehhanismiga. Rekombinatsiooni järjekorda juhib RSS (recombination signal sequence). (Toimub samamoodi kui Ig-del, vt. jooniseid loenguslaididelt). Somaatilist hüpermutatsiooni ei esine eriti. CD4 ja CD8 on TCR-i koretseptorid, mis on TCR-i spetsiifilisuse aluseks. Nad määravad MHC klassi, millega T-rakk seostub. CD4 on monomeerne proteiin, mis seostub MHCII klassi molekuliga. CD8 on disulfiidsidemetega seotud dimeer, mis seostub MHCII klassi molekuliga. 32. Immuunpuudulikkuse sündroomide klassifikatsioon. Tekkemehhanismid. Immuunpuudulikkus – organismi kaitsemehhanismide puudulikkus infektsioonide vastu, mille põhjuseks on ühe või mitme immuunsüsteemi osa häire. Samas võib kaitsemehhanismide häire aga olla tingitud ka patogeeni võimest vältida või alla suruda immuunvastust(vt infektsioon). Immuunpuudulikkushaiguseid jaotatakse: Primaarsed e kaasasündinud
coli's peamiselt Fis, HU, StpA ja H-NS, statsionaarses kasvufaasis aga: Dps, IHF, HU ja StpA. Valk DNA DNA DNA Seondum Molekulm Protomeer mähkimi sildad painu- is- ass ne e tamine järjestus loomin e HU + - + AT-rikas 9 kDa Homo- või hetero-dimeer (HU-HU) Lrp + + - AT-rikas 18 kDa Homodimeer Muk - + - Pole 175 kDa Homodiemeer B teada Fis + + + AT-rikas 11 kDa homodimeer H- - + - AT-rikas 15 kDa Homodimeer või NS heterodimeer
annaabi.ee 
