Diktatuur Saksamaal, Hitler, eesmärk, natsid (0)

Diktatuur – Saksamaa
I Maailmasõda pani aluse diktatuuride tekkele Euroopas, kui sõjale järgnenud majanduslik ja sisepoliitiline kriis, muutsid rahva rahulolematuks. Saksamaal hakkas diktatuur kujunema
1923.aastal, kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei Adolf Hitleri juhtimisel üritas Münchenis võimu haarata, seda küll edutult, sest esialgu suhtuti natsidesse kui lärmakasse kampa. 1933a. õnnestus Hitleril siiski võimule tulla ning Saksamaal kehtestati üheparteisüsteem - võim oli koondunud ühe isiku kätte ( keelustati kommunistlik partei, seejärel ka teised parteid). Natsionaalsotsialism ehk natsism ehk rahvussotsialism oli Saksamaa võimukandjate ametlik maailmavaade ja riiklik ideoloogia natsionaalsotsialismi ajal (1933–1945). Partei, mis seda ideoloogiat kandis , oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP). Natsionaalsotsialismi põhiideeks ja eesmärgiks oli kõigi sakslaste ühendamine ühte rahvusriiki: "Ein Volk, Ein Reich , Ein Führer" (Üks rahvas, üks riik, üks juht). Peamiseks ülesandeks võtsid natsid riigi rassilise puhtuse tagamise, tagakiusates vähemusrahvusi. Tähtustati rahvuse ühtsust ning oma vaenlaseks lugesid nad rahvuse reetureid, teisi rahvaid ja kommuniste. Natsionaalsotsialistlik liikumine pidi viima lõpule erinevates riikides asuvate sakslaste ühendamise ning andma tagatise rahva säilimisele tulevikus.
Hitleri eesmärk oli selge – riigi mõjuvõimu suurendamine maailmas. Tema meelest pidi Saksamaa saama jälle suureks, tugevaks ja jõukaks. Selleks tuli tühistada Versailles ’ ja teised alandavad lepingud ning aaria rass pidi muutuma maailma valitsejaks. Tähtis oli taastada Saksamaa võimsus ja ülemvõim maailmas ning Hitler teadis, et selleks on tarvis uut ja võidukat sõda. Nende eesmärkide saavutamiseks alustati Saksamaal taasrelvastamist, taasloodi armee ja taastati laevastik. Kehtestati üldine sõjaväekohustus ning likvideeriti Reini demilitariseeritud tsoon. Lisaks loodi liidusuhted Itaaliaga ja tegutseti ühiselt Hispaanias. Esialgu tegutseti küll põhiseaduse piires. Kui aga 1933. aastal toimus Riigipäevahoone põleng, milles süüdistati kommuniste, sai valitsus parlamendilt volituse kehtestada üheparteisüssteem. Pärast riigipresident Hindenburgi surma võttis Hitler endale selle ameti. Riigipresidendi asemel muutus ta tegelikkuses aga diktaatoriks ehk füüreriks. Demokraatilikult valitud juhid asendati keskvõimu omadega, juhtidele mitteallumine võrdus riigireetmisega ning sõna- ja teised kodanikuvabadused kaotati. Rahvas nimelt arvas, et vaid Hitleri juhitud partei suudab niinimetatud vaenlastele vastu seista. Niimoodi õnnestus Hitleril kantsleriks tõusta ja hiljem kogu võim enda kätte koondada.
Alustati massilist terrorit vasakpoolsete parteide (kommunistide, sotsiaaldemokraadide) suhtes, mõningal määral ka aktiivse paremopositsiooni suhtes, NSDAP-s Hitleri võimalike konkurentide suhtes. Massiline terror viidi üle juutide ja teiste alamrassi esindajate vastu. Üheks natsionalistliku õpetuse tugisambaks sai rassilise puhtuse tagamine – juutidelt võeti ära kodakondsus , abiellumine juutidega keelati ning vaimuhaiged ja kurjategijaid ei tohtinud saada lapsi. Riigivõim oli võtnud endale õiguse sekkuda inimeste eraellu. Noorte kasvatamine toimus noorsoliidu Hitlerjugendi kaudu. Ametlikuks poliitikaks sai juutide tagakiusamine . Neid süüdistati pankade, kaubanduse ja muude tähtsate valdkondade käsutuses hoidmises ning samuti ka vandenõu sepitsemises kommunistidega. 1935. aastal jõustus mitu juutide kodanikuõigust piiravat seadust. Suur osa Saksamaa juutidest oli sunnitud riigist lahkuma ning need, kes ei jõudnud, saadeti surmalaargisse.
Natsid tulid võimule siis, kui Saksamaa vaevles majanduskriisis ning Hitler püüdis seda kriisi ületada. Majanduspoliitika peamine eesmärk oli saavutada majanduse taseme tõstmine viimaks ellu agressiivset välispoliitikat. Saksamaa koostas oma plaane 4-aasta kaupa, sealjuures oli riigi majandus orieneeritud eelkõige sõjatööstusele ja teedeehitusele. Kasvas riiklik sekkumine majandusse. Riik sekkus majandusse juhul, kui ettevõte kuulus juudile või eraomanik ei saanud riigile olulises valdkonnas tootmisega hakkama. Majanduselu oli allutatud rangelt riigi kontrollile: riik võttis suurtöösturitelt ja pankuritelt laenu, lubades tagasi maksta pärast tulevasi vallutusi; kehtestati plaanimajandus (nelikaastad); rajati tehaseid ja vabrikuid sõjatehnika tootmiseks; ehitati tuhandeid kilomeetreid kiirteid. Need meetmed andsid miljonitele inimestele tööd, mis tõstis suuresti Hitleri populaarsust. 1938. aastaks oli Saksamaa majanduskriisi tagajärgedest lõplikult üle saanud ja riigi kogutulu ületas eelmise kõrgpunkti. Tõusid ka palgad , vähenes tööpuudus, suurenes toidukaupade tarbimine ning kasvas rõivaste ja kodukaupade käive.
Kuna Hitler sai võimule siis, kui majandustase hakkas tõusma, uskus rahvas siiralt, et heaolu tõus on tingitud uuest ja karmikäelisest poliitikast. Paraku aga saadi üsna pea aru, et majanduskriis üksnes süveneb. Olukord muutus rahva jaoks väljapääsmatuks, kuna diktatuurriikides keelustati demokraatlikud valimised ning rahvalt ei olnudki võimalust poliitikas kaasarääkimiseks. Kasutati ka sabotaaže – korraldati igasuguseid erinevaid rünnakuid, plahvatusi ja tapmisi nii, et süüdi jääksid rivaalparteid. Pikapeale enam ei juletud avalikult diktatuuripooldajate vastu astuda, kuna enamasti lõppesid need kurvalt.