Valguslainete levimist (paindumist) tõkke taha, nn geomeetrilisi varju priikonda, nimetatakse valguse difraktsiooniks. Difragreerunud valguse edasisel levimisel täheldatakse interferentsi, mille tulemusena valguse intensiivsus on erinevates ruumipunktides erinev. Intensiisvuse jaotuse ava või tõkke taga määrab valguse lainepikkus ja ava või tõkke kuju ning suurus. Antud töös tekitatakse difraktsiionipilt korrapärase (perioodilise) pilude süsteemi, nn difraktsioonivõre abil, milles maksimumid on märgatavalt intensiivsemad ja kitsamad kui ühe pilu korral. Lihtsamaks optiliseks difraktsioonivõreks on klaaspalaat, millele on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvaid vaokesi kriimustusi laiusega b (vaata skeemi), mis on prkatiliselt läbipaistmatud. Kahjustamata kohti laiusega a läbib aga valgus ja nad moodustavad perioodilise pilude süsteemi.
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL, FÜÜSIKAINSTITUUT 19. DIFRAKTSIOONIVÕRE 1. Töö eesmärk Valguslaine pikkuse, difraktsioonivõre nurkdispersiooni ja lahutusvõime määramine. 2. Töövahendid Goniomeeter, difraktsioonivõre, spektraallamp. 3. Töö teoreetilised alused Valguslainete levimist tõkete taha homogeenses isotroopses keskkonnas nimetatakse valguse difraktsiooniks. Difraktsiooni tõttu satub valgus geomeetrilise varju piirkonda. Difrageerunud valguse edasisel levimisel täheldatakse interferentsi, mille tulemusena valguse intensiivsus on erinevates ruumipunktides erinev. Intensiivsuse jaotuse ava või tõkke taga määrab valguse lainepikkus ja ava või
Ilmneb avade ja tõkete korral, mille mõõtmed on võrreldavad valguse lainepikkusega. Suure ava puhul ei esine. Väike ava muutub uueks sekundaarseks allikaks. Difraktsioon esineb kõigi lainete juures (heli, raadio jne). Kui ava mõõtmed on lähedal laine pikkusele. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Lainepikkuse määramine: 1. Difraktsioonivõre asetatakse raami; 2. Piluga ekraan nihutatakse difraktsioonivõrest 500 mm kaugusele; 3. Küünalt tuleb vaadata läbi difraktsioonivõre ja läbi mõõteskaalas oleva pilu nagu on illustreeritud joonisel 2; 4. Vaadates läbi difraktsioonivõre peavad mõlemal pool pilu nähtavad difraktsioonispektrid olema mõõteskaalaga paralleelsed,
lainepikkusega. Kui lainetus ühesuguses keskkonnas levib sirgjooneliselt, siis kohtumisel tõkkega toimub kõrvalekaldumine sirgjoonelisest levikust ning lainetus paindub tõkke taha. Difraktsioon nagu interferentski on omane kõigile lainetele. Mida väiksemad on tõkked, seda paremini lained (ka valguslained) nende taha levivad. Difraktsiooni kasutamine Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved Spektrite saamine spektraalaparaatides Erineva lainepikkusega valguslained annavad valguse maksimume erinevates suundades. Seda võre omadust kasutatakse spektrite saamiseks spektraalaparaatides. Difraktsioon mere ääres Sadamakai varju või suure kivilahmaka taha lained ei levi.
servadega. Kui vaadelda difraktsiooni valges valguses, on ribad mitmevärvilised, sest erinevad valguslained painduvad erinevalt, järelikult nende liitumise kohad asetuvad samuti erinevatesse kohtadesse. 8. Mille tulemusena tekivad difraktsiooni maksimumid ja miinimumid geomeetrilise varju piirkonnas? Difraktsiooni maksimum- lained liituvad samas faasis Difraktsiooni miinimum- lained liituvad vastupidistes faasides 9. Mida kujutab endast difraktsioonivõre? Selgita sõnaliselt, difraktsioonivõre valemi alusel ja joonise abil difraktsioonivõre omadust lahutada valge valgus värviliseks spektriks. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Kui läbipaistvate pilude (või peegelduvate ribade) laius on a, läbipaistmatute vahemike (või valgust hajutavate ribade) laius aga b, siis nimetatakse suurust c=a+b difraktsioonivõre konstandiks.
Tallinna Tehnikaülikool Füüsikainstituut Üliõpilane: Teostatud: Õpperühm: Kaitstud: Töö nr: TO: DIFRAKTSIOONIVÕRE Töö eesmärk: Töövahendid: Skeem Tabel Spektrijoone lainepikkuse määramine difraktsioonivõre ja goniomeetri abil Järk Parem Vasak m maksimum maksimu m
takistuse/ava suurus on umbes samas suurusjärgus laine lainepikkusega. Kui takistavas objektis on mitu lähedal asuvat ava, siis võivad muutuda pärast selle läbimist laine muster ja intensiivsus. See juhtub superpositsiooni tõttu. Tekib interferents, mille korral erinevad laine osad pärast objekti läbimist jõuavad vaatlejani, pärast erineva teepikkuse läbimist. Laser kiir, mis on lastud läbi difraktsioonivõre Difraktsiooni formalismi saab kirjeldada ka nii, et lained levivad piiratud ulatuses vabas ruumis. Kasutades difraktsiooni võrrandeid, saab uurida laserikiire profiili laienemist, radariantenni kiire kuju ja vaatevälja ning ultraheliandurit. Kahe pilu difraktsioonist interferentsimustri genereerimine Näited Difraktsiooninähtuseid on tihti näha ka igapäevaelus.
kohas väiksemaks (amplituud väheneb). Kõige lihtsam on mõlema nähtuse puhul näiteid tuua seonduvalt veega. Kui difraktsiooni puhul jõuavad veelained vees oleva kivi taha ja kanduvad avade läbimisel varju piirkonda, siis interferentsi võib vaadelda näiteks visatates tiiki samaaegselt kaks kivi: kohtudes muutuvad tekkivad lained mõnes kohas suuremaks, teises kohas väiksemaks. Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved. Üks difraktsiooni hästi iseloomustav näide on seotud samuti valgusega; näiteks CD või DVD tihedalt pakitud rajad käituvad kui difraktsioonivõre, mis moodustab tuttava vikerkaaremustri, mida kindlasti igaüks meist plaadil märganud on. Seda teadmist kasutades saab välja töötada võre, mille struktuur
jäädvustada. Kinnises anumas on gaas, silindriline katood ja juhe anoodiks. Anoodi ja katoodi vahele rakendatakse suur pinge ja kui röntgeni footon siseneb anumasse ja ioniseerib gaasi, tekib ioon ja elektron, mida väli kiirendab anoodi suunas. Kiirenev elektron põrkub teel veel teiste gaasi molekulidega ka neid ioniseerides. Nii tekib hetkeks vool ja neid vooluimpulsse Geiger- Mülleri loendur loendab. Kui anuma sisendava ette panna difraktsioonivõre, on võimalik loendurisse jõudvaid footoneid eraldada energia järgi. Röntgenkiirgusel on suur tähtsus meditsiinis, kus erinevate kudede erineva neelamisteguri tõttu on võimalike näha siseorganeid. Veel kasutatakse röntgenkiirgust ravis vähi vastu, proovides tugeva kiirgusega lõhkuda vähirakkude struktuuri. Röntgenkiirguse detekteerimisel on ka suur tähtsus radioaktiivsete ainete uurimisel ja astronoomias. Difraktsioonivõre tööpõhimõtte abil saab
Kõige enam ja vähem murduvad valguskiired- Kõige enam murdub väiksema lainepikkusega valguskiir(violetne). Kõige enam suurema lainepikkusega(punane) valgus. Vikerkaare tekkimine- Tekib sellepärast, et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. Tekib kui paistab päike ja sajab vihma. Spektraalaparaadid ja spektrid: Spektraalaparaadi ehitus ja ülesanne- Spektraalaparaati kasutatakse spektrite saamiseks ja uurimiseks. Selle põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre ning kollimaator. Tähtsamad osad ja nende ülesanne Prisma või difraktsioonivõre seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Kollimaator vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks. Spektrite liigitus ja nende kirjeldus- PIDEV SPEKTER - esindatud kõik lainepikkused-vikerkaare värvid, üleminek ühelt värvilt teisele on sujuv. JOONSPEKTER - eri värvi jooned tumedamal taustal. NEELDUMISSPEKTER - Pideva spektri taustal tumedamad jooned
On ka kiirgusspektri "negatiiv". Neeldumisspekter Spektromeeter goniomeeter Spektromeeter-goniomeeter on seade, kus valgus realiseeritakse elektriliselt ning lisaks on ka võimalus nurki ning kraade mõõta. Spektromeeter-goniomeeter koosneb põhiosadest: kollimaatoritoru, okulaaritoru, prisma või võre alus ning gradueeritud ketas. Täpsem info on toodud töölaual olevast spektromeetri kasutusjuhendis. Spektromeetri põhielemendiks on difraktsioonivõre G. Difraktsioonivõre on läbipaistev plaat, mis on kaetud paralleelsete läbipaistmatute ribadega. Naaberribad paiknevad teineteisest kaugusel D. Difraktsioonivõrele langeb paralleelne valguskimp. Difraktsiooni tõttu levib valgus igast pilust mitte ainult esialgses suunas, vaid ka valguse lainepikkusest sõltuvate erinevate difraktsiooninurkade all. Kui võre taha asetada koondav lääts, siis kõik need paralleelsed kiired kiired koonduvad läätse fokaaltasandis erinevatesse punktidesse, tekitades sisendpilu
9. Millise käiguvae korral valguslained võimendavad üksteist? Kui nüüd ühendada geomeetriliselt need lainefrondi punktid, mille kaugus vaatluspunktist on , saame pinna, mille kõik punktid üksteise kiirgust võimendavad. Summaarne kiirgus on loomulikult võrdeline selle pinna pindalaga. Summeerides sellised pinnad vahemikus , saame nn.positiivse faasi võimsuse. 10. Millise käiguvahe korral valguslained summutavad üksteist? 11. Milline valgus kaldub pärast difraktsioonivõre läbimist rokem kõrvale sinine või punane? Punane/kollane värv kaldub difreaktsioonivõre läbmisel rohkem kõrvale. 12. Kas kõrvalekalle on suurem teiss või neljandas spektrijärgus? Neljanda spektrijärgus on suurem kõrvalekalle 13. Teie difraktsioonivõrel on 300 joont millimeetri kohta. Millisest järgust alates hakkavad spektrid kattuma? Seda saab arvutada 14. Milleks oli vaja kollimaatorit? K pilutoru paralleelse kiirtekimbu saamiseks ehk kollimaatori 15
Täppismõõteriistades (interferomeeter- aitab määrata valguse lainepikkust, ainete murdumisnäitajat ja teisi optilisi suurusi) sin = b 1 max = 2k min = (2k + 1) dsin min = k + 2 2 a dsin max = k 2 käiguvahe- teepikkuste erinevus, mis tuleb lainetel läbida liitumispunkti jõudmiseks. k- interferentsijärk d- difraktsioonivõre. (paljude kitsaste paralleelsete pilude süsteem) Lainejada- aatomist väljuv valguslaine, ebapidev Laser kiirgab koherentseid valguslaineid. Selgendavad katted- peegeldamisvõimet vähendavad katted. Kiledes- Interferents tekib kiledes siis, kui liituvad kile esimeselt ja tagumiselt pinnalt peegeldunud lainejada osad. Õhukeste kilede värvus on tingitud valge valguse interferentsist. Newtoni rõngad- läätse ja plaadi vahele jäävas õhupilus tekkivast käiguvahest
Praktiline töö Valguse lainepikkuse määramine difraktsioonivõre abil 1. Töövahendid: lamp, difraktsioonivõre (1:100), riist valguse lainepikkuse määramiseks 2. Katse joonis: 3. Põhivalem ja arvutused = (d*b)/(k*a) Andmed: a1 = 50cm = 0,5m a2 = 40cm = 0,4m k1 = 1 k2 = 2 d = 1:100mm = 0,01mm = 0.01 * 0,001m Punane värv: b1 = 35mm = 0.035m b2 = 27mm = 0.027m b3 = 53mm = 0.053m b4 = 66mm = 0.066m Violetne värv: b1 = 20mm = 0.02m b2 = 17mm = 0.017m b3 = 33mm = 0.033m b4 = 42mm = 0.042m Leida keskmine lainepikkus 1) punasel valgusel 2) violetsel valgusel k=1 , a=0,5m Punane valgus: = (0
objektid on samas suurusjärgus lainepikkusega. Kui lainetus ühesuguses keskkonnas levib sirgjooneliselt, siis kohtumisel tõkkega toimub kõrvalekaldumine sirgjoonelisest levikust ning lainetus paindub tõkke taha. Difraktsioon on omane kõigile lainetele. Mida väiksemad on tõkked, seda paremini lained (ka valguslained) nende taha levivad Difraktsiooni kasutamine Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Looduses võibolla selleks võreks udu ja pilved. Spektrite saamine spektraalaparaatides Erineva lainepikkusega valguslained annavad valguse maksimume erinevates suundades. Seda võre omadust kasutatakse spektrite saamiseks spektraalaparaatides. Difraktsioon mere ääres Sadamakai varju või suure kivilahmaka taha lained ei levi.
Doppler efekt Valgust lahutatakse spektriks, klaasprisma või difraktsioonivõre abil. Pideva spektri annavad hõõguvad tahked kehad, vedelikud ja küllalt tihedad gaasid. Joonspektri tekitavad hõredad gaasid ja aurud kõrgel temperatuuril või elektrilahenduse mõjul. Igal elemendil on iseloomulik joonspekter.Neeldumisspektri tekitavad aurud ja gaasid, kui nende taga asub pidevspektrit andev valgusallikas.Neeldumisjooned asuvad täpselt samades kohtades,kus asuksid antud gaasi kiirgusjooned
Valguse difraktsioon Difraktsioon on lainete kandumine varju piirkonda, lainete paindumine tõkete taha Esineb mitmel kujul- valguslained, helilained, merelained Ilmneb, kui tõkete mõõtmed pole suuremad valguse lainepikkusest Valguse difraktsiooni seletab Huygensi-Fresneli printsiip- igat lainepinna punkti võib vaadelda elementaarlaine allikana, valguse intensiivsus mingis ruumipunktis on määratud elementaarlainete liitumisega. Laine faas näitab laine väärtust- samas faasis olevad lained tugevdavad liitumisel üksteist, vastasfaasis olevad lained nõrgendavad või kustutavad üksteist liitumisel Difraktsiooni jälgimiseks peavad valguslained olema koherentsed. Koherentsed lained- lained, mis ei muuda aja jooksul oma kuju(laserivalgus) Suurte avade korral on difraktsioon peaaegu märkamatu, sest ava mõõtmete suurenemisel muutuvad difraktsiooniribad kitsamaks ja tihedamaks ning suurest avast tule...
keha kiirgab tekivad valguse kiirgumisel erinevate ainete aatomitest Neeldumisspekter Näitab, millise lainepikkuse ja intensiivsusega valgust keha neelab. Neeldumisspekter on mustade joonte kogum, mis tekib siis, kui asetada pideva spektri allikast tuleva kiirguse teele mingi aine Spektromeeter-goniomeeter Sepktromeeter-goniomeeter on seade, kus valgus realiseeritakse elektriliselt ning lisaks on ka võimalus nurki ning kraade mõõta Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre Spektromeeter- goniomeeter Valgusvihk suunatakse prismale Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest Spektromeeter-goniomeeter Prismas toimub valguse dispersioon(ehk erineva värvusega valgusvihud levivad erinevas suunas) Neeldumisspektri uurimine Tulemused Mõ õ tmin Go nio me e t Laine pikk Difrakts io o e ri us ni nurk s kaalanäit n1 54°23' 435 nm 15°20'
Spektraalaparaadid ja spektrid 1.Spektreid uuritakse, sest see annab meile infot aatomite ja ka aine ehituse kohta. 2.Spektreid uuritakse ja saadakse spektraalaparaatidega. 3.Spektraalaparaadi põhiosa on prisma või difraktsioonivõre. Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Uuritav valgus suunatakse kollimaatorisse. See on toru, mille ühes otsas paikneb sisenemispilu, teises koondav lääts. Kollimootor on vajalik valgusvihu saamiseks; ehitus: sisenemispilu, kollimaatori lääts,prisma, koondav lääts, fotoplaat. 4.Spektromeeter aparaat, millega registreeritakse spekter, spektroskoop aparaat, millega vaadatakse spektrit 5
prillid, binokkel Defektide avastamiseks (Newtoni rõngad) nt läätsedes Ruumilistes fotodes (holograafia) Valguse lainepikkuse määramiseks (difraktsioonivõre) Täppismõõteriistades (interferomeeter- aitab määrata valguse lainepikkust, ainete murdumisnäitajat ja teisi optilisi suurusi) ? käiguvahe- teepikkuste erinevus, mis tuleb lainetel läbida liitumispunkti jõudmiseks. k- interferentsijärk d- difraktsioonivõre. (paljude kitsaste paralleelsete pilude süsteem) Lainejada- aatomist väljuv valguslaine, ebapidev Laser kiirgab koherentseid valguslaineid. Selgendavad katted- peegeldamisvõimet vähendavad katted. Kiledes- Interferents tekib kiledes siis, kui liituvad kile esimeselt ja tagumiselt pinnalt peegeldunud lainejada osad. Õhukeste kilede värvus on tingitud valge valguse interferentsist. Newtoni rõngad- läätse ja plaadi vahele jäävas õhupilus tekkivast käiguvahest
Valguse difraktsioon ilmneb, kui avade (tõkete) mõõtmed on natukene suuremad valguse lainepikkusest. Kui ava mõõtmed on valguse lainepikkusest palju suuremad, levib valgus sirgjooneliselt. Difraktsiooni ja interferentsi saab jälgida, kui valguslained on koherentsed st neil on sama lainepikkus ja ajas muutumatu faaside vahe. (j8) Difraktsiooni tõttu väljuvad aukudest B ja C kaks teineteist osaliselt katvat valguskoonust. Ekraanil tekib interferentsipilt. Difraktsioonivõre. Optikas laialdaselt kasutatav seade; difraktsioonivõre kujutab endast paljude paralleelsete pilude süsteemi. (j9). Difraktsioonivõres on ühel millimeetril sadu või tuhandeid triipe. Difraktsioonivõret iseloomustab võrekonstant d: d=a+b, a- piludevaheline kaugus, b-pilu laius. Valguse tugevnemist võib märgata kõikides suundades, kus on täidetud tingimus: dsin=k (k=0, +-1, +-2...)Öeldakse, et neis suundades on jälgitavad k-ndat järku difraktsioonimaksimumid. (j10).
5. Interferents ja selle maksimumide tekkimine. Kahe laine liitumist, mille tulemusena erinevais ruumipunktides võnkumised tugevdavad või nõrgendavad üksteist, nimetatakse interferentsiks. Interferentsi maksimumis(valguse tugevnemine) esinevad ekraani neis punktides, mis on määratud tingimusega. 6. Interferentsi ja difraktsiooni rakendamine. Interferents kiledes, selgendavad katted, Newtoni rõngad, interferomeetrid, holograafia, difraktsioonivõre, optiliste riistade lahutusvõime. 7. Kiirgusspektrid ja nende kasutamine. Spektrid, mille tekitavad kuumutatud kehad ja ergastatud aatomid või molekulid. Jaguneb pidev-ja joonspektriks. Näitab, millise lainepikkusega ja intensiivsusega valgust keha kiirgab. Kasutatakse samuti meditsiinis. 8. Holograafia. Holograafia on esemete ruumilise kujutuse fotografeerimine. Fotole jäädvustatakse eseme tasapinnaline kujutis, mis on projekteeritud filmile või fotoplaadile. 9
Sagedus(f): näitab tasanditel (ülesalla, vasakultparemale jne) Kasutamine LCD telerites, mitu võnget teeb laine ajaühikus. Kiirus(v): kui pika tee mobla erkaan, tasukuarvuti ekraan. läbib laine ajaühikus. Lainefaas: (mõõtüh: radiaan)näitab, Interfer. ja difrakts. kasutamine: interferents kiledes; selgendavad kui kaugel mingi punkt asub äärmisest katted, interferomeetrid, holograafia, difraktsioonivõre, teleskoop, asendist(1täisvõnge=2piid). Valguse intensiivsus(I): objektiiv, Newtoni rõngad. Difraktsioonivõred: läbipaistvad võred on pinnaühikut läbiv energia sekundis(mõõtüh: 1J/sm2). klaasplaadid, millel on paralleelsed jooned. Kahe naaberjoone vahelist Silm.nägemine:põhivärvid: pun, roh, sin. Valguse kaugust nim võre konstandiks (d=1/100). Peegelvõredel on samuti difraktsioon: ..on lainete paindumine tõkete taha; ..on paralleelsed jooned
E=hf d sin α =kλλ n= = h=6,6∗10−34 J ∙ s sin β c 2 c 1 m Peast peab teadma: λ= f= c vaakλum =3∙ 108 f T s 1. Kui suur on kollase valguse kvandi energia? Kollase valguse lainepikkus olgu 580 nm. (3,4*10-19 J) 2. Kui suur on difraktsioonivõre konstant, kui laseri valgusel (λ=600 nm) on 3. järku peamaksimum keskmest 30˚ kaugusel? (3,6 μm)m) 3. Mis on valguse levimiskiirus klaasis, kui klaasi absoluutne murdumisnäitaja on 1,44? (208 mln m/s) 4. Kummal footonil on suurem energia? Kas röntgenkiirgusel (λ=1 nm) või nähtaval valgusel (λ=500 nm)? (1,98*10-16 J, 3,96*10-19 J) 5. Mis on valguse murdumisnurk, kui valgus levib õhust vette? Valguse langemisnurk on 45 kraadi. Vee murdumisnäitaja on 1,33. (32,12˚) 6
2. vikerkaar: · Vikerkaar tekib siis kui kusagil sajab vihma ja Päike paistab. · Vikerkaar tekib, kuna valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. *SPEKTRAALAPARAADID JA SPEKTRID 1. spektraalaparaat: · Valguse spektri uurimine annab meile infot aatomite ja aine ehituse kohta. · Spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. · Spektraalaparaadi põhiosa on prisma või difraktsioonivõre. · Uuritav valgus suunatakse kollimaatorisse (vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks) · Prismas toimub valguse dispersioon. · Absoluutselt must keha ehk absoluutneeldur. 2. spektrite liigid: · Kiirgusspektrid: näitab, milliste lainepikkustega valguslaineid aine kiirgab 1.pidevspekter 2.joonspekter · Pidevspekter esindatud kõik lainepikkused kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid.
Selle aasta füüsika valemid (aasta lõpuks on siin kõik ...) Füüsikaline suurus Valem Ühik/(märkus) Laetud kehade vastastikmõju q1 q 2 N m2 Fc = k N (njuuton) ( k = 9 10 9 ) r2 C2 Elektrivälja tugevus Fc V E= q m Elektrivälja tugevus E = 2k V m Laengu pindtihedus C C = m2 m2 Elektrivälja potentsiaal Wp V = q Elektrivälja potentsia...
Viies tase Hologrammi salvestamisprotsess Valguse faasi salvestamiseks igas kujutise punktis kasutab holograafia referentskiirt, mis kombineerub valgusega stseenist või objektilt (objektikiir). Optiline interferents referentskiire ja objektikiire vahel põhjustab tänu valguslainete superpositsioonile sarja intensiivsusservi, mida saab salvestada standardsele fotofilmile. Need servad moodustavad filmile teatud tüüpi difraktsioonivõre. Film iseseisvalt ei näita kujutist, vaid omab lihtsalt lainemustrit. Laserkiir suudab selle alusel luua kolmemõõtmelise projektsiooni. Hologrammi rekonstruktsiooniprotsess Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase
3. Kas dispersioon on füüs. suurus/nähtus/ühik? Dispersioon on füüsikaline nähtus. 4. Mis on spekter? Spekteriks nim. valge valguse lahutamisel saadud spektrivärvuseid. vikerkaarevärviline riba, mis tekib valge valguse lagunemisel 5. Kes uuris esimesena spektrit? Esimesena uuris spektrit Newton. 6. Nimeta spektraalaparaadi põhiosad. Spektraalaparaadi põhiosa on prisma või difraktsioonivõre 7. Milleks kas. spektraalaparaate? spektraalaparaate kasutatakse spektrite saamiseks ja uurimiseks. 8. Mis on kollimaator? Kuidas see töötab? Kollimaator on aparaadi osa, kuhu suunatakse uuritav valgus. See on toru, mille ühes otsas paikneb sisenemispilu, teises koondav lääts. 9. Kuidas käitub valgus läbides klaasprismat? Valgus läbides klaasprismat, murdub ning tekitab 7-värvilise spektri. 10. Mis on spektrograaf?
1. Kirjelda valguslainet. - Valgus on elektromagnetlaine (elektri + magnetväli) - Eetrit pole vaja - Valguskiirusel - Iseloomustavad suurused: lainepikkus, sagedus, periood ja kiirus - Muutuv elektriväli tekitab muutuva magnetvälja, muutuv magnetväli tekitab omakorda muutuvad elektrivälja 2. Mida nimetatakse valguse difraktsiooniks? Nähtust, kus lained kanduvad tõkete taha. Esineb ka siis, kui lained läbivad tõketes olevaid avasid. 3. Miks ei ole difraktsioon jälgitav suurte mõõtmete korral? Millal on difraktsioon jälgitav? Selleks, et jälgida valguslainete difraktsiooni, ei või avad (või ka tõkked) olla 0,001 mm'st (valguse lainepikkus on väiksem kui 0,001 mm) palju suuremad. Hästi jälgitav difraktsioon ilmneb siis, kui ava laius on võrdne 2-5 lainepikkusega. 4. Kirjelda tüüpilist difraktsioonipilti. Pilt tekib triibulistest mustadest triipudest ja valgetest triipudest. Need on põhjus...
4. Miks tekib vikerkaar? Vikerkaar tekib sellepärast, et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. 5. Mida näitab valguse spekter? Valguse spekter näitab, millistest komponentidest liitvalgus koosneb. 6. Kuidas saab infot aine aatomite kohta? Uurides aatomitest kiirguva valguse spektrit, saame infot ka aine aatomite kohta. 7. Mis on spektraalaparaadi põhiosaks? Spektriaalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre. 8. Mis spektrid iseloomustavad ainete kiirgust? Ainete kiirgust iseloomustavad kiirgusspektrid. 9. Mis on pidevspekter ja selle allikad? Pideva spektri annavad kõrge temperatuuri kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. 10. Millest oleneb pidevspektri kuju? Pidevspektri kuju oleneb aine temperatuurist. 11. Mis on joonspekter ja mis selle annavad? Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal
14. -Valguslaine koosneb teineteisega risti olevast elektri- ja magnetväljast, mis on omavahel seotud ja levivad ruumis valguse kiirusega. -valguslaine on ristlaine. -valguslaine elektri- ja magnetväli muutuvad ajas ja ruumis sinusoidaalselt. -valguslaine kirjeldamisel räägitakse ainult elektrivälja muutumisest, sest valguse toime registreerimisel tekitab signaali just elektriväli -valguslaine elektri- ja magnetvälja muutused toimuvad samas faasis. -valguseks nimetatakse elektromagnetlaineid, mille lainepikkus vaakumis jääb vahemikku 380-760nm. 19. -kõiki värvusi on võimalik saada põhivärvuste abil. -põhivärvused on punane, roheline ja sinine. -valge valgus on Päikese valgus. -inimesed võivad tajuda värvusi erinevalt. -Värvipimedad ei näe kõiki värvusi. -inimsilm on kõige tundlikum rohelisele valgusele. 22. -infravalguseks nim elektromagnetlaineid, mille lainepikkus on suurem kui punasel valgusel. -infravalgust nim ka soojuskiirguseks. ...
1. Induktiivsuse mõiste: Juhi induktiivsus L näitab, kui suur endainduktsiooni elektromotoorjõud e tekib selles juhis voolutugevuse ühikulisel muutumisel ajaühiku jooksul. Veelgi lihtsamalt öeldes näitab induktiivsus vaadeldava juhtmesüsteemi inertsust temas toimuvate voolu muutuste suhtes .Induktiivsus kirjeldab laengukandjate liikumisel esinevat (magnetväljast tingitud) inertsust vaadeldavas juhis Pooli põhiline tunnussuurus on induktiivsus. Induktiivpool ehk pool on elektriahela osa, mida kasutatakse muuhulgas võnkeringide ja filtrite induktiivelemendina. Kasutusotstarbe järgi liigitatakse poolid võnkeringipoolideks ja paispoolideks ehk drosseliteks. 2. Võnkering: Võnkering on lihtsaim süsteem, milles võib tekkida elektromagnetiline vabavõnkumine. Võnkering koosneb kondensaatorist ja selle katetega ühendatud induktiivpoolist. Võnkering on induktiivpoolist L ja kondensaatorist C koosnev elektriahel, milles on võimalikud elektrivõnkumi...
Interferents- füüsikaline nähtus, kus kahe(või mitme) ühesuguse lainepikkuse ja konstantse faasinihkega laine liitumisel tekib uus lainemuster. (kahe laine liitumine, mille tulemusena erinevais ruuumipunktides võnkumised tugedavad või nõrgendavad üksteist).Avaldumine: Newtoni rõngad ja värviline õlikile veepinnal; jääkiht veepinnal, kuhu paistab päike peale. Rakendused: kauguste mõõtmine interferomeetritega; optikatööstuses valgusfiltrite valmistamine(optika selgendamine) Interferentsi miinimum- vastandfaasis olevad lained nõrgendavad või kustutavad üksteist liitumisel. (Samas punktis kohtuvad ühe laine maksimum ja teise laine miinimum.) Interferentsi miinimumi tingimus:lained liitumisel nõrgendavad üksteist, kui lainete käiguvahe on paaritu arv pool lainepikkust. =(2k+1)*/2 (enda konspektis on mul sulgudes 2k-1, kuid netis oli 2k+1, niiet ma ei tea kuidas õige on:D) Interferentsi maksimum- samas faasis olevad lained tugevdavad liitumis...
Kursuse „YKA0060 Instrumentaalanalüüs“ kordamisküsimused (I osa) 1. Analüütilise keemia definitsioon Analüütiline keemia - teaduslik distsipliin, mis arendab ja rakendab meetodeid, instrumente ja strateegiaid selleks, et saada infot nii aine koostise, iseloomu kohta ajas ja ruumis kui ka mõõtmise väärtustest. (Mis? Mis struktuuriga? Kui palju?) 2. Elektromagnetilise kiirguse korpuskulaar-laineliseks dualism Elektromagnetilist kiirgust (nt nähtavat valgust) saab vaadelda nii laine kui ka osakesena. 3. Elektromagnetlainete interferents ja difraktsioon Interferents - kaks kiirgusvoogu võivad üksteist kustutada või võimendada. Difraktsioon - kiirgus ei levi sirgjooneliselt vaid “paindub nurga taha”. 4. Energiaolekud ja üleminekute tingimus Energiaolekute üleminekutega kaasneb energia neeldumine (ergastus) või emissioon (relaksatsioon). Üleminekud toimuvad ainult siis, kui neelduv või emiteeritav energiahulk vastab täpselt energi...
Ande Andekas-Lammutaja Füüsika Laineoptika Valguslained on elektromagnetlained, mis koosnevad ajas perioodiliselt muutuvatest ning risti paiknevatest magnet- ja elektriväljast ning mille laineline olemus avaldub ruumis levivate elektri- ja magnetväljade perioodilises muutumises. Valguslained jagunevad kera- ja sirglaineteks. Valguslainet iseloomustavad suurused on lainepikkus , mis näitab kaugust kahe samas võnkefaasis oleva punkti vahel (vaakumis on lainepikkus vahemikus 380 760 nm), laineperiood T, mis näitab aega, mis kulub valguslainel ühe lainepikkuse läbimiseks, laine sagedus f, mis näitab, mitu täisvõnget laine teeb ajaühikus, laine kiirus v, mis näitab, kui pika tee läbib laine ajaühikus (vaakumis c = 3·108 m/s), lainefaas E, mis määrab muutuva suuruse ...
hetkeks valgust kiirata. Niisugune valgus ei sobi difraktsiooni ja interferentsi jälgimiseks. Laser kiirgab koherentseid valguslaineid. Laser kiirgab ühevärvilist monokromaatilist valgust, kusjuures lainete kiirgumine on rangelt kooskõlastatud. II Difraktsioon ja interferents on jälgitav siis, kui avalduvad valguse lainelised omadused. See tähendab kui avade (tõkete) mõõtmed ja nendevahelised kaugused on võrreldavad valguse lainepikkusega või sellest väiksemad. Valguse difraktsioonivõre kujutab enesest suurest arvust üksteisest võrdsel kaugusel asetsevatest avadest koosnevat süsteemi, mis kas peegeldavad valgust või lasevad valgust läbi. Võre valmistatakse tavaliselt klaasplaadile kriipse tõmmates. Klaasplaadi kriimustatud kohtadest valgus läbi ei lähe, küll aga nende vahelt. Vahekohad moodustavadki nn avad. Võre iseloomustamiseks kasutatakse võre konstanti. Valguse tugevnemist võib märgata kõikides suundades, kus on täidetud tingimus k=dsin k=0,1,2,..
tasasele pinnale, siis tekib selle valgustamisel interferentspilt, mis koosneb kontsentrilistest heledates ja tumedatest rõngastest. 62. Interferomeetrid? Optilised täppismõõteriistad, millega saab mõõta valguse interferentsi abil valguse lainepikkust, ainete murdumisnäitajat ja teisi optilisi suurusi. 63. Holograafia? Eseme ruumiline fotografeerimine, kus pärast saab vaadata, mis on ka nurga taga, kui liigutada pead. Tavalise fotoga seda teha ei saaks. 64. Difraktsioonivõre? Enamasti klaasplaadile tehtud paralleelsete pilude süsteem, kus valgus kriimustatud pinnast läbi ei lähe vaid läheb kahjustamata pinnast läbi ehk kahe sissekriimustatud joone vahelt. 65. Optiliste riistade lahutusvõime? Lahutusvõime näitab kui lähedal paiknevad kehale difraktsioonirõngad. 66. Mis vahe on seadusel ja seaduspärasusel? Seaduspärasus näitab kas ühe suuruse muutumine kutsub esile teise suuruse muutumise ja seadus näitab kuidas üks suurus
nende paindumist tõkete taha. Mida suurem on lainepikkus, seda suurem ka paindumine. Difraktsiooni saab jälgida vahetult näiteks veelaineid jälgides, kui mõni jõuab veest väljaulatuva kivini lained painduvad vähemalt osaliselt ka kivi taha. Difraktsioon saab tekkida siis, kui seda põhjustavad objektid on samas suurusjärgus lainepikkusega. Valguse puhul on difraktsiooni jälgida keerukas, sest vastavad objektid peavad olema väga väikesed ja üks võimalusi selle uurimiseks on difraktsioonivõre kasutamine. Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved. Sel juhul tekib tara, mis kujutab endast enamasti värvilist ümmargust piirkonda ümber valgusallika, samuti võib difraktsiooniilminguid näha vikerkaarte korral, siis tekivad lisakaared põhikaare alla või uduvikerkaare puhul, mille valge värvus ongi difraktsioonist tingitud. Väga korrapärane difraktsioon tekib siis, kui päike on üsna silmapiiri lähedal ja maapinna lähedal on hõre udu
Vikerkaar Vikerkaar tekib siis,kui kusagil sajab vihma ja päike paistab. Selleks ,et vikerkaart näha,peame olema päikese ja vihmapilve vahel,nii et päike jääks meile seljataha. Vikerkaar tekib sellepärast,et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. Spektraalaparaadid ja spektrid Spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lsinepikkuste või sageduste järgi. Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre. Prismas toimub valguse dispersioon ehk erineva värvusega valgusvihud hakkavad levima erinevais suundades. Spektrite liigid Ainete kiirgust iseloomustavad kiirgusspektrid,mida võib jaotada 2-ks liigiks: pidev- ja joonspektriteks. Pidevspekter on selline, kus on esindatud kõik lainepikkused ning selles pole tühje kohti. Pideva spektri annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Pideva spektri kuju oleneb aine temperatuurist.
Valgus- mis see on? Me kõik oleme harjunud igapäevaselt valgusega kokku puutuma, kuid mis see valgus siiski on ja millised on valguse osad, teavad vähesed. Enamasti ei pöörata sellele ka tähelepanu. Allikad väidavad, et valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380...760 nanomeetrit. Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu ning erineva lainepikkusega valguskiirgust tajub inimene erineva värvusena. Kui tihti me sellele ning ka muule valgusega seotud aspektidele mõtleme? Arvan, et mitte eriti tihti. On teada, et põhilise valguse saame me Päikeselt. Lisaks sellele on meil päikesevalguse puudumisel (näiteks öösiti või pilves ilmaga) erinevaid võimalusi valguse tekitamiseks - elektrilambid, küünlad, aga ka puit, gaas või õli. Valguslainet iseloomustavad mitmesugused omadused ja suurused. Valguslaine koosneb elektriväljast ja magnetväljast. Mõlemad väljad muutuvad ajas perioodiliselt ja paiknevad teineteise s...
(100-0,5)=99,5ml vett. Mõõtmine toimus leek-aatomabsorptsioonspektroskoopilisel meetodil. Proov imetakse koos kütte- ja oksüdeerijagaasidega läbi toru segistisse. Segistis proov pihustub. Proov aurustub ja seejärel atomiseerub leegis, kus temp. on 2100-2400 kraadi. Õõneskatoodlambist tulev kiigus läbib leeki, kus Zn elemendi aatomid neelavad kiirgust, mille käigus lähevad need aatomid ergastatud olekusse. Seejärel saadetakse see kiir monokromaatorisse. Monokromaatoris oleva difraktsioonivõre abil selekteeritakse kindla lainepikkusega kiir. See kiir saadetakse detektorisse, kus info töödeldakse ning spektroskoobi ekraanil kuvatakse tulemus. 3 Tulemused 3.1 Mõõdetud neelduvused Lahuse konts A SD n=9 RSD (%) (mg/L) 1. 5 0,076 0,0172 22,733 2. 8 0,112 0,0183 16,249 3
Milliseid laineid nimetatakse koherentseteks? Laineid, mis on võrdse sagedusega ja ajas muutumatu faaside vahega lained. Millistel tingimustel on võimalik näha valguse interferentsi? Ainult koherentsete valguslainete korral. Mida nimetatakse kiirte käiguvaheks? Kahe naaberkiire teepikkuste erinevust. Kuidas saab seletada valguse difraktsiooni? Valguslaine paindumine tõkete taha (varju piirkonda). Jälgitav väikeste avade ja tokete korral. Mida kujutab endast difraktsioonivõre? Kujutab endast paljude paralleelsete pilude susteemi. Seda isel vorekonstant d=a+b, kus a=pilu laius ja b= piludevahelise ala laius. Kui vorele langeb valgus, mis sisaldab erineva komponente, siis tekkivad maksimumid on jalgitavad erinevates suundades. d*sin=k*, kus k= 0, }1,}2 jne. Millised on valguse peegeldumisseadused? Langev kiir peegeldub sama nurga alt tagasi, millega ta langeb. Milline on valguse murdumisseadus?
objektidest koosnevas süsteemis. Näiteks gaasi molekulide puhul saab rääkida kiiruse spektrist, erineva massiga osakeste puhul massispektrist. Spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. Spektraalaparaadid. Spektreid saadakse ja uuritakse spektraalaparaatidega. Need lubavad kindlaks teha valguse spektri. Selleks peavad nad selgelt eristama erineva lainepikkusega laineid. Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre. Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Prismaspektariaalaparaadi ehituses suunatakse uuritav valgus aparaadi ossa, mida nimetatakse kollimaatoriks. See on toru, mille ühes otsas paikneb sisenemispilu, teises koonduv lääts. Kollimaator on vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks.Kui koonduvale läätsele langeb paralleelne valgusvihk, siis koondub see läätse fookuses. Kui aga valgusallikas asub läätse fookuses, väljub läätsest paralleelne valgusvihk
peaaegu tasapinnalistena - kiiri ligilähedaselt paralleelsetena. Nurk, mille all kiired kohtuvad on suhteliselt väike. Fraunhoferi difraktsiooni järgimiseks peab olema täidetud nn praktilise lõpmatuse tingimus: b>>D2/λ kus b on pilu ja vaatluskoha vaheline kaugus, D on pilu laius ja λ on valguse lainepikkus. 57. Difraktsioonvõre. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Difraktsioonivõre on optikas väga laialdaselt kasutusel. Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks.
osad. Õhukeste kilede värvus on tingitud valge valguse interferentsist. Selgendav kate on kile, mille pindadelt peegelduvad valguslained on vastasfaasis. Newtoni rõngad on läätse ja plaadi vahele jäävas õhupilus tekkivast käiguvahest tingitud interferentsiribad. Holograafia on eseme ruumilise kujutise jäädvustamine. Difraktsioonivõre on paljude kitsaste paralleelsete pilude süsteem. Difraktsioonivõres tekkivate maksimumide asukohad on määratud seosega d sin α = k λ Difraktsiooni piirab optiliste riistade lahutusvõimet. Lk 66 Üleminekul optiliselt hõredamast keskkonnast tihedamasse valguse lainepikkus väheneb, vastupidiselt levikul suureneb. Kahe keskkonna jaoks on langemisnurga α ja murdumisnurga γ siinuste suhe jääv suurus, mida nim
Redutseerijate standardlahused: Redutseerijad reageerivad õhuhapnikuga, seepärast kasutatakse tagasitiitrimist Kasutatakse tserimeetrias, kromatomeetrias Määratakse orgaanilisi peroksiide, Cr(VI), Ce(IV), Mo(VI) jt. Jodomeetria: Titrant: I2+ KI ja Na2S2O3 Indikaator: tärklis Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega Hapete määramine; oksüdeeriate määramiseks Veavõimalusi jodomeetrias: Tärklise lahus tuleb valmistada väga stabiilsetes tingimustes,selleks lisatakse kloroformi või Hg+ soola. Oksüdeerijate standardlahused: Oksüdeerijad: Kaaliumpermanganaat ja Ce(IV) Permanganomeetrilist tiitrimist saab teostada ainult lahustes mis on vähemalt 0,1M happe suhtes. Oksüdeerijatena võrdsed; Ce(IV) lahused on püsivad, KMnO4 ei ole; Permanganaadiga ei saa tiitrida lahuseid, milles on HCl. Permanganomeetria: Titrant: KMnO4, Põhiaine: Na-oksalaat Na2C2O4 Kasutamine: Redutseerijate määramine:Fe2+, Sn2+, Mn2+, ...
Elektrilaeng kui elementaarosakeste omadus – Keha omadusi kirjeldab elektrilaeng. Kõik kehad koosnevad laetud (elementaar)osakestest. SI=C (kulon) Coulombi’i seadus – 2 punktlaengut mõjutavad vaakumis teineteist jõuga, mis on võrdeline nende laengute korrutisega ja pöördvõrdeline laengute vahelise kauguse ruuduga. Elektriväli – levib laetud kehade ümber ja lõpmatu kiirusega. Põhiomaduseks on mõjutada laenguid jõuga. Elektrivälja tugevus välja antud punktis – antud punktis proovilaengule mõjuva jõu ja selle proovilaengu suhe. Vektori suund on määratav positiivsele laengule mõjuva jõu kaudu. Elektrivälja jõujooned – jooned, mille igast punktist tõmmatud puutuja siht ühtib elektrivälja tugevus vektori sihiga. Suund algab positiivsetel ja lõppeb negatiivsetel laengutel. Tihedus iseloomustab elektrivälja tugevust antud piirkonnas. Superpositsiooni printsiip – kehade süsteemi väljatugevuse leidmiseks tuleb üksikute kehade väljatugevuse vektor...
Seda järku kaar tekib päikesega samas suunas, olles päikese keskpunktist umbes 42,5 kraadi kaugusel 4. järku vikerkaar moodustab 3. paari, olles selle lähedal, umbes nagu 1. ja 2. järku vikerkaared on paaris, samuti on värvijärjestus vastupidine. 10.Spektriks nimetame diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkuses 11.Spektreid tekitatakse spektraalaparaatide abil, mille põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre. 12.Kiirgusspektreid liigitatakse pidevspektrid ja joonspektrid. 13.Spektraalanalüüs lubab spektri põhjal teha kindlaks: Ainete koostise kindlakstegemist nende spektrite järgi, kasutatakse joonspektril. Eelised: ·Tundlik meetod ·Ta ei muuda aine keem. koostist ·On võimalik analüüsi teha suurte vahemaade tagant (nt.tähtede keem. koostis) ·Täpne ja lihtne. 14.Aatom saab olla kindla energiaga olekutes, mida kirjeldavad
Lora Sulg, Proviisor II, sügis 2010 1. OPTILISED MEETODID. Optiliste meetodite korral kasutatakse aine võimet mõjutada valguskiirguse omadusi, nagu intensiivsus, sagedus, levimiskiirus, polarisatsioonitasand. Valguskiirgus- elektromagnetkiirguse diapasoon, kuhu kuuluvad ultravioletkiirgus (1-400nm), nähtav kiirgus (400-800nm), infrapunakiirgus (800-1000000nm). Farmatseutilises analüüsis kasutatakse kõige enam vahemikku 190-400 nm. Valge värv on kogu spektri värvuste segu. Sinine, roheline ja punane on põhivärvused ja nendest sünteesitakse kõik värvused. Purpurpunane ja taevassinine on täiendvärvid, millest tinglikult sünteesitakse must värvus. Mida väiksem lainepikkus, seda rohkem energiat. 1.1 REFRAKTOMEETRIA. Valguskiirguse levimise suuna muutumine ehk murdumine ehk refraktsioon on põhjustatud valguse levimiskiiruse muutumisest üleminekul ühest...
Just niisugune on olukord valguse kasutamisel. Difraktsiooninähtused on seletatavad Huygensi-Fresneli printsiibi abil, mis kehtib kõikide lainete puhul. Printsiip: Kõiki valguslaine frondi punkte võib vaadelda uute valgusallikatena, millest kiirgunud lainete interfereerumse tulemusena määratakse lainefrondi iga uus asend. Lainefrondi punktidest väljunud laineid nim. sekundaarlaineteks. Praktilisi rakendusi: valguse lahutamist spektriks difraktsioonivõre abil. difraktsiooni nähtus määrab ka optilise riistade lahutusvõime. röntgni kiirguse puhul. V variant 1) Senjettelektrikud ja piesoelektriline efekt. – on eriliiki dielektrikud, mille polarisatsioon võib tekkida iseeneslikult välise elektivälja mõjuta. Seljettelektriku omadused võivd esineda ainult kristallilistel ainetel. Kristall jaguneb piirkondadeks, millised on ideaalselt polariseerunud. Neid piirkondi nim doomeniteks.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
