Valgus (2)

Valguse murdumine on valguse levimiss. Muut. kahe kesk. piiril . Murdumist põhjus. levimiskiiruste erinevus. Esineb kõigi lainete puhul. Murdumisnäitaja on abs., kui I kesk. on vaakum. Geom . Tähendus a)valguse V vaakumis on x korda suurem kui mingis aines. b) Vaakumist lähtuv kiir on pinnanorm. X korda kaugemal kui mingis aines. Kasutat . Läätsedes kujutiste tekitamiseks, valguse koondamiseks ja hajutamiseks jne.
Täielik sisepeegeldus on kasut. Optilistes kaablites, moblaga rääkides, arvutites, kujutiste ümberpööramine prismaga.
Valguse dispersioon ( Newton ) on valguse murdumise näitaja sõltuvus lainepikkusest, jagunemine sperktriks murdumisel. Liigid a) Tekitaja põhjal – dispersioonspektid (puuduvad järgud) ja difraktsioonspektrid(palju järke). b) Pidevspektrid (värv läheb sujuvalt teiseks) ja joonspektrid (kitsad värvilised jooned). c) Kiirgusspektrid (tekib kiirgunud valgusstm helendavad jooned ja ribad) ja neeldumisspektrid (tekib neeldunud valgusest. Tumedad jooned, ribad. Kasutat (spektrit). Aine koostise määramine, astron ., keemia, metallurgia , kriminalistika.
Polarisatsioon . Polaroid – kristallne aine, mida valgus ei läbi, kui pilud on risti. Polariseerimata valgus – valguslained on kõikvõimalikel tasanditel (ülesalla, vasakultparemale jne) Kasutamine – LCD telerites, mobla erkaan, tasukuarvuti ekraan .
Interfer. ja difrakts. kasutamine: interferents kiledes ; selgendavad katted , interferomeetrid, holograafia, difraktsioonivõre, teleskoop , objektiiv, Newtoni rõngad. Difraktsioonivõred: läbipaistvad võred on klaasplaadid, millel on paralleelsed jooned. Kahe naaberjoone vahelist kaugust nim võre konstandiks (d=1/100). Peegelvõredel on samuti paralleelsed jooned. Ka väikeste punktide hulk võib moodustada difrakts.võre. Difr .võredega lahutatakse valgust spektriteks, uuritakse koostist. Lihtsaim difr.võre on kaksikpilu. Kui sellele langeb valgus, muutuvad pilud elementaarlainete allikaiks. Erineva lainepikkuse korral on ka nurk alfa erinev, s.t.eri värvi valguste maksimumid tekivad eri kohtadesse . Spektrijärk=k. Kui k=1, siis tekib 2 väikseima kõrvalekaldega spektrit. Kui k=2, siis 2 suurema kõrvalekaldega spektrit. b= spektrijoone kaugus ekraanil otsesihist, a=ekraani kaugus difr.võrest.
Optika uurib valguse jm kiirguste olemust, levimist, mõju ainetele, tekkimist, rakendusvõimalusi. VALGUSE OLEMUS: Newton: valgus on osakeste voog , mis levib sirgjooneliselt. Huygens: valgus on laine, mis saab levida kogu universumit täitvas nähtamatus keskkonnas e eetris. Maxwell tõestas 19 saj, et valgus on elektromagnetiline laine. Valgusosakesi nim valguskvantideks e footoniteks. Valgus on dualistliku olemusega: a)levimisel: elektri-ja magnetvälja max-min- ja nullkohad liiguvad valguse kiirusega c(300 000km/s) b)lainetega kokkupuutel kujut ühte lainepaari kvandina, iga kvant kujutab väikest energiakogust. Optika tähtsamad osad: laine-, geomeetriline-, kvantoptika , fotomeetria. Laineoptika : lainefront: pind, mis eraldab ruumi osa, kus laine levib, sellest ruumist, kuhu laine pole jõudnud. Ristlaine : levimissuunaga risti. Keralaine : lainefront on kerakujuline, mis paisub . Tasalaine: front on tasandikujuline. Lainepikkus : kahe samas faasis võnkuva naaberpunkti vaheline kaugus. Periood(T): aeg mis kulub valguslainel ühe lainepikkuse võrra edasi liikumiseks. Sagedus(f): näitab mitu võnget teeb laine ajaühikus. Kiirus(v): kui pika tee läbib laine ajaühikus. Lainefaas: (mõõtüh: radiaan )näitab, kui kaugel mingi punkt asub äärmisest asendist(1täisvõnge=2piid). Valguse intensiivsus(I): pinnaühikut läbiv energia sekundis(mõõtüh: 1J/sm2). Silm.nägemine:põhivärvid: pun, roh, sin. Valguse difraktsioon: ..on lainete paindumine tõkete taha; ..on valguslainete kõrvalekaldumine sirgjoonelise levimise teelt, esineb väikeste avade ja tõkete juures. Huygensi- Fresneli printsiip: difraktsiooni tekkimist selgitatakse selle printsiibiga – iga punkt, kuhu valguslaine jõuab, muutub uueks elementaarlaine allikaks. Elementaarlainete liitumisel tekib interferents. Lainetus tugevneb kui kohtuvad laineharjad või –põhjad.
Valguse murdumine on valguse levimiss. Muut. kahe kesk. piiril. Murdumist põhjus. levimiskiiruste erinevus. Esineb kõigi lainete puhul. Murdumisnäitaja on abs., kui I kesk. on vaakum. Geom. Tähendus a)valguse V vaakumis on x korda suurem kui mingis aines. b)Vaakumist lähtuv kiir on pinnanorm. X korda kaugemal kui mingis aines. Kasutat. Läätsedes kujutiste tekitamiseks, valguse koondamiseks ja hajutamiseks jne.
Täielik sisepeegeldus on kasut. Optilistes kaablites, moblaga rääkides, arvutites, kujutiste ümberpööramine prismaga.
Valguse dispersioon (Newton) on valguse murdumise näitaja sõltuvus lainepikkusest, jagunemine sperktriks murdumisel. Liigid a) Tekitaja põhjal – dispersioonspektid (puuduvad järgud) ja difraktsioonspektrid(palju järke). b) Pidevspektrid (värv läheb sujuvalt teiseks) ja joonspektrid (kitsad värvilised jooned). c) Kiirgusspektrid (tekib kiirgunud valgusstm helendavad jooned ja ribad) ja neeldumisspektrid (tekib neeldunud valgusest. Tumedad jooned, ribad. Kasutat (spektrit). Aine koostise määramine, astron., keemia, metallurgia, kriminalistika.
Polarisatsioon. Polaroid – kristallne aine, mida valgus ei läbi, kui pilud on risti. Polariseerimata valgus – valguslained on kõikvõimalikel tasanditel (ülesalla, vasakultparemale jne) Kasutamine – LCD telerites, mobla erkaan, tasukuarvuti ekraan.
Interfer. ja difrakts. kasutamine: interferents kiledes; selgendavad katted, interferomeetrid, holograafia, difraktsioonivõre, teleskoop, objektiiv, Newtoni rõngad. Difraktsioonivõred: läbipaistvad võred on klaasplaadid, millel on paralleelsed jooned. Kahe naaberjoone vahelist kaugust nim võre konstandiks (d=1/100). Peegelvõredel on samuti paralleelsed jooned. Ka väikeste punktide hulk võib moodustada difrakts.võre. Difr.võredega lahutatakse valgust spektriteks, uuritakse koostist. Lihtsaim difr.võre on kaksikpilu. Kui sellele langeb valgus, muutuvad pilud elementaarlainete allikaiks. Erineva lainepikkuse korral on ka nurk alfa erinev, s.t.eri värvi valguste maksimumid tekivad eri kohtadesse. Spektrijärk=k. Kui k=1, siis tekib 2 väikseima kõrvalekaldega spektrit. Kui k=2, siis 2 suurema kõrvalekaldega spektrit. b=spektrijoone kaugus ekraanil otsesihist, a=ekraani kaugus difr.võrest.
Optika uurib valguse jm kiirguste olemust, levimist, mõju ainetele, tekkimist, rakendusvõimalusi. VALGUSE OLEMUS: Newton: valgus on osakeste voog, mis levib sirgjooneliselt. Huygens: valgus on laine, mis saab levida kogu universumit täitvas nähtamatus keskkonnas e eetris. Maxwell tõestas 19 saj, et valgus on elektromagnetiline laine. Valgusosakesi nim valguskvantideks e footoniteks. Valgus on dualistliku olemusega: a)levimisel: elektri-ja magnetvälja max-min- ja nullkohad liiguvad valguse kiirusega c(300 000km/s) b)lainetega kokkupuutel kujut ühte lainepaari kvandina, iga kvant kujutab väikest energiakogust. Optika tähtsamad osad: laine-, geomeetriline-, kvantoptika, fotomeetria. Laineoptika: lainefront: pind, mis eraldab ruumi osa, kus laine levib, sellest ruumist, kuhu laine pole jõudnud. Ristlaine: levimissuunaga risti. Keralaine: lainefront on kerakujuline, mis paisub. Tasalaine: front on tasandikujuline. Lainepikkus: kahe samas faasis võnkuva naaberpunkti vaheline kaugus. Periood(T): aeg mis kulub valguslainel ühe lainepikkuse võrra edasi liikumiseks. Sagedus(f): näitab mitu võnget teeb laine ajaühikus. Kiirus(v): kui pika tee läbib laine ajaühikus. Lainefaas: (mõõtüh: radiaan)näitab, kui kaugel mingi punkt asub äärmisest asendist(1täisvõnge=2piid). Valguse intensiivsus(I): pinnaühikut läbiv energia sekundis(mõõtüh: 1J/sm2). Silm.nägemine:põhivärvid: pun, roh, sin. Valguse difraktsioon: ..on lainete paindumine tõkete taha; ..on valguslainete kõrvalekaldumine sirgjoonelise levimise teelt, esineb väikeste avade ja tõkete juures. Huygensi-Fresneli printsiip: difraktsiooni tekkimist selgitatakse selle printsiibiga – iga punkt, kuhu valguslaine jõuab, muutub uueks elementaarlaine allikaks. Elementaarlainete liitumisel tekib interferents. Lainetus tugevneb kui kohtuvad laineharjad või –põhjad.