Difraktsiooni kasutamine (0)

Difraktsiooni kasutamine
Difraktsioon ?
Difraktsioon - lainete paindumine tõkete taha.
Mida suurem on lainepikkus , seda suurem ka paindumine.
Difraktsioon saab tekkida siis, kui seda põhjustavad objektid on samas suurusjärgus lainepikkusega.
Kui lainetus ühesuguses keskkonnas levib sirgjooneliselt, siis kohtumisel tõkkega toimub kõrvalekaldumine sirgjoonelisest levikust ning lainetus paindub tõkke taha.
Difraktsioon nagu interferentski on omane kõigile lainetele. Mida väiksemad on tõkked, seda paremini lained (ka valguslained ) nende taha levivad.
Difraktsiooni kasutamine
Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes.
Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon.
Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved
Spektrite saamine spektraalaparaatides
Erineva lainepikkusega valguslained annavad valguse maksimume erinevates suundades.
Seda võre omadust kasutatakse spektrite saamiseks spektraalaparaatides.
Difraktsioon mere ääres
Sadamakai varju või suure kivilahmaka taha lained ei levi.
Väiksemate kivide taga lained koonduvad veidi, veel väiksemate taga aga koonduvad juba tugevasti.
Tõkked peavad olema samas suurusjärgus võngete lainepikkusega, et difraktsioon saaks tekkida.
Difraktsiooni kasutamine pinnauuringutes
Kasutatakse erinevate pinnastruktuuride analüüsiks.
Röntgenkiirguse difraktsioon
Kihtide paksust määratakse röntgendifraktsiooni abil.
Faase eristatakse difraktsiooni abil.
Faas on tsüklilise võnkeprotsessi hetkeseisund.
Difraktsioon tähendab lainete kõrvalekaldumist esialgsest sirgjoonelisest teest ja paindumist tõkete taha. Mida suurem on lainepikkus, seda suurem ka paindumine. Difraktsiooni saab jälgida vahetult näiteks veelaineid jälgides, kui mõni jõuab veest väljaulatuva kivini – lained painduvad vähemalt osaliselt ka kivi taha.
Difraktsioon saab tekkida siis, kui seda põhjustavad objektid on samas suurusjärgus lainepikkusega.
Valguse puhul on difraktsiooni jälgida keerukas, sest vastavad objektid peavad olema väga väikesed ja üks võimalusi selle uurimiseks on difraktsioonivõre kasutamine. Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved. Sel juhul tekib tara , mis kujutab endast enamasti värvilist ümmargust piirkonda ümber valgusallika, samuti võib difraktsiooniilminguid näha vikerkaarte korral, siis tekivad lisakaared põhikaare alla või uduvikerkaare puhul, mille valge värvus ongi difraktsioonist tingitud.
Väga korrapärane difraktsioon tekib siis, kui päike on üsna silmapiiri lähedal ja maapinna lähedal on hõre udu. Sel korral võivad udupiisad olla korrapärase suuruse ja paigutusega ning tekib mitu difraktsioonimaksimumi. Selline olukord tekib tavaliselt talvel lume kohal vaikse ja selge ilmaga.
Difraktsiooniks (ladina sõnast diffractus 'murdunud') nimetatakse lainete kõrvalekaldumist sirgjoonelisest levimisteest ning nende paindumist tõkete taha.
Difraktsiooni võib näha kas või mere ääres, kus sadamakai varju või kus suure kivilahmaka taha lained ei levi, kuid väiksemate kivide taga lained koonduvad veidi, veel väiksemate taga aga koonduvad juba tugevasti. Tõkked peavad olema samas suurusjärgus võngete lainepikkusega, et difraktsioon saaks tekkida.
Valguse puhul peavad olema tõkked või avad samuti väga väikesed, nanomeetri mõõtepiirkonnas, et nähtust saaks jälgida. Üks mooduseid seda jälgitavaks muuta on kasutada difraktsioonivõret.
Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon.
Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks.