DENOTATIVE AND CONNOTATIVE MEANINGS IN MOTION GRAPHICS TEXT For Multimedia Semiotics To begin with, what is motion graphics? Motion Graphics is a piece of video which is created digitally in a computer and as the name refers bases on moving graphical elements. These elements can be images, text, graphical designs or a multidimensional imagery. But this term should not be confused with another term ,,animation". Line between these two is a bit blurred. Animation often is only giving life to the characters and scenery. Also, it can be done in real world with physically created sets. Motion graphics on the other hand can be only created in digital world and could include animation. But also there are more two very important aspects desing and cinematohraphy. Therefore when talking about motion graphics it means moving graphycally created elements in a beatiful way. Motion graphics is pretty rece...
Kommunikatsioon on protsess, seega tal pole algust ega lõppu ja on pidevas muutumises. Komponendid: · kommunikaator- info edastaja, · retsipient- info saaja, · märk- tähenduslikku sisu omav sõnaline võimittesõnaline ühik, · kodeerimine- tähenduste tõlkimine märkidesse, · dekodeerimine- märkide lahtimõtestamine tähendustesse, · kontekst- taustsüsteem,milles toimub suhtlemine. 6. Tähenduse komponendid (denotatiivne, konnotatiivne) Denotatiivne- tähenduse esemeline, materiaalne külg. Konnotatiivne- tähenduse emotsionaalne, kogemuslik külg. 7. Suhtlemise tasandid (intrapersonaalne, diaadiline jm) 1. Intrapersonaalne- enamasti sisekõne vormis, 2. Diaadiline- enamasti spontaanne ja mitteformaalne, 3. Grupisisene- grupp peab olema piisavalt väike kontaktide loomiseks, suhtlemine ei katke kui inimest kõrval ei ole. 4. Organisatsioonisisene- enamasti formaalne, 5
muutumises Kommunikatsiooniprotsessi tuleb vaadelda kui tervikut kontekstis Kommunikatsiooni abil reguleeritakse tegevust Komponendid: Kommunikaator info edastaja Retsipient info saaja Märk tähenduslikku sisu omav sõnaline või mittesõnaline ühik Kodeerimine tähenduste tõlkimine märkidesse Dekodeerimine märkide lahtimõtestamine tähendustesse Kontekst taustsüsteem, milles toimub suhtlemine 6. Tähenduse komponendid (denotatiivne, konnotatiivne) Denotatiivne (skeemil konnotatiivse sees) tähenduse esemeline, materiaalne külg Konnotatiivne tähenduse emotsionaalne ja kogemuslik külg 7. Suhtlemise tasandid (intrapersonaalne, diaadiline jm) Kommunikatsiooni liigitus Intrapersonaalne- enamasti sisekõne vormis Diaadiline enamasti spontaanne ja mitteformaalne Grupisisene grupp peab olema piisavalt väike kontaktide loomiseks, suhtlemine ei katke kui inimest kõrval ei ole Organisatsioonisisene- tavaliselt formaalne
Põhitähendus- invariantne kõigil kasutusjuhtudel, rõhutab viitesuhet tähistaja ja tähistatava vahel. Tähendusvarjund-lisab mingi nüansi kas konteksti või tähendusnihke tõttu. Konnotatsioonid-väljendavad hinnanguid, suhtumist, tundevarjundeid. Usuaal e.tavatähendus- püsiv mistahes kontekstis, võrreldav põhitähendusega. Okasionaal e.juhutähendus- kõrvalekalle tavatähendusest, markeeritud nagu konnotatsioonidki. Konnotatsioon on püsiv, juhutähendus mitte. Otsene tähendus- denotatiivne. Ülekantud tähendus- metafooriline ja metonüümilne. Tähendusmuutuste põhjused- keelelised, ajaloolised, sotsiaalsed, psüühilised, tähenduslaenud. Polüseemia-suhe ühe ja sama sõna eri tähenduste vahel(ühel sõnal on mitu üksteisega seotud tähendust). Homonüümia- suhe eri sõnade vahel,millel on juhuslikult sama kuju, aga erinev tähendus. Sõna ja tähenduste eristamine- sünonüümitest, antonüümitest, moodustustest.
jah./ lausa ranna riietes käidi Rüütli tänaval/. noh nisugune/ noh ma mõtlen nii=et vaat käidi. kübar peas=ja, siis rinnahoidja=ja, ja ja siis kõrge kannaga kingad jalas. isegi niimoodi isegi juba olid ni=et see=oli minu arust oli mingid mingid et mini tuleb. 2 Lause mõte on seisukohtade sõnastamine. Lause nominatiivne (propositsiooniline, ekspressiivne, denotatiivne) funktsioon - tähistab situatsiooni Lause semantiline funktsioon tähistab situatsiooni ja modaalsust, aega jne. Lause pragmaatiline funktsioon vormistab teadet, suhtluseesmärki jms. Nende funktsioonide täitmiseks kasutab keel leksikaalseid ja grammatilisi vahendeid. Grammatilised vahendid: 1) muutetunnused / -vormid (-le, kändu), 2) abisõnad (peale, ei, kas, võib-olla, ka, võima), 3) prosoodilised vahendid (rõhk), 4) sõnajärg (isa ootab ema; ema ootab isa),
üksus. Formatiiv esineb psüühilise märgikujuna, mis on keeleloome ja -vastuvõtu mentaalne ekvivalent, ning märgi kandjana (tavaliselt akustiline või graafiline kuju); 2) tähendus, mis on salvestatud inimese mälus ning millele vastab denotaat (see, mida märk tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem. Keelemärgi osad (skeem) Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda. • Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust.
poolest osaliselt kattuvad sõnad, mis keeletarvitajal võivad segi minna. Nt metroloogia ja meteoroloogia, ortoeepia ja ortopeedia, annaalid ja anaalid, logaritm ja algoritm, imposantne ja impotentne, uusus jauudsus, teadis ja teatis, käsitlema, käsitama ja käsitsema. 11. Tähenduse liigid Sõnal võib olla põhitähendus ja tähendusvarjund, algtähendus ja teisene tähendus, denotatiivne ja konotatiivne tähendus, tavatähendus ja juhutähendus, vaba tähendus ja seotud tähendus, leksikaalne tähendus ja grammatiline tähendus, nominatiivne tähendus ja ekspressiivne tähendus, otsene tähendus ja ülekantud tähendus. 12. Tähendusülekanded, mitmetähenduslikus Tähendusülekanded põhinevad assotsiatsioonidel. Iseloomulikumad tähendusülekanded on metafoor ja metonüümia. Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel
Me ei arva, et neil oleks semiootilisi omadusi. (see lävi on aja jooksul nihkunud) -AL( alumine lävi) Mis hetkest on ese semiootiline? Praktiline tasand. ( on öeldud, et see ei ole semiootiline. Miks?) sest seal on liiga otsene. Miks osaliselt sellele vastu vaieldakse? -asjad iseeneslikult on tähenduslilkud, sest neid kasutatakse just nimelt mingil viisil, neid kasutavad mingid teatud inimesed. Utilitaarne-kasutaja hindab asju kasutusväärtuse järgi. Denotatiivne- asi tähendab meie jaoks seda, mis on tema kasutusväärtus. Kui me läheme pesumasina kvaliteeti nt hindama. eelteadmised on ebausaldusväärsed. Semiootiline on kõik see, mida saab kasutada valetamiseks. Kommertsiaalne märk: vahetusväärtus, palju raha saab kallid asjad ja odavad asjad Kommertsiaalsus ... hakkab mõjutama kvaliteeti, kallid asjad on kvaliteetsemad kui odavamad. Sotsiokultuuriline, -kõrgeim, abstraktseim tasand
(nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu. Küberneetikat huvitavad vaid signaalid. Kuid inimene võtab vastu tähendusi. Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne v konnotatiivne. Märgiks pole vaid sõna, vaid ka zest, kujund, lõhn, tekstuur, heli st kogu valik võimalikke info kodeerimise ja edastamise võimalusi. Denotatsioon märgi otsene tähendus Konnotatsioon - kaastähendus · Charles Sanders Peirce ameerika lingvist, võttis kasutusele indeksiliste, ikooniliste ja sümboliliste märkide mõisted, uuris tegelikkuse ja selle märgistamise vahekordi. · Ferdinand de Saussure - sveitsi keeleteadlane, seletas
Süntaktika- uurib märkide omavahelisi suhteid Semantika- uurib märkide ja nendega tähistavate objektide suhteid Pragmaatika- uurib märkide ja nende kasutajate vahelisi suhteid Morfeem- vähim tähenduslik sõnaosa, selleks võib olla sõnajuur või liide. SÕNA ON traditsioonilise loogika objektiks siis, kui see on mõiste või mõistevahelise seose keeleline väljendusvorm. Mõnikord tehakse vahet sõna DENOTATIIVSE JA KONNOTATIIVSE tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus- see osa sõna(termini) tähendusest, millest sõltub millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. Konnotatiivne tähendus- see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt seostatakse konnotatiivse tähendusega assotsiatsioonid ja emotsioonid, mida sõna esile kutsub. I OSA TRADITSIOONILINE LOOGIKA TERMIN õigusteaduses on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega oskussõna või fraas
Teadlikkus neutraliseerumises, oma kirgede tasakaalustamises. Lihaliku inimliku suretamine. Masinlikkus kui tee neutraalsusesse. Masinlik olemine. Küberneetika - /esialgne tõlge(tüürimees). N.Wiener kontroll ja kommunikatsioon loomadel ja masinatel. Tegeleb isereguleerivate organismide/gruppide/süsteemide uurimisega, need juhivad end ise. 24.04.09 Barthes semiootik Tähistaja tähistatav märk Sümbil = asi Keel paneb kokku meie reaalsuse. Denotatiivne Konnotatiivne ideoloogiline, tuleb ideede omavahelistest seostest, (punkrock) konteksti sisene tähendus Keele kaudu on võimalik inimeste mõttemaailma muuta. Meile seletatakse et teatud asjad on loomulikud, kuid tegelikult on hoopis kultuurilised tähendused. Kultuuriline konsentsioon homod- see on vale Rock muusikas loomulikkus on kultuuriliselt modifitseeritud. Kõneviisi loomulikku päritolu.
või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega 4. Metakeeleline (metalingual) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav. 5. Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade adressaadile oleks operatiivne, nõuab teade viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes, mitte aga konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda. Põhimõtteliselt võib öelda, et teised
Laiad tähendusmudelid ei näe tähendustes vaid nimetamisfunktsiooni, vaid mõistavad seda laiemalt, võttes arvesse ka keeleteadmise ja entsüklopeedilise ehk maailmateadmise. Laiad mudelid lähtuvad niisiis sellest, et sõnadel on nimetamis- ja identifitseerimisfunktsiooni kõrval ka väärtustavaid e emotsionaalseid komponente. Arvesse võetakse ka konnotatsioonid (kõrvaltähendused) ja stilistilised karakteristikud . Tähenduskomponente võib iseloomustada järgnevalt: Mõistelis-denotatiivne tähendus näitab, missuguse ,,objektiga" on sõna seotud (ekstensionaalne tähendus). See referentsiakt on võimalik ,,objekti" mõttelise kujutuse, mõiste sisu (intentsionaalse tähenduse) kaudu. Nt See kask.Ekstensioon: PUU Intentsioon (kriteerium objekti kuulumiseks teatud mõiste ekstensiooni): tüvi, võra, oksad, lehed, koor ... Hinnangulis-emotsionaalne tähendus tuleneb sellest, et keelekasutaja võib suhtluspartnerile sõnade abil väljendada ka oma emotsioone
väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. · Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne (märgi otsene tähendus) v konnotatiivne (kaastähendus). · Märgiks pole vaid sõna, vaid ka žest, kujund, lõhn, tekstuur, heli, kehakeel, viipekeel, keel üldse – st kogu valik võimalikke info kodeerimise ja edastamise võimalusi. Kõik tähendusühikud on suures osas sarnase mudeliga: kaasatud on 3 aspekti: • Märk ise nt sõna “lemon” • Objekt/nähtus, millele see vastab
keeleajaloolise kujunemise mõttes esimene tähendus. Nt sõna kiri algtähendus oli `muster', läikima algtähendus oli `loksuma', mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused `1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum'. 3) Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus `hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem `vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus,
teadmised ja veendumused. Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine. Tegelikkuse esemete ja protsesside, seisundite jne kohta on olemas oma kindel märk – sõna. Et märgisüsteemi kasutajad mõistaksid üksteist, on igal märgil (sõnal) ja nende ühenditel oma kindel tähendus. Eristatakse sõna subjektiivset, objektiivset tähendust. Objektiivne sisu on üldtunnustatud. Olulisemate mõistete tähendused on antud sõnaraamatutes. Igal sõnal on oma denotatiivne tähendus. Tähenduse subjektiivse aspekti mõttes on mõistetele antud igale inimesele ainuomane spetsiifiline sisu, mis on kujunenud vastavalt selle inimese kasvu- ja kultuurikeskkonnale, kooliharidusele, isiklikule kogemusele ja isiksuse eripärale. Keele elemendid Sümbolid – tähendust omavad sõnad, mis kogumis moodustavad sõnavara. Grammatika – reeglite kogum sümbolite kombineerimiseks ja süsteemseks kasutamiseks.
Paljud vanad reklaamivõtted kestavad läbi kõigi perioode, kuigi uusi kihte tuleb juurde. Strateegiad põimuvad. Nii nagu vanasti kasutati illustratsioone ja riime, tehakse seda tänagi. Reklaamid lubavad toote kaudu õnne, armastust, vaba aega (mis parajasti moes on) nagu tänagi. Diskursuse piirid muutuvad üha vähem tajutavateks. Reklaamid loovad, kujundavad ja annavad tähendusi. Ainult tänaseid reklaame vaadates on raske näha midagi uut. Denotatiivne sisu on pidanud andma ruumi konnotatiivsetele tähendustele ja tõlgendustele. Konnotatiivsete tähendustega mängimisel on kesksel positsioonil kultuurilised ja sotsiaalsed sündmused. Reklaam toetab ühelt poolt vanu kultuurilisi ja sotsiaalseid tähendusi. Näiteks naise kuju kasutamine reklaamides näitab, et nt ostes auto, saad kapotil istuva naise kaasa. Konnotatiivne tähendus tekib alles reklaami vastuvõtjaga kokkupuutel. Reklaam loob alati
ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) · Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda. Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. · Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne v konnotatiivne. Märgiks pole vaid sõna, vaid ka zest, kujund, lõhn, tekstuur, heli st kogu valik võimalikke info kodeerimise ja edastamise võimalusi. · Denotatsioon märgi otsene tähendus · Konnotatsioon kaastähendus Kõik tähendusühikud on suures osas sarnase mudeliga:kaasatud on 3 aspekti: · Märk ise nt sõna "lemon" · Objekt/nähtus, millele see vastab · Märgi kasutajad inimesed
See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide jada või kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt. Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad tähistavad. Hiljem on kaldutud sõna tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste vahelises suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna deskriptiivse ehk denotatiivse (denotative) ja konnotatiivse (connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest, millest sõltub, millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt seostatakse konnotatiivse tähendusega assotsiatsioonid ja emotsioonid, mida sõna esile kutsub. Kuna sõnale omistab tähenduse isik, siis sõltub see indiviidi maailmapildist, emakeelest, ühiskondlikust seisundist ja veel paljustki muust
See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide jada või kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt. Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad tähistavad. Hiljem on kaldutud sõna tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste vahelises suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna deskriptiivse ehk denotatiivse (denotative) ja konnotatiivse (connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest, millest sõltub, millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt seostatakse konnotatiivse tähendusega assotsiatsioonid ja emotsioonid, mida sõna esile kutsub. Kuna sõnale omistab tähenduse isik, siis sõltub see indiviidi maailmapildist, emakeelest, ühiskondlikust seisundist ja veel paljustki muust
annaabi.ee 
