Dekameron (2)

DEKAMERON - GIOVANNI BOCCACCIO
ESIMENE PÄEV
Kolmas novell
Oma jutustusega kolmest sõrmusest pääseb juut Melkisedek lõksust, mille Saladin talle oli seadnud.
Kolmanda novelli moraal on see, et alati tuleb olla ettevaatlik, kui teil tuleb mõnle küsimusele vastata. Mõistus päästab targa inimese suurimast ohust ning annab talle täieliku rahu ja kindlustunde
Jutt räägib Saladinist, kes oli Egiptuse sultan ja suur sõjamees, kes oli korduvalt võitnud saratseeni- ja ristiusu kuningaid. Kuid sõdimine oli kulukas ja selle peale Saladin kogu oma varanduse ära raiskas. Saladinil oli olude tõttu palju raha vaja. Õnneks tuli talle meelde juut Melkisedek, kes intressiga raha laenas. Saladin tahtis aga niisama seda raha saada ja otsusatas juudi endale külla kutsuda. Saladin oli Melkisedeki vastu külalislahke. Kuid Saladinil oli peas teine plaan, ta tahtis Melkidekki sõnadega vahele võtta ja küsis temalt küsimuse. Missugust usku sa kolmest usust õigeks pead, kas juudi-, saratseeni- või ristiusku? Juut oli tark mees ja ei jäänud vastust võlgu. Melkidekt teadis, et Saladmis tahab ta vahele võtta, seega mõtles ta välja hea vastuse. Vastuse alguses kiitis ta Saladmise küsimust ja rääkis siis loo ühes väga väärtsulikust sõrmusest. See sõrmus oli kuulunud ühele väga rikkale ja kuulsale mehele. Enne oma surma kinkis ta sõrmuse oma pojale, millega temal oli õigus kogu oma isa pärandusele. Nii jagati seda sõrmust põlvestpõlve, kuni sattus ühe mehe kätte. kellel oli kolm poega , keda ta ühtmoodi armastas ja hoidis. Kõikide poegade sooviks oli saada sõrmus enda valdusesse ja saada lugupeetuks. Pojad käisid kordamööda isa juures palvega, et see sõrmuse ikka talle kingiks . Mees aga ei osanud ühtki poega eraldi välja tuua ja lasi teha sõrmusest kaks identset koopiat ja kinkis need poegadele . Peale isa surma said pojad aru, et neil kõigil olid sõrmused. Kuna sõrmused olid nii sarnased, et neil vahet teha polnud võimalik siis ei saadud pärandust ära jagatud. Melkisedek lisas , et nii nagu sõrmuselugu on ka Jumal-isa kolmele rahvale. Iga rahvas arvab , et ta on saanud pärandi ja oma õige seaduse, mille käskusid tal tuleb täita. Saladin nägi, kui kaval juut suuts olla ja rääkis oma rahasoovi talle otse ära. Melkisedek andiski Saladinile võlgu, mille viimane hiljem täielikult ära tasus ja peale eel kingitusi kinkis. Saladin tõstis Melkisedeki suure au sisse ja pidas teda oma sõbraks.
TEINE PÄEV
Esimene novell
Martellino teeskleb jalutut ja teeb näo, nagu oleks teda terveks teinud püha Arrigo laip . Kui pettus avalikuks tuleb, saab ta peksa; ta võetakse kinni ja teda ähvardab poomissurm, kuid lõpuks pääseb ta siiski hädaohust.
Esimese novelli moraal on see, et pilge , mis oli sihitud teise vastu, eriti asjade puhul, mis austust väärivad, päärdub tagasi pilkaja enese vastu, mõnigi kord talle endale kahju tehes.
Jutt räägib Treviose linnas, kus elas üks väga vaga ja laitmatu pakikandja Arrigo. Kui mees suri hakkasid linna peakiriku kellad äkki helisema, ilma, et keegi neid oleks puutunud. See oli suur ime ja peale seda peeti Arrigot pühakuks. Tema laip viidi, kui pühadus peakirikusse. Kirkusse tulid kõik vigased ja sandid kokku, et nad laipa puudutades terveks saaksid. Samal ajal juhtusid linna külastama kolm kaasakodanikku- Strecch, Martellino ja Marches. Nad polnud kunagi varem Trevisosesse sattunud. Nähes seda suurt sagimist tahtsid ka külalised pühakut vaatama minna. Kuna rahvast oli palju ja pühaku nägemine näis võimatuna, maskeeris Martellino ennast sandiks. Ta kõverdas oma sõrmed ja jalad ja moonutas oma näo virilaks. Kirikusse jõudes Marcheses ja Strecch toetasid võlts santi . Nähes santi tehti neile teed ja nad pääsesid eelisjärjekorras pühaku juurde. Pühaku juures väänas Martellino oma kondid uuesti sirgeks ja inimesed uskusid pühaku imevõimetesse. Kahjuks oli seal samas ka üks fierenzlane, kes Martellinot enne näinud oli ja ta ära tundis ja kõigile seda valet kuulutama hakkas. Kirikus läks madinaks ja seal taheti võlts sant surnuks peksta. Marcheses ja Strecch tahtsid oma sõpra päästa ja mõtlesid teda varguses süüdistada. Järgmisel hetel võetigi Martellino vahialla ja viidi raekotta, kus hakkas tõsine arupärimine. Kuna Martellino oma süüd ei tunnistanud käskis kohtunik ta nööri otsa riputada ja ülespuua. Martellino oli ainult sellel võimalusel nõus tõtt tunnistama, kui tema süüasi on tõendust leidnud. Kohtunik oli sellega ka nõus. Kohtunik leidis ka süüdistajaid, kes Martellino varguses süüdistasid. Kuid need süüdistused ei vastanud tõele, sest Martellino saabus linna emaselt alles äsja. Kuid kohtnik ei andnud siiski armu . Marcheses ja Strecch kuulsid pealt, ku karmilt kohtunik nende sõpra kohtleb ja otsustasid abi otsida peremehelt, kes neid Sandro Agolanti juurde juhatas. Tema omakorda oli valitseja juures lugupidamisel. Sandero läks valitseja poole, kus omakorda kohe keegi Martellinole järgi saadeti. Viimane leiti särgiväel, abituna ja hirmust värisevana. Kohtunikul oli vimm frenzelaste vastu ja seepärast ei tahtnud ta Martellinot valitsejale üle anda. Kuid lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui järele anda. Martellino rääkis kogu loo valitsejale ära ja lubas edaspidi armuline olla ja Firenziesse tagasi minna. Martellinole ja kahele teisele kinkis valitseja ülikonnad. Suurest hädaohust puutumatutena läksid nad tervelt koju tagasi.
KOLMAS PÄEV
Neljas novell
Don Felice õpetab vend Pucciole üht patukahetsusviisi, millega võib õndsaks saada. Sellal kui vend Puccio tema nõuande järgi talitab lõbutseb don Felice ta naisega.
Neljas novell on jutustatud Pamfilo poolt. Moraal: leidub küllalt inimesi, kes ise paradiisi kippudes tahtmatult teisi sinna aitavad.
Elas kord rikas mees nimega Puccio di Rinieri, kes oli sügavalt usklik mees. Ta astus Püha Francisciuse ordusse toetajaks, kes ta sai oma nimeks vend Puccio. Te tegeles ainult vaimulike asjadega ja käis palju kirikus.Seal ta pidas jutlusi ja võttis osa missadest. Pidas korralikult paastusi ja oli suur enesepiitsutaja. Vend Pucciol oli naine Isabetta, kes oli värske 30 aastane tüse naine, kellele ei meeldinud mehe liiga suur pühendumine usule, vaid soovis veidikene vallatleda. sel ajal tuli Pariisist San Brancazio kloostrisse noor, ilus ja terva vaimuga munk , kes Isabettasse armus . Munks andis vend Pucciole abi ja nõu, kuidas pattud andeks saada ja sel viisil õndsaks saada. Nii siis õpetas munk vend Pucciot õndsakssaamist. Esmalt tuleb patud andeks anda, seejärel paastuda, elada kõige suuremas kasinuses 40 päeva, mil ei tohi oma naisega ühendust võtta, tuleb leida koht, kust öösel taevast tähti saaks vaadata, tuleb väljasirutatud kätega taevalaotusesse vaadata ja nii liikumatult seista kuni hommikujumalateenistuseni, lugeda palveid, kolmsada issameiet, kolmsada avemariat, seejärel taevasse vaadata ja mõelda Jumala kannatustele. Sel hetkel, kui jumalateenistuse kelad hüüdma hakkavad võib oma riietes magama heita JNE. Vend Puccio ütles selle peale ainult seda, et seda polegi väga raske täita ja asus peagi teed õndsaks saamise poole. Samal ajal, kui Puccaio munga nõuannete järgi talitab lõbutseb don Felice Isabettiga. Kuna Puccio ja Isabetti tuba lahutab ainult õhkõrn sein tekib mehel kahtlus , millega ta naine tegeleb. Naine ütles vabanduseks, et selline vappumine on tingitud selles, et paastumine paneb ta voodis vähkrema. Mees jäi seda muidugi uskuma ja jätkas oma õnsaksaamist. Samal ajal vallatles naine võõra mehega edasi ja tegi seda ka siis, kui ta oma mees normaalellu naases.