Giovanni Boccaccio Dekameron (7)

Giovanni Boccaccio
Dekameron
Esimene novell .
Esimene novell räägib isand Ciappellettost, kes oli notar , kelle toimikutest oli suurem osa võltsitud. Ta koostas valedokumente ja vandus valet, seega võitis ta kõik protsessid, kus otsus tema tunnistusest sõltus.Ta tundis rõõmu, kui sai tüli, vaenu ja segadust sõprade, sugulaste või ükskõik kelle vahel külvata. Mida rohkem ta pahandust tegi, seda rohkem tundis ta rõõmu. Ciappelletto ei käinud kunagi kirikus, sakramente mõnitas ta kõige jõledamate sõnadega, seevastu aga armastas ta meeleldi käia kõrtsides ja teistes halva kuulsusega kohtades. Lühidalt, nurjatumat inimest pole vist kunagi maailma sündinud. Tema kuritegevust varjas härra Musciatto positsioon ja mõjuvõim.
Musciattol oli probleeme burgundlandlastega, ja tal oli vaja sellise inimese abi, kes suudaks neile vastu hakata ja neilt võlgu sisse nõuaks. Ainukesena meenus talle Ciappelletto. Kuna Ciappellettol ei olnud tol hetkel mitte mingisugust tegevust ja maiste varade poolt rikas ei olnud, võttis ta pikalt mõtlemata pakkumise vastu. Ciappelletto sai Musciattolt kõik volitused ja soovituskirjad ning lahkus Pariisist.
Ciappelletto asus elama kahe Firenzest pärineva venna majja, kes olid liigaksuvõtjad ja Musciatto tõttu tema vastu väga aupaklikud olid. Burgundlandlastelt nõudis Ciappelletto võlgu sisse väga sõbralikult ja leebelt. Kuid siis haigestus ta järsku, ja need kaks venda, kelle juures ta peatus hakkasid muretsema, et mida temaga teha. Kuna terve elu oli Ciappelletto olnud jumalakartmatu ning polnud elu sees pihil käinud, ei oleks ükski kirik tahtnud teda oma surnuaeda matta.
Kuid Ciappellettol oli plaan- ta lasi vendadel kutsuda enda juurde hästi püha ja tubli munk ja lubas ise talitada nii, et kõik asjad aetakse korda. Niipea kui munk kohale jõudis, hakkas Ciappelletto kohe valetama , ta rääkis, kuidas ta ei olnud saanud juba nädal pihil käia, et ta teeb pattu suurustamisega, peab iga aasta 40 päeva paastuaega, kuidas ta on vaid hädas valetanud, ja kogemata, raha üle lugemata, liiga palju raha ostjalt vastu võtnud ja et ta oli väiksena kunagi oma ema sõimanud. Munk andis Ciappellettole kõik tema patud andeks, ja lubas talle, et ta maetakse kiriku surnuaeda.
Kui toimus Ciappelletto matus, rääkis see sama munk, kui hea ja tubli kodanik oli surnu olnud. Lõpuks tormasid kõik Ciappelletto käsi ja jalgu suudlema, temalt rebiti riided seljast, ning kes sai tükikese, oli õnnega koos. Laip tuli jätta terveks ööks välja, et kõik teda näha saaksid. Nõnda elas ja suri isand Ciappelletto Pratost ning sai pühakuks.
Teine novell.
Teises novellis näidatakse, kuidas jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad.
Kunagi elanud Pariisis põhjatu rikas kaupmees nimega Jeannot de Chevigny, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees. Ta pidas sõprust rikka juudi Abrahamiga, kes oli sarnaselt talle samuti kaupmees ning aus ja otsekohene. Kuid Jeannoti häiris see, et Abraham oli juudiusku, seetõttu hakkas ta tollele sõbralikult peale käima, et ta oma jätaks juudiusu, ja pöörduks ristiusku. Kuid Abrahami jaoks oli vaid juudiusk püha ja ta hakkas pikalt Jeannotile vastu, kuid lõpuks juut murdus, ta lubas, et ta hakkab kristlaseks vaid siis kui ta käib Roomas ära, ja vaatab kuidas kõik jumalateenrid seal elavad oma korralikku elu. Seda kuuldes muutus Jeannot morniks, kuna oli teada, et Rooma vaimulikud elasid kõlvatut ja räpast elu. Seetõttu üritas ta Abrahami ümber veenda, kuid see ei õnnestunud.
Roomas nägi juut, kuidas kõik teenivad seal kõige kõlvatumat lihaimu, kõik olid prassijad, joomarid ja söömarid. Kõik mida juut Roomas nägi oli talle vastuvõetamatu, ning ta pöördus tagasi Pariisi.
Paar päeva peale Abrahami tagasitulekut läks Jeannot talle külla ja oli valmis kuulma seda, et Abraham ei taha kohe kindlasti kristlaseks hakata. Juut oli kardinalidest ja teistest õukondlastest väga halval arvamusel, kuid siis lausus, et ta on valmis siiski kristlaseks hakkama.
Jeannot viis Abrahami kirikusse ja lasi ta ära ristida. Temast sai juudi ristiisa ja andis juudile nimeks Jean. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada. Jean õppis kiiresti ja temast sai hea ja tubli, vaga elu elav inimene.
Kolmas novell.
Saladin , kes oma suure vahvuse tõttu polnud üksnes Egiptuse sultaniks saanud, vaid ka korduvalt saratseeni- ja ristiusu kuningaid võitnud, oli paljudes sõdades ja suurejoonelisi kulutusi tehes oma vara ära raisanud. Kuna tal oli kähku raha vaja, mõtles ta rikka juudi Melkisedeki peale, kuid too mees oli nii kitsi , et temalt tuli raha välja petta . Seega lasi Saladin juudi enda juurde kutsuda ja küsis temalt, millist usku ta kolmest usust õigeks peab,kas juudi-, saratseeni- või ristiusku.
Juut, kes oli väga tark, sai aru, et Saladin tahab teda mingisugusesse lõksu püüda, seega jutustas Melkisedek loo ühest rikkast ja kuulsast mehest, kel teiste aarete hulgas oli ilusja kallis sõrmus. Et sõrmusest selle ilu ja väärtuse kohaselt lugu peetaks, tegi mees korralduse, et see ta poegadest, kellele ta sõrmuse annab ja kelle käest see peale surma leitakse, saab pärijaks. Lühikese ajaga läks sõrmus ühelt järglaselt teisele, kuni jäi viimakse mehe kätte, kel oli kolm poega, keda ta kõiki ühtemoodi armastas. Noormehed teadsid sõrmusega kaasnevat kommet ja seega käisid nad kõik kordamööda oma elatanud isa juures palvega sõrmus talle anda. Poiste isa oli tark, ta lasi sõrmusest veel kaks täiesti samasugust koopiat teha, nii et tellija isegi ei teinud vahet, milline on originaal ja millised koopiad . Enne surma andis ta igale pojale salaja sõrmuse. Peale surma tulid kõik pojad sõrmusega välja, kuid kuna neil ei tehtud vahet, siis on tänaseni lahtiseks jäänud, kes oli õige pärija.
Juut seletas, et sama küsimus on ka kolme usuga, kuna iga rahvas arvab, et ta on saanud oma pärandi ja oma õige seaduse, mille käskusid tuleb tal täita, missugune usk aga tõeline on, see küsimus on lahtine nagu küsimus kolmest sõrmusest.
Saladin nägi, kuidas juut suudab osavalt lõksu vältida, ja rääkis talle asja ära. Juut lubas aga Saladinile laenata nii suure raha summa, kui tollel vaja, ning Saladin maksis kõik viimse sendini tagasi. Hiljem said neist kahes väga head sõbrad.