1.5 ITAALIA Ühendati 1870. Kuningriik. 4 1.5.1 MAJANDUS Põhjaosas arense tööstus (tekstiil, keemia, elektrotehnika, masinatööstus), lõunas põllumajandus. Vaesus ja tööpuudus olid probleemideks lõunas. FIAT - Fabrica Italiana Automobilo Torino. Tähtsamateks tööstuskeskusteks olid Torino ja Milano. 1.5.2 SISEPOLIITIKA Kunigaks oli Vittorio Emanuele III. Kunigas aastast 1900. Enne I maailmasõda hakkas enadle nime tegema Benito Mussolini. 1922 sai Mussolini riigi peaministriks, peale seda, kui oli teinud "marsi Rooma." Itaaliast sai fasistlik riik. 1.5.3 VÄLISPOLIITIKA 20. sajandi alguses sõdis Türgiga. Kaotas. 1912 sõlmiti rahu. Türgi poolt loovutatud aladest sai Itaalia koloonia Liibüa. 1.6 HISPAANIA Suureks löögiks oli 1989 USA-Hispaania sõjas Kuuba, Puerto Rico ja Filipiinide loovutamine USA-le. Hipaania ei olnud enam suurriik
Nõukogude 1944-50 maakond (10) uus ärkamisaeg alates 1987. aastast, lõppes 1991. okupatsioon -vald; valdade sees aastal Eesti taasiseseisvumisega külanõukogud, 1944 liideti Eesti NSV Petserimaa ja Narva-tagune 1944- 1991 ala Vene NFSV-ga: Tartu rahu järgne territoorium vähenes 5% võrra. 1940. aastate teisel poolel pärast Petserimaa likvideerimist loodi juurde 3 uut maakonda Hiiumaa, Jõhvimaa ja Jõgevamaa. Seega 13 maakonda kuni rajoniseerimiseni. 1950 rajoonid (39) ja külanõukogud (rajoniseerimine) 1952-52 kolmetasandiline haldusjaotus (kolm oblastit Tallinn, Pärnu, Tartu;
rahvuslik identiteet kujuneb (19.saj) kodanike poliitilise osalemise kaudu (hääleõigus jne). Kui Lääne-Euroopas paneb rahvas oma riigi juhtimise paika, siis Saksamaal teeb seda keiser. Kui Prantsusmaal mõjutab revolutsioon rahva osalemist riigi valitsemises, siis seal enam ei olegi sellist olukorda, et kodanik ei saaks riigi valitsemisesse sõna sekka öelda vms. Sama protsess toimub Belgias, Hollandis ja Põhjamaades. See on üheks põhjuseks miks neis riikides ei teki pärast I Maailmasõda demokraatia kaotamist/kadumist vms. Saksamaal on küll riigipäev, meeste valimisõigus jne, paraku siiski seal juhivad poliitilist tegevust ja riiki valitsejad. Valitsus allub valitsuskabinetile, mitte ei ole rahvavalitsust vms. Riik kujundab rahvuse mitte rahvus ei kujunda riiki! (Saksamaa ühinemisega on et rahvas loob riigi, aga Lääne-Euroopas on vastupidi) Eestis nt enne tekib rahvus ja alles seejärel luuakse riik, Prantsusmaal ja Inglismaal tekkis enne riik ja siis alles rahvus. 19
Võru kreisiks. Maakonnad omakorda jagunesid valdadeks, mida 1866. aastal oli 366 tükki ja nad tasapisi vähenesid, kuna neid ühendati. Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, vähemusrahvused: Eestis toimus demograafiline üleminek Prantsuse tüübi järgi ehk suremus ja sündimus hakkasid langema peaaegu üheaegselt. Eestis jõudis demograafiline üleminek lõpule enne Teist maailmasõda. Sellel ajal, 18501940 kasvas Eesti rahvaarv ainult 1,6 korda, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopas. Rahvaarv 20. saj alguses on umbes 1 000 000, millest 90% on eestlased, 4,5% venelased ja 3,5% sakslased. Väljarännati kõige rohkem Venemaale - 120 000 inimest ja Põhja-Ameerikasse - 15 000 inimest. Linnastumine oli madal, maarahvastik oli 80%. Suurim linn oli Tallinn 116 000 inimest. Linnaelanikest olid eestlased vaid umbes 60%.
Need põhjused, mis olid kaasa toonud 1905. aasta plahvatused. Miski oli muutunud, aga need reformid olid jäänud poolikuks ja oodati, et need reformid tehtaks lõpuni. Eestis lisaks valitses väga suur maapuudus, maareformi ootus puudutas pm kogu üldsust. Samas oleks ekslik väita, et Venemaa okroobrirev oleks Eestist ettenähtav. Eesti 1917. aasta algul ei oodatud rev plahvatust ja ammugi ei valmistatud sellest. See kõik pidi tulema alles pärast sõja lõppu. 23. veebruaril 1917 puhkes mitmetes Peterburi suuremtes tööstusettevõtetes streik, mis paari päeva jooksul muutus ülelinnaliseks - üliõpilased, gümnasistid, maja- ja äriteenijad, mõne päevaga kasvas see streik ülelinnaliseks. Esialgsete loosungitega nõuti töö- ja elutingimuste parandamist, eriti toitlusolukorra parandamist. Streik algas sellega, et arvati, et peterburis saavad toiduained kohe otsa
teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal suremus ja sündimus), ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega. Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus langesid suremus ja sündimus peaaegu üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli tagasihoidlik. Mindi maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt. Välja rännati, kuna maad ei olnud kõigile. 200 000 väliseestl enne maailmasõda. Peterburis võis olla 60 000 eestlast. Sidet kodumaaga ei kaotatud, loodi omaette kogukonnad. Ka Siberisse rännati. Põhjus: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja tööstuse arengut, oli ülerahvastatus. Väljaränne peamiselt agraarse iseloomuga, linnadesse ei mindud nii palju, Venelasi eestis oli 4%, baltisakslasi 3,5% sajandu alguses. Linnastumise olukord oli üsna tagasihoidlik. Keskajal 5%, 19. saj 8%, 20 saj alguses 15% aga maailmasõja ajal 22%.
mitmekesisuse. Kodanikuühiskonnast saame rääkida ainult seal, kus on tegu piiratud valitsemisega, s.t niisuguse riigivõimuga, mis ei sekku inimeste eraellu ega omaalgatusse. Majanduse suhtes teostab piiratud valitsemisega riik vaid üldist kontrolli ja juhtimist. Eestis algas kodanikuühiskonna struktuuride ja suhete kujunemine 19 sajandi viimasel veerandil (laulu- ja mänguseltsid ). Täishoo saavutas kodanikuühiskonna ülesehitamine pärast Eesti taasiseseisvumist 1991 a. Tsiviilühiskonna vajalikkus? kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Samas võimaldab arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasandada, luua koalitsioone. See hoiab ära võimu monopoliseerimise ning stabiliseerib ühiskonda. Kodanikuühiskond piirab riigivõimu, s.t kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi liigse sekkumise eest.
küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome- ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased). Venemaal on paljud soome-ugri rahvad tunnustatud rahvusvähemustena ja neile on moodustatud erineva staatusega "rahvusterritooriume" (nn Vene Föderatsiooni subjekte, vabariike või autonoomseid ringkondi), mille piirides on neil rahvastel teatud eriõigused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on soome-ugri rahvad hakanud nõudma õiguste laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest tingimustest ning rahvaste endi osakaalust territooriumi elanikkonnast. Näiteks karjalased moodustavad Karjala vabariigis alla 10% või handid ja mansid alla 1% Handi-Mansi autonoomse ringkonna elanikkonnast, mistõttu nad ei suuda oma huvisid piisavalt kaitsta
Kõik kommentaarid