Claude Debussy (0)

Claude Debussy (22.august 1862- 25. märts 1918 Pariis) oli prantsuse helilooja . Teda peetakse impressionismile alusepanijaks muusikas ja üheks esimeseks modernistlikuks heliloojaks.
Debussy on pärit Pariisi äärelinnast Saint- Germainen- Laye 'st. Kahe aasta pärast kolis pere keksklinna. Üldhariduskoolis Debussy õppinud pole. Teda õpetas ema ja kodukooli õpetajad. Vanemad tahtsid teha temast meremeest. Kui aga ilmnes poisi huvi muusika vastu, soovis isa näha teda kuulsa klaverivirtuoosina.
11-aastaselt (1873) asus Debussy Pariisi konservatooriumi. Temast sai helilooja, kes armastas merd ja mängis hästi klaverit .
Ta polnud rahul konservatooriumi ega selle õppesüsteemiga. „Konservatooriumis õpitakse palju ebaolulist, mille unustamiseks tuleb hiljem sama palju vaeva näha, kui selle õppimiseks“.
Debussy paistis siiski silma mitmes õppeaines.
Sai
1) 1877 -78 II koha Schumanni ja Weberi sonaatide esitamise eest,
I preemia saateklassis.
2)Kandideeris Rooma preemiale:
1833 kantaat " Gladiaator " II koht
1885 kantaat "Kadunud poeg" I koht
"Ma ei tea midagi totramat kui konkurss . On inimesi, kes konservatooriumi ajal preemiaid ei saanud, kuid kellest hiljem said esmaklassilised muusikud. Eesmärk on kiiremiui lõpetada konservatoorium, et hakata kujundama oma individuaalsust."
Vene magnaat Nadezda von Meck palkas Debussy endale kodupianistiks. Seal tutvus ta mitmete vene heliloojate, eeskätt aga Tsaikovski teostega. Eriti lähedased olid talle Rimski - Korsakov ja Mussorgski . Võimalik, et põhjuseks oli vene meistrite ere rahvuslik omapära. Soodsa mulje jätsid talle ka Orlando di Lasso ja Palestrina teosed.
XIX saj. prantsuse kunstil oli tugev Liszti ja Wagneri pitser. Sealt alustas ka Debussy. Tema esimene kompositsioon oli " Rapsoodia Liszti stiilis".
Ta oli algul Wagneri vaimustatud pooldaja, kuid jõudis peagi veendumusele, et Wagneri muusika mõju pidurdab prantsuse muusika rahvusliku omapära arenemist. Ta mõistis, et Wagneri suuruse määrajaks on saksa, mitte prantsuse kultuur. Temast sai võitleja prantsuse omapära eest. Toetudes prantsuse klassikalise muusika traditsioonidele, mis tema jaoks kehastusid esmajoones J. Ph. Rameau loomingus, suutis Debussy võita võõraid mõjusid ning luua rahvuslikult omapärast muusikat. Oma seisukohad tegi ta teatavaks kirjanduslike artiklite kaudu (1901-1915).
Kõige prantsuspärasemaks peab Debussy rokoko -aegset muusikat ja imestab, et Pariisis on Bachi ühing , Couperini ühingut aga pole. Seevastu ei leia ta Berliozis midagi, mis oleks iseloomulik prantslastele.
Siinkohal tahaks ära tuua erinevused saksa- ja prantsuse kultuuri vahel.
Saksa kultuur: tunded varjutavad mõistuse; mõttekäik on ähmane, pikad laused; andub ohjeldamatutele kirgedele; meeltest esikohal "süda" ( romantism , ekspressionism ); armastab koera (täidab käsud).
Prantsuse kultuur: tunded allutatud mõitusele; armastab selgust ja lakoonilisust; armastab vaimuteravust ja elegantseid naudinguid; meeltest on esikohal "silm" (realism, naturalism , impressionism); armastab kassi ( graatsia ja individualismi sümbol).
Debussy loomingu rahvusliku omapära leidmisele aitas kaasa ka sõbrutsemine sümbolistidega. Tema loomingu põhiosa moodustavad lühiteosed. Nende hulgas on klaveripalu, üheosalisi orkestriteoseid ja romansse. Suurteoseid lõi Debussy harva.
Debussy impressionistliku stiili tähtsamateks teosteks on:
1) sümfoonilised palad :
"Fauni pärastlõuna" (1894)
"Nokturnid" (1899)
"Meri" (1903-1905)
2) ooper "Pelléas ja Mélisande" (1892- 1902 )
3) klaveripalad:
"Vaselõiked" 1903 ("Pagoodid"; "Õhtu Granadas"; "Aiad vihmas")
"Kujutlused" I 1905 ("Peegeldused vees")
"Kujutlused" II 1907 (" Ja kuu laskus")
Prelüüdid 1910 , 1913 ( á 12 prelüüdi)
12 etüüdi 1914
Debussy muusikalist väljendusviisi iseloomustab väga peen maitse. Tema muusikas ei ole midagi pealetükkivat. Debussy teoste helikeel on habras ja õrn ning köidab kuulajat oma ülipeente värvi- ja meeleoluvarjunditega.Tähtis koht Debussy loomingus on tantsurütmidel. Debussy oli esimesi heliloojaid, kes tõsises muusikas kasutas varase dzässmuusika rütme.
Kuulasin Claude Debussy klaveripala „Reverie“ (1890)
Teos on kirjutatud kurbades toonides. Meloodia on kurb ja nukker , väga rahulik, õrn ja habras.
Seda klaveripala iseloomustab täistooniline gamma ja suurendatud kolmkõla., polütonaalsus.
Rütm on sageli refineeritult kapriisne. Kasutatud on ka polürütmiat ehk mitme eri rütmi üheaegsust.
Pala oli väga nauditav ja mõnus. Rahustava toimega, pani paljude asjade üle mõtlema. Tekitas ka natukene õnnetut meeleolu.