Berliinimüüri lagunemine (0)

Berliini müüri lagunemine

Berliini müür (saksa die Berliner Mauer) oli betoonist barjäär, mis alates 13. augustist 1961 kuni 9. novembrini 1989 eraldas Lääne-Berliini Saksa DV-st. Müür oli üks Külma sõja ja Saksamaa eraldamise tuntuimaid sümbole. See eraldas vaba maailma ja totalitaarsust. Müür kuulus Lääne-Berliini piiravate kaitseehitiste-piirirajatiste vööndisse. Sarnase piiritõkkega oli kaetud kogu piir Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusena laius Ida-Saksamaa piirivööndi 500 ruutkilomeetril betoonist valli , okastraadi ja isetulistavaid relvi täis surmatoov perimeeter. Sajad idasakslased kaotasid elu, üritades üle müüri, läbi müüri või müüri alt vabadusse põgeneda. Gorbatšov mängis tähtsat osa 1989. aasta sündmustes, mis viisid lõpuks Berliini müüri langemiseni.

Esimene mõra

Tegelikult algas Berliini müüri murenemine Ungari otsusest võtta maha piiritõkked Austriaga. Pea igal Ida-Euroopa riigil oli lähiminevikus mõni hell koht, mille 80. aastate lõpu tormilised sündmused kiskusid lahti nagu armistunud haava. Ungaris oli selleks 1956. aasta rahvaülestõus, millest vene tankid veriselt üle sõitsid. 1980ndate lõpul oli rahvas taas muutumas rahutuks. Majandusreformid olid ebaõnnestunud ja Kommunistlik Partei oli kontrolli riigis kaotamas. 1988 nõudsid üliõpilased Nagy 'i korralikku ümbermatmist, kuid politsei peksis meelavaldused laiali. Aasta hiljem aga pidas politsei juba korda, et pidulik ümbermatmistseremoonia, millest võtsid osa mitmed Ungari kommunistlikud juhid, viisipäraselt sujuks. Tseremoonia, milles osales 200 000 inimest, kujunes võimsaks arveteõienduseks minevikuga ja valitseva olukorraga. Samal päeval kui suri Kadar teatas Ungari Ülemkohus Nagy'i täielikust rehabiliteerimisest. Kuu aega enne seda tegi valitsus julgema liigutuse võttes maha traataia, mis asus Austria ja Ungari piiril. Nõukogude Liit ei teinud selle peale midagi. Kuigi reisimine polnud siiski täielikult vaba, hakkas raudne eesriie lahti harunema.

Poola: ümarlauarevolutsioon

Kommunismi kokkuvarisemine Ida-Euroopas sai alguse just Poolast. Sõltumatu ametiühinguliikumine Solidaarsus oli esimene, kes 1980. aastate alguses kinda poksiringi viskas. N Liidu invasiooni kartuses oli kindral Jaruzelski sunnitud 1981. aastal kehtestama sõjaseisukorra, kuid protestivaim jäi küdema. 1989 kaalus Jaruzelski taas sõjaseisukorra kehtestamist, kuid tabas targa poliitikuna ära, et rong on lootusetult läinud. Jaruzelskil tulnuks niisugusel juhul tugineda partei vanameelsele tiivale ja see oleks tähendanud enesetappu . See oleks tähendanud ka Gorbatsovi reetmist, sest tema pidas N Liidus armutut võitlust just samasuguste vanameelsetega. Jaruzelskit peeti Gorbatsovi perestroika ja glasnosti kõige usinamaks õpilaseks Ida-Euroopas. Nagu Gorbatsov , uskus ka Jaruzelski võimalusse, et paindlikum kurss, opositsiooni kaasamine dialoogi, annab komparteile võimaluse säilitada oma juhtpositsioon ühiskonnas. Just sellest usust lähtudes nõustus Jaruzelski alustama Solidaarsusega ümarlauakõnelusi, kus vaieldi kuni väsimusest ümberkukkumiseni Poola tuleviku üle. Just nendel kõnelustel langetati kommunismi seisukohalt saatuslik otsus - korraldada Poolas esimesed vabad valimised Ida-Euroopas. Tegelikult olid valimised ainult poolvabad, sest kommunistid reserveerisid endale kindla arvu kohti Seimis. Kuid kõikide vabade kohtade jagamisel tegi Solidaarsus puhta töö, saades ülemkojas peaaegu kõik paigad. Valimisedu oli Solidaarsusele ootamatu, sest nad ei olnud sellega arvestanud . Valimised surusid opositsioonile pihku võimu, mida ta ei olnud veel valmis üle võtma. Kuid võtta tuli. Jaruzelski oli sunnitud tõdema: "Valimistulemused on kohutavad." Maailma mastaabis oli Solidaarsuse võit kõnekas.

Ida-Saksamaa: müürirevolutsioon

Erich Honecker keeldus tunnistamast,et midagi on kommunislikku süsteemiga valesti aga tegelikkuses oli Ida- Saksama sisemiselt mädanemas. Reostus mürgitas õhku ja vett, majandus oli alla käimas. Ungari piiri avanemist ruttasid ära kasutama tuhanded idasakslased, hakates Ungari (kuhu minek oli lihtne) kaudu Läände tormama. Honecker blokeeris peagi edaspidise põgenemise Ungarisse. Meeleheitel idasakslased pöördusid Tsehhoslovakkiasse ning kogunesid Prahas asuva Lääne-Saksamaa saatkonna ette. Põgenikud keeldusid lahkumast kuni Honecker nõustus sõlmima kokkulepet,seda tegi ta Nõukogude liidu ja Lääne-Saksamaa survel. Kokkulepe kohaselt võisid põgenikud minna Länne-Saksamaale ainult siis kui nende rong läbis Ida-Saksamaa teritooriumi eelnevalt. Siis sai Honecker väita et ta saatis nad riigist välja ja tühistas nende kodakonsuse.
1989 külastas Gorbatšov, kes üritas reformide – «glasnosti» ning «perestroika» – abil päästa NSV Liitu kokku kukkumast, Lääne-Saksamaad ning teatas, et NSV Liit on loobunud Brežnevi doktriinist ehk NSV Liit on otsustanud, et ei kasuta jõudu takistamaks oma satelliitriikide demokraatlikku arengut. Põgenikele lisandusid üleriigilised demonstratsioonid, mida juhtis opositsiooniline Uus Foorum . Paljud demonstrandid, kes uskusid Gorbatsovi ütlusi soovisid riiki muuta demokraatlikuks. Iga nädalased demonstratsioonid Leipzigis levisid ka massidesse. Politsei üritas neid maha suruda, kuid valitsus oli kaotamas oma närvi. Ainult Honecker näis kindel olevat oma riigi tulevikus. Mais Gorbatsov saatis korduvalt Honeckerile signaale, et "perestroikaga" tuleb kaasa minna selleks, et olukorda lahendada. Oktoobris Berliinis käies kuulis ta noorte idasakslaste skandeerimist: "Gorbie, aita meid!" Kuid Honecker siiski ei võtnud muudatustest midagi kuulda ning riigi siseselt hakati plaani pidama tema vastu. Grupp Politburo Ida-Saksamaal oli otsustanud, et Honeckeri valitsus aeg on otsa saamas. Parteisisene võimuvõitlus viis Honeckeri tagasiastumiseni. Sama teed läksid valitsus ja partei poliitbüroo. Võimule sai Egon Krenz, kes sõitis 1.novembril Moskvasse, kus Gorbatsov käskis tal lõdvendada reisimis piiranguid. Krenz pakkuskis uusi vabadusi aga rahvas tahtis rohkemat. Tänava protestid ägenesid ja tuhanded inimesed põgenesid riigist iga päev Ida- Saksamaa oli lagunemise äärel. 4. novembril 1989 kogunes üle miljoni inimese Berliini Aleksandri väljakule nõudma põhiliste inimõiguste kaitset Saksa DVs. Valitsus, soovides vältida riigi kokkukukkumist, otsustas rahuldada protestijate peamise nõudmise liikumispiirangute osas.
Otsustava apsaka tegi propagandaseff Günter Schabowski. 1989. aasta 9. novembri õhtul kella seitsme paiku teatas SDV valitsuse liige Günter Schabowski pressikonverentsil, et valitsus on otsustanud kaotada Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa vahelised reisimispiirangud. Ajakirjanike küsimuse peale, millal seadus jõustub, vastas Schabowski ekslikult, et tema teada avanevad piirid erareisideks Lääne-Saksamaale otsekohe. Uudis levis kulutulena kogu Berliinis ning sealt edasi ka terves riigis. Paari tunniga kogunes Berliini müüri kontrollpunktidesse tuhandeid inimesi, et näha kas kontrollpunktid tõesti avatakse. Piirivalvurid, kellel puudusid täpsed juhised sattusid segadusse ja hakkasid inimesi väravatest läbi laskma. Sisuliselt peetakse seda hetke 10 315 päeva püsinud müüri langemiseks, kuigi võttis veel paar kuud aega, enne kui müür tegelikult maha lõhuti.
Hiljem üritati nii Berliinis kui ka Moskvas jõuda selgusele, kuidas see juhtus, kuid niidi algust ei õnnestunudki leida. Gorbatsov, keda tabas Berliini müüri langemisest kuuldes sokk , sai sellest kiiresti üle. Sisimas oli ta juba mõnda aega uskunud, et Saksamaa taasühinemine on vaid aja küsimus.
Eliys Tomson
12B