„Polkovniku lesk“ – Juhan Smuul (0)

„ Polkovniku lesk “ – Juhan Smuul
Tegelased:
Lese tütar – Ta on elus teinud kolm suurt tegu: vallutanud endale mehe frontaalrünnakuga, värvinud pea lillaks ja sünnitanud tütre.
Lese koduabiline – arglik nagu algaja kerjuse palve , ta pole veel hall ega kanna halli, kuid mõjub igati hallina.
Lese tütretütar – ilus, noor, roos ja siil, vanaemaga oli neil sõjaseisukord, sest lesk oli valinud lapselapse väimehe kandidaadiks noormehe , kes tütretütrele sugugi ei meeldinud.
Tütretütre kavaler – Tavaline, põlatud positiivse välimusega , suurte käte ja siilisoenguga.
Lese sõbranna – 1905. Aasta väljalase, tema nägu väljendab piina
Remark – Ilmub imeilusa naise kujul, ta tahab uuesti sündida, mitte enam sõnana inimestele mõjuda.
Polkovniku lesk – üsna viisakas vormis, elav ja volüümikas nagu kuldne sügis, ta eest on hoolitsenud tema arstid, kes ei tea midagi.
Kurt vanamees – vanamees, kes on suutnud Leske ingli kannatusega kuulata juba viis pikka aastat – sellest ajast alates, kui lesk ta trumminahad läbi rääkis.
Arst – Ilmub noore arsti nägu, nii hea, et kuskile ei kõlba.
Lese väimees – mõtlik, tark, kõrge lauba ja suurte kõrvadega, kuhu Lesk parajasti elamise õpetust sisse viib, insener, töötab palju.
1.OSA

• Lesk kritiseerib arste, kaks teda ravinud tohtrihärrat on lesk hauda aidanud, naisele ei meeldinud ega sobinud ühegi arsti diagnoos .
  
• Lesk meenutab polkovnikut ja seda, kuis ta kallim temasse peaaegu alati taktitundeliselt suhtus ning naisele kuuletus. Välja arvatud korral, mil naine soovis polkovnikult kahurit, et naabri kass maha lasta.***
  
• Külalised laua ääres imetlevad polkovniku tugevust ja vastupidavust, kes suutis lese kõrval elada jäämata kurdiks või arulagedaks.
  
• Lesk pajatab, kuidas tal haiglas niivõrd igav oli olnud, et sanitaril enda juurde käskis tulla, sanitar polnud aga lese jutust huvitatud ja julges teda kritiseerida – sanitar oli lese arvates jultunud olevus, ei midagi erilist väärt.
  
• Lese arst lausub naisele: „Te olete selles palatis kõige tervem haige! Te olete kogu haiglas kõige tervem haige! Kas teil häbi ei ole?“
  
• Vanemõde nimetas leske ussiks. Noor arst, kes lauas istudes lese juttu oli kuulanud, muutub näost kaameks ning minestab.
  

2.OSA

• Autor avaldab oma arvamust lese suurepärase kõnevõime kohta ning arvab , et polkovniku lesk isegi ei sure vaikides – ta räägib oma haigustest nii, et terve inimene jääb haigeks , kui puudutada alkoholi teemat, unustab naine kõik muu ning võib rääkida lõputult sellest, kuidas alkohol on tervisele lausa kasulik.
  
• Polkovniku lesk halvustab jällegi arste, pidades nende ametit ei millekski, koguni tema ise võiks tohtritele nõu anda.
  
• Lesk jätkab arstide halvustamist, põimib sisse ka oma sõbranna ning solvab teda konnasilmade ning Laidoneri ajal korstnasse kirjutatud kümne aasta pärast. Naine lahkub lauast.
  
• Üks lese arstidest oli naiselt küsinud ega ta juhuslikult Mania grandiosat põe? Vastuseks halab naine haigustest, mida ta põdenud on ning mida ka kindlasti hetkel põeb.
  
• Autor ei tohi lahkuda oma kangelase juurest mitte kunagi ning mitte kuhugi , olgugi et polkovniku lesk talle vastumeelne on.
  
• Lesk on hoos ning nüüd materdab ta juba tütretütre kavaleri , kes tema silmis on lihttööline, poisil olevat viis miljonit maksalutikat ning naisele jääb arusaamatuks see, mida tahab selline lihttööline POLKOVNIKU LAPSELAPSEST. Tütretütrel on pisarad silmis, ta soovib kohe lauast lahkuda, kavalerile pakub aga jutt huvi, ta tahab veenduda, et lese soositud väimees oli ikka tõesti kroonut teenimas. Noorpaar lahkub, lesk tunneb suurt solvatust.
  
• Väimehele heidab lesk ette tütre valesti kasvatamist – mees lahkub solvavalt, ükskõikselt kummardudes ning kiiresti …
  
• „Nihilismus acutus“ – selle diagnoosi lesk võtab, sõnapaar meeldib naisele. Arst kummardab ja naeratab. Siiski ei jää lesk rahule vaid ühe diagnoosiga, tema on läbinisti haige polkovniku lesk, kuid tohtrid määravad talle AINULT ühe diagnoosi.
  
• Lesk räägib oma tütre harukordsest haigusest minestada kõnniteel mõne huvitava noormehe jalge ette. Tütar vaatab ema süüdistava pilguga ning lahkub samuti ruumist. Kurt vanamees on tukkuma jäänud, autor kuulab lese juttu, sest tal pole valikut – polkovniku lesk on tema kangelane. Naine jõuab järeldusele, et tema väimehel on NORMAALSUSE TÕBI – selline külm ükskõiksus , et isegi tema, lesk, pole KUNAGI suutnud meest endast välja ajada.
  
• Remark pole rahul, et temast välja ei tehta . Autor vihastab remargi jultumuse peale, remark lahkub lavalt.
  
• Lesk on jäänud autoriga kahekesi ning räägib talle teisest diagnoosist, mis tohter naisele määras ning milleks oli: „Logorrhoea gradus gravis“. Lesk tunneb diagnooside üle uhkust , polkovnikulegi oleksid need sõnad meeldinud.
  
• Ainuke halb maailmas on inimesed ja arstid, arvab lesk. Üks suur rõõm elus on hea, uus haigus, mida pole kellelgi peale sinu, mille kunstnik ainult sulle joonistas.
  
• Lese õnn on suur, ta on diagnoosidest niivõrd joobunud, isegi sõbrannad arvavad , et lesk on „ Volga “ võitnud. Lese õnn ei kesta aga kaua, kui üliõpilane ütleb naisele „Nihilissimus acutuse“ tähenduse, mis otsetõlkes võrdub suure mittemiskiga – mõttetus, mida ei ravitagi. „Logorrhoea“ tähendavat aga ladina keeles KAAGUTAVAID SÕBRANNASID. „Graduse“ korral tuleb keel suust välja lõigata, aitab ka suu kinni õmblemisest ning levinud on haigus neil, kes midagi ei tee. Lesel soovitatakse hakata tööd tegema, ta on pettunud ning vihkab tohtreid.
  
• Nüüd käsib polkovniku lesk autoril kaduda, muidu tapab naine peategelase looja. Autor variseb kokku, kostub leinalist sõjamuusikat ning lesk alustab murejuttu otsast peale kurdile vanamehele .