Hegel ja Kant (0)

Hegel „Kes mõtleb abstraktselt“
Hegel toob välja, et inimesed peavad abstraktset mõtlemist liiga lihtsaks ning inimestel on kujunenud eelarvamus abstraktsest mõtlemisest kui madaluse ja harimatuse märgist. Ometigi Hegel toob oma kirjatöös välja, et aitab nähtuid paremini omavahel seostada , olles seega nii kasulik kui ka kahjulik, oleneb vaatleja aspektidest ja vaatenurkadest.

• Soliidses seltskonnas vaadatakse viltu lihtsate asjade seletamisele, inimesed juba niigi teavad, mis on mõtlemine ja mis on abstraktsus . Seega et abstraktset mõtlemist inimestele õpetada, on vaja läheneda mõistetele sünonüümide ja analoogiliste mõistetega, et inimene ise enda peas taipaks et asjade olemus on talle juba tuttav.
  
• Mõrvarit näeb lihtrahvas alati mõrvarina. Ei süvene asja sügavusse, mis viis mõrvari nii kaugele ning mis põhjustas mõrvaril sellise käitumise. Inimesevaatleja käsitleb aga antud aspekte, võiks isegi õelda et inimesevaatleja jaoks ei ole mõrvar süüdi kuriteos. Kuid inimesevaatleja vaatab asju ainult oma vaatenurgast
  
• Hegeli „mäda muna“ näite põhjal võib järeldada, et inimene üritab ühendada kõike seonduvat. Turueit ei leia enda munade solvajas mitte midagi head, tema jaoks on õige ainult tema arvamus. Teised näevad munade solvajat hoopis teises valguses, kuna neil pole munadega mingit pistmist.
  
• Igaüks mõtleb abstraktselt. Sest isegi kui inimene püüab abstraktsusest eemale hoiduda ja omab mingeid eelarvamusi abstraktsest mõtlemisest on isegi see abstraktne mõtlemine.
  

Immanuel Kant „Mis on valgustus “
Immanuel Kant toob välja valgustuse kõige olulisema osana välja inimese isemõtlemise. See on aga tegevus, mida paljud inimesed ei ole võimelised ise tegema seda siis kartuse või viitsimatuse pärast. Kant peab aga valgustatust üheks suurimaks inimkonna edasiviivaks teguriks.

• Ise mitte mõelda ning lasta teistel mõttetöö ära teha on palju mugavam. Inimene üritab oma elu võimalikult mugavalt elada. Inimesed on valmis laskma end valitseda ja juhtida. Isemõtlemine eeldab suuremat vastutust ja suuremaid kohustusi. Kuid mida rohkem hakkab inimene ise mõtlema seda suurem võimalus on ka vigu teha.
  
• Valgustatus ja isemõtlemine eeldavad vabadust, mida ei ole võimalik saavutada reformidega. Seda peab inimeses juurutama hakkama juba varakult.
  
• Kant väidab, et meie isemõtlemist piiravad igasugused määrused ja valemid. Ühiskonnas väljakujunenud normid ei soodusta suurt isemõtlemist. Seda rohkem kesk- ja alamklassi lihtrahva seas.
  
• Mõtlemise avalikku tarvitamist saab mõista kui oma mõtete ja ideede avaldamist laiale kuulajaskonnale. Kitsamale kuulajaskonnale on suunatud mõtlemise eratarvitus, kus inimene suuunab oma arvamused ja mõtted teatud kindlale kuulajaskonnale.
  
• Kant peab valgustust eriti tähtsaks religioonis, kuna religioonis tegutses tol ajal ühiskonna koorekiht, kel lasus suur vastutus ühiskondlike ja moraalsete normide arendamises.
  
• Kant arvab , et kõik inimesed peaksid olema ise piisavalt pädevad vastu võtma erinevaid otsuseid ja ise kõiges orienteeruma. Siis võiks valgustust võrrelda kui intelligentsusega . Mida rohkem inimene harrastab isemõtlemist ja initsiatiivi haaramist, seda intelligentsem ta on. Ilmselt mitte alati, kuna intelligentne võib olla ka inimene kes kasutab info saamiseks teiste allikate abi.