Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal (5)

„ Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“
Mark Haddon
Peategelaseks on 15-aastane (3-kuud ja 2 päeva vana) Christopher Boone, kes põeb Aspergeri tõbe, mis on autismi üks vorme. Ta elab Swindonis. Ta unistus on saada astronaudiks, sest kosmoses ei ole teisi inimesi ja seal ei ole ka kollast ja pruuni värvi. Ta ei saa aru metafooridest nagu näiteks: „ ning ta ei usu üleloomilikkudesse võimetesse ja selle tõve all kannatanud on antisotsiaalsed. Ta teab peast kõiki algarve kuni 7507ni, kõiki maailma maid ja nende pealinnu. Tal oli isiklik rott nimega Toby ning ta lemmikraamatuks oi „ Baskerville 'ide koer“. Ta suutis arvutada väga suuri numbreid peast kokku ning lahendada väga keerulisi matemaatika ülesandeid peast. Ta tahtis saada teadlaseks. Samuti jäid talle kõik asjad väga hästi meelde ning ta kasutas oma aju nagu DVD mängijat, kus saab kerida asju edasi ja tagasi ning vaadata mis toimus sel ajal. Tal oli super mälu.
Üks asi, mis Christopherile väga vaja oli, oli ajakava täpselt minutipealt.
Mõned Christopheri käitumisprobleemid:

• ei räägi inimestega tükk aega
  
• ei söö ega joo midagi tük aega
  
• ei meeldi kui teda puudutatakse
  
• kisendab, kui on segaduses või vihane
  
• oigamine
  
• lööb asju puruks, kui on vihande või segaduses
  
• ei meeldi kollased ja pruunid asjad ja keeldub neid värvi asju puudutamast
  
• ei söö toitu, kui eri sorti toidud puudutavad ükteist. jne
  

Kogu raamat on jagatud peatükkideks, kuid peatüki numbrid on kõik algarvud .
Ühel päeval läks ta pr. Shearsi hoovi ja leidis eest lamava koera , kes oli mõrvatud mullahargiga. Pr. Shears kutsus politsei ning arvati, et koera tappis Christopher, sest ta hoidis looma omal süles, kuid Christopher armastas koeri väga ja tal läks kõik hinge, mis oli seotud koertega. Ta lõi politseinikku, kuna talle ei meeldinud, kui keegi teda katsub ja ta viidi selle eest politseisse, kuhu ta ise talle hiljem järgi tuli.
Koolist koju tulles ei teinud keegi ühel päeval ust lahti ja ta otsis üles salavõtme ning läks majja. Hiljem kui isa tuli koju, ei teadnud ka tema, kus ema on ning ütles et läheb ära 2,5 tunniks. Tagasitulles tõi ta uudise, et ema on haiglas ning 2 nädalat hiljem oli Chrisi ema on surnud südamerabandusse. Ta oli olnud 38 aastat vana.
Christopher hakkas uurima , kes tappis pr. Shearsi koera Wellingtoni ning hakkas kirjutama mõrvamõistatusromaani. Oma raamatu lasi ta üle vaadata oma õpetajal Siobhanil Ta küsitles samal tänaval elanud inimesi, et äkki on keegi juhuslikult näinud midagi kahtlast toimuvat tol ööl, aga keegi ei teadnud sellest rohkem midagi. Christopheri isa oli väga vastu sellele, et ta oma nina teiste asjadesse topib ning käskis tal see uurimine lõpetada, kuid Christopher ei teinud seda. Ta hakkas detektiiviks.
Christopher oli poiss, kes ei suhtlenud võõrastega, kuid ühe naabriga ta siiski julges teha juttu ning selleks oli pr. Alexander ning kui ta poes veel korra teda kohtas , siis ta rääkis Chrisile, et ta emal oli olnud armuke, kelleks oli olnud hr. Shears.
Christopherile meeldis mängida arvutimänge ning vaadata loodus- ja teadussaateid. Ta oli väga tark poiss ning lemmikaineteks olid tal matemaatika ning füüsika, milles ta tahtis ka sooritada küpsuseksamit, kuigi käis erivajadustega laste koolis. Samuti oli tal uskumus , et 3 punast autot reas tähendas Päris Hea Päeva, 4 punast autot Head Päeva, 5 punast autot tähendas Superhead päeva ja 4 kollast autot üksteise järel reas jällegi Musta Päeva. Talle meeldis lihtsalt, kui asjad on ilusti korras ja loogilised.
Christopher tuli koolist koju ning pani oma raamatu elutoa lauale ja läks ise mängima. Kui isa koju tuli, küsis ta lapse käest, mis see on ning ta sai väga kurjaks, kui sai teada, et Christopher pole detektiivi mängimist ära lõpetanud ja viskas raamatu ära. Möödus mõned päevad ning Chris hakkas oma raamatut otsima . Alguses prügikastist, siis õuest, tubadest, kuni ta jõudis isa tuppa , kus ta midagi puutuda ei tohi. Ta leidis oma raamatu üles ise särgikarbist, kuid siis jäid talle silma veel 43 kirja, mis olid adresseeritud talle. Ta luges ühe kirja läbi ning see oli ta emalt. Ta vaatas kuupäeva ning see ei saanud tõsi olla, sest ema oli surnud varem ja kirjad hiljem kirjutatud. Kuid siis ta sai aru, et ema on elus ja elab Londonis. Tal hakkas paha ning ta oksendas isa voodi täis.
Isa tuli koju ning sai aru, et ta poeg teab, et ema on elus ning palus vabandust pojalt, et ta talle valetas, arvates, et nii on parem kõigile. Siis tunnistas isa ka selle üles, et tema tappis Wellingtoni koera. Poeg hakkas kartma isa ning tahtis põgeneda ära. Ta lükkas iga kord voodi ukse ette, kui isa kodus oli. Ta varjas end esimene öö oma enda tagahoovis, kuid siis võttis otsuse, et sõidab Londonisse ema juurde. Ta teadis ema aadressi ning võttis samuti isa pangakaardi, sest isa oli talle öelnud selle pin-koodi.
Ta polnud varem üksi kuskil käinud ja kartis väga. Ta julges küsida ühelt naiselt teed rongijaama, sest võõraste meestega ei tohtinud rääkida, nad võisid olla pahad . Ta leidis lõpuks rongijaama ülesse ja seal abistas teda rongipileti ostmisel üks politseinik . Lõpuks ta sai pileti Londoni rongile. Rongis hakkas tema nime hüüdma üks võõras mees, kes oli politseinik ja ütles, et ta isa otsib teda. Poiss vastas, et ta teab seda. Politsei tahtis poisi rongist maha võtta, kuid poiss küsis WC-sse ning siis hiilis reisjate pakkide taha ning raputas politseiniku maha. Ta tegi enda rahustuseks mõned ruutvõrrandid peas ära ja tuli peidust välja. Siis ta avastas, et ta enda pagas on kadunud. Ta küsis ühelt naiselt, kes akna taha istus, et kas nad on Londonis ja naine kinnitas seda, et on küll. Naine andis talle juhiseid, kuidas ta jõuab emani, kuid enne seda pidi Christopher sõitma veel metrooga. Vahepeal kadus ka ta rott ära ning ta läks teda otsima. Ta sai roti kätte, kuid nägi, et rong tuleb ja pidi ronima betooni peale, kuid ei jõudnud. Õnneks üks mees tiris ta sinna ning Christopher oli päästetud surmasuust. Hiljem istus ta rongile ning sõitis Willesdeni sõlmjaama suunas.
Ta ostis ühest kioskist Londoni kaardi ning läks kaardi abiga ema juurde. Õnneks see polnud eriti kaugel, aga ema ei olnud kodus ja siis hakkas veel ka väljas sadama. Ta kuulis ühe naise ja mehe häält ning tundis ära ema oma. Ema imestus oli suur, kui leidis poja väljast. Christopher rääkis, et isa oli Wellingtoni ära tapnud ning kartis olla kodus. Ema võttis ta enda juurde ning viis Christopheri vanni. Ema ütles pojale, et ta võib jääda sinna niikauaks kui soovib, kuid hr. Shelter polnud sellega päri, öeldes, et seal on ruumi vähe kahelegi. Ema päris pojalt, et miks ta talle kirjutanud ei olnud, kartes, et äkki on nad ära kolinud, kuid Christopher rääkis, et isa ütles talle, et ema on surnud ning hoidis kirju enda käes.
Hr. Shelther muutus üha kurjemaks. Vahepeal käis ka politseinik Chrisi ema juures Chrisi otsimas ning ema ütles, et ta poeg võib jääda tema juurde ning sama tahtis ka Christopher ise, kuid mõni hetk hiljem oli ukse taga Chrisi isa Ed ning soovis oma poega näha, aga teised ei olnud sellega päri ning kutsusid politsei Chrisi isale, et ta ära läheks.
Christopher pidi minema tagasi Swindonisse, kuna tal pidi olema paari päeva pärast küpsuseksam, kuid ema helistas kooli ning ütles, et poeg on Londonis ning et ta teeb küpsuseksami järgmine aasta. Christopher oli väga õnnetu ning tal hakkas jälle paha.
Christopheri ema pakkis asjad ja sõitis tagasi Swindonisse hr. Shelteri autoga , enne kui keegi veel viga saab, sest hr. Shelter oli päris kuri juba.
Kui nad koju läksid, ei olnud isa kodus ja ema keeras oma võtmega ukse lahti. Kui isa koju jõudis oli ta vihane, et leidis eest oma eksnaise. Ema selgitas, et neil polnud kuhugi minna ning isa läks mõneks ajaks oma sõbra Rhodri juurde elama, kuni nad järgmise nädala jooksul endale omaenda elukoha saavad.
Nad käisid koolist läbi, et uurida, kas Christopheril on võimalus teha veel küpsuseksamit ning poiss oli väga õnnelik selle üle, et see võimalus oli. Ta polnud maganud üldse ja mõte ei jooksnud, kuid tegi ikkagi eksamit. Eksam koosnes 3st osast, mida ta tegi 3 päeva järjest ja sai hiljem teada, et sai hindeks eeskujuliku, mis on parim, mida võib saada. Ta plaanis järgmine aasta teha matemaatika küpsuseksami edasijõudnutele ning füüsika eksami, et minna ülikooli.
Õhtul viskas hr. Shelter Christopheri ema asjad õue muru peale, võttis oma auto ning sõitis minema. Järgmine nädal ütles isa emale, et ta peab majast välja kolima , aga ta ei saanud, sest tal polnud raha korteri üüri eest maksmiseks. Aga siis sai kõik korda ning ema leidis töö aiandusekeskuse kassas ja arst andis talle tablette , mida ta pidi iga hommik võtma, et ta poleks nii kurb. Nad kolisid ühte tuppa suures majas , kuid see ei meeldinud Christophile, sest voodi oli köögiga samas toas, tuba oli väike ja koridor oli pruuniks värvitud ja WC ning vannituba kasutasid ka teised ning iga kord kui Chris tahtis minna WC-sse, pidi ema selle ära puhastama. Halbu asju oli rohkem kui häid. Ta pidi minema isa majja pärast kooli, sest emal lõppes töö hiljem ning ta ei tohtinud üksinda olla ning ta lükkas jälle isa juures oma voodi vastu ust juhuks, kui isa peaks proovima sisse tulla. Ja mõnikord proovis tea temaga läbi ukse rääkida, kuid ta ei vastanud. Ja siis suri veel ära ta rott Toby, sest ta oli 2 aastat ja 7 kuud vana. Ta tahtis ta maha matta, kuid emal polnud aeda ja nad matsid ta plastist mullapoti sisse.
Ühel päeval tuli ema pärast tööd talle isa majja järgi ning isa küsis Christopheril, et kas ta võib temaga rääkida, kuid ta vastas „EI“. Ema julgustas poega ning ütles, et ta ei kardaks ning jääb sinna. Isa tegi ettepaneku, et ta paneb tomati kella tiksuma ning kui kui 5 minutit saab läbi siis on kõik. Ta palus Christopherilt vabandust ning ütles, kui kahju tal on ning ta tahab näidata, et ta võib teda jälle usaldada , võtku see aega kui tahes kaua. Ja tõi siis kingituse oma pojale, kelleks oli kahenkuune kuldretriiver. Christopher pani ta nimeks Sandy ning nüüd ta ei kartnud enam isa niipalju, sest tal oli koer, kes kaitseb teda ning kes hakkaks haukuma, kui keegi öösel tema tuppa tuleb.
Christopher teadis, et ta saab kõigega nüüd hakkama, sest ta läks üksinda Londonisse ja lahendas mõistatuse „Kes tappis Wellingtoni“ ja leidis ema üles ning oli vapper ja kirjutas raamaatu ja see tähendab, et ta saab kõigega hakkama.