Barokkarhitektuur (1)

Barokk  on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18 sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutaval kunstile,  muusikale  jailukirjandusele.
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.
Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss . 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760-70ndatest aastatest) segunes barokk tasapidi juba klassitsismi elementidega - selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga ) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1920ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on  Kadrioru administratiivhoone . Neobaroki kasutamise Eesti arhitektuuris lõpetas funktsionalismi levik 1930ndate aastate esimesel poolel.
Barokki (1600-1750) ülesanne oli rõhutada valitsejate ning Katoliku kiriku vägevust ning seetõttu oli barokk- kunst pidulik, uhke ja toretsev . Barokkarhitektuur oli pidulik, rohkete detailidega ja keeruline, see koosnes tervikansamblitest ja püüti sirgeid jooni vältida.
Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn  Rooma . Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta  Carlo Maderna ( 1556 -1629) loodud  Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad. See küllaltki lihtnefassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Selles saavutas äärmuse liialdusi armastav Francesco Borromini  (1599-1667). Eenduvad ja taanduvad osad, lainelised jooned nii fassaadil kui põhiplaanis iseloomustavad tema loodud hooneid .
Üleeuroopalise kuulsuse saavutas  Lorenzo Bernini ( 1598 -1680), kelle käe all sai lõpliku lihvi Rooma Püha Peetri kirik . Tema kujundas kirikuesise väljaku, muutis tunduvalt renessanssmeistrite kavandatud hoonet ja teostas sisekujunduse.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele  basiilika , kuid uudselt ümberkujundatuna. Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn.  Zwinger  Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad.
Lisaks üks slaidshow : http://www.slideshare.net/Muruhiir/barokkarhitektuur