Ehitusstiilid (0)

Gooti stiil
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Gootikale eelneb romaani stiil ja järgneb renessanss .
Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessansieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.
Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint- Denis ' kloostri kiriku koor. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääseb mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis–Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika peale teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmetes Euroopa katedraalides .
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:
varagootikat (u 1140–1200)
kõrggootikat (u 1200–1350)
hilisgootikat (u 1350– 1525 ).
Sarnaselt romaani stiilile ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas teisi kunstiliike.
Keskaja ehituskunstis oli kõige tähtsamaks tööks kirikute püstitamine, kusjuures raskusi valmistas tollal just kirikute katmine tugeva ja tulekindla laega . Romaaniaegsed silinder - ja ristvõlvid nõudsid oma raskuse tõttu liiga massiivseid ja umbseid välismüüre – nendesse ei saanud teha suuri aknaid ja kirik jäi nii alati hämaraks. Eelkõige viimast puudust asutigi kõrvaldama gooti ajal ning sellega muudeti kogu ehituslaadi. Gooti kirikute väliselt kõige silmatorkavamaks tunnuseks on nende teravkaarsed aknad, ukseavad jms.
Kirikud ei ole enam massiivsed ja kindlusetaolised nagu romaani ajal, vaid tõusevad kergete ja saledatornilistena üles taeva poole, nagu polekski nad raskest kivist. Suured värvilistest klaasidest aknad võtavad enda alla nii palju ruumi, et vaba seinapinda peaaegu ei jäägi. Võlve kannavad poolsammastega kaetud piilarid, mis meenutavad nagu mingeid kokkuköidetud kimpe. Ülal hargnevad piilarite poolsambad võlve toetavateks roieteks. Need olid kokku pandud kas raidkividest või tellistest. Roiete peale laoti õhukese kihina kivivõlvid, mis olid palju kergemad kui romaaniaegsed võlvid. Siiski vajasid roietega võlvid veel lisatoetust. Selleks ehitati väljapoole kiriku seinte vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared . Piilarid, võlviroided, tugipiilarid ja tugikaared moodustavad hiigelsuure sõrestiku, mis seisaks ka ainuüksi sellisena püsti. Tundub, et kogu see sõrestik on pingul nagu vibu; selles pole enam kübetki romaaniaegsest raskest paigalseisust. Kõik ehitisosad otsekui sööstaksid ülespoole.
Järsutipuliste läänetornide ülespürgi kordavad sale haritornike nelitise kohal ning teravad väikesed ehistornikesed- fiaalid, mis katavad ehitist teinekord lausa metsana. Kergust ja elegantsi lisavad pitsina õhulised raidkivikaunistused . Raidkivist aknaraamistikes korduvad õietaolised rosetid või ristikulehe moodi kujundid - siirud.
Gooti basiilikad ehitati enamasti ladina risti kujulise põhiplaaniga. Väliselt annavad neile omapärase ilme tugipiilarid ja tugikaared. Kõige toredam on läänefassaad oma rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn. roosaknaga ning arvukate skulptuuridega. Fassaadi kroonisid tavaliselt kaks torni. Suurel osal katedraalidest jäid aga tornid lõpetamata, kuigi ehitus vältas teinekord aastasadu .
Kirikusse sisenejat haaras võimas kõrgusetunne ning eriline salapärane meeleolu. Värvilisest klaasist akendest sisse voolav hõõguvpunaselt ning sügavsiniselt kiirgav valgus muutis kõik ebamaiseks – keskaja uskliku jaoks kindlasti taevalikuks. Kiriku sisemusele andsid vaheldust ja kergust külglöövide peal asuvad sammaskäigukesed, mis avanesid kesklöövi poole. Gooti katedraalide sõrestikule toetuv ülesehitus oli lausa geniaalne ning suuri teadmisi ka inseneriteaduste vallas. Tänapäeval ei teatagi täpselt, kuidas selline ehitusviis välja töötati, kuid igatahes saavutas see täiuslikkuse Põhja-Prantsusmaa suurtes katedraalides - Pariisi, Chartres 'i, Amiens'i ja Reimsi peakirikutes. Sealne gootika vastab eelpool toodud kirjeldustele.
Gootika levis pea terves Euroopas, kuid omandas erinevates maades erisuguseid jooni. Näiteks Põhja- Euroopa kirikud on märksa lihtsamad ja detailivaesemad, Inglise ehitistel puudub aga prantslaslik kõrgussepürgimine. Itaalias ei kodunenud gootika üldse.
Hilisgooti arhitektuur kaldus paljus liialdustesse. Näiteks tavalised ristroidvõlvid asendati sageli palju keerukamate täht-, võrk- või lehvikvõlvidega. Teravkaare asemel kasutati ka muid kaaretüüpe (lansett-, korv - ja tuudorkaar). Akende raidraamistik koosnes sageli leeke või kalapõit meenutavatest kujunditest. Prantsusmaal ja anglosaksi maades nimetataksegi hilisgootikat leekestiiliks - 'flamboyant'- stiiliks . Hooned näivad sageli lausa kivipitsiga kaetud.
Gooti ajastul kattus Lääne-Euroopa maaliliste linnustega. Nende juurde kuulusid arvukad tornid, sakilised ringmüürid ning tõstesillad üle veega täidetud kaitsekraavide.
Müürid ümbritsesid ka tolleaegseid linnu, piirates nende kasvuvõimalusi. Seepärast olidki keskaegse linna tänavad nii kitsukesed ning majad väheldased ja tihedalt üksteise vastu surutud. Tavaliselt ehitati majad kõrge otsaviiluga vastu tänavat ning ruumi võitmiseks võisid ülemised korrused veidi eenduda, ulatudes tänava köhale. Sama eesmärk oli ka ärklitel. Elumajade aknad ei tarvitsenud aga üldse olla teravkaarsed, vaid nad olid tavalised nelinurksed. Sellise akende kuju tingis lame puulagi, samuti nagu kirikute kaaraknad järgisid laevõlvide kuju. Gooti ajastul hakati linnadesse ehitama ka avalikke hooneid - raekodasid, kohtupaleesid, käsitööliste tsunftihooneid jms.
Renessanssi stiil
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.
Vararenessansi arhitektuur
       
Murrangulised muutused toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga. Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille - ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. palazzo 'd, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilmelised tänavafassaadid olid käetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Sellises vanemat tüüpi palazzo's elas ka Firenze mõjukaim perekond - rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid, kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palozzo'de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugusemaks ja pidulikumaks.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused.
Kõrgrenessansi arhitektuur
Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika , ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483-1520) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
Barokk stiil
 
Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid- skulptuurid      
Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Carlo Maderna ( 1556 -1629) loodud Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad. See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Üleeuroopalise kuulsuse saavutas Lorenzo Bernini (1598-1680), kelle käe all sai lõpliku lihvi Rooma Püha Peetri kirik. Tema kujundas kirikuesise väljaku, muutis tunduvalt renessanssmeistrite kavandatud hoonet ja teostas sisekujunduse.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika, kuid uudselt ümberkujundatuna. Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel . Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn. Zwinger Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad.
4