Barokk arhitektuur, skulptuur, maalikunst (0)

Barokk
Sissejuhatus. Barokiks nimetatakse 17. sajandil Euroopas valitsenud kunstivoolu ja seda iseloomustab äärmine mitmekesisus . Poliitiline elu oli Euroopas sel ajal killustunud, osades maades kehtis veel kuningavõim , osa maid liikus aga kapitalistliku riigikorra suunas. Toimusid ka vaidlused ja võitlused usulistes küsimustes, katoliikluse ja protestantluse vahel, mitmel pool tegutses inkvisitsioon . Samuti arenesid jõudsalt teadus ja filosoofia, eurooplase maailmapilti avardasid uued geograafilised avastused ja kauged merereisid. Olulisim muutus oli aga inimese ja universumi suhte muutumine. Antiigist renessanssini oli ulatunud maailmapilt, mille keskel asetsesid maakera ja inimene. Uued teaduslikud avastused( Kopernik , Galilei) aga purustasid senise inimmõõdulise maailmapildi, muutes selle suureks ja avaraks. Nii nagu muutused ühiskonnas ja mõttemaailmas muudavad iga kodanikku, nii sai ka kunst mõjustatud uutest ideedest ja maailmapildi avardumisest.
Sõltuvalt erinevate maade ebaühtlasest arengust on ka kunsti arengud neis maades erinevad. Itaalias jätkati põhimõtteliselt renessanssikunstnike vaimus , ainult uues kuues. Noor kunstnikepõlvkond oli üles kasvanud renassanssivaimus, õppinud suurmeistritelt, seega paratamatult neist sõltuv. Ent tähelepanu koondus inimeste tunnete, mitte mõistuse mõjutamisele, inimeste rabamisele ja hämmastamisele. Siit ka stiili nimetus – barokk, mis itaalia(barocco) keeles tähendab eriskummalist, veidrat. Barokk rõhutas, et elu on eelkõige liikumine, kunstnikud lähtusid elust, elu aga ei ole harmooniline, mõistuspärane ja ideaalne, vaid vapustusi ja vastuolusid täis. Hoolimata kohati äärmusesse kalduvast dünaamikast, suutis barokk leida tee suuremate rahvahulkade südamesse, olles populaarne ka „lihtrahva” seas.
Hollandis langes barokiaeg kokku poliitilise iseseisvuse( kapitalism ja protestantism ) sünni ja majandusliku rikkuse kasvuga. See soodustas baroki laia levikut ja suurt huvi ka keskklassi hulgas. Hollandi kunstnikud kujutasid pea kõiki eluvaldkondi ja sel perioodil said eluõiguse sellised žanrid nagu maastikumaal ja vaikelu. Hollandi kunst ei ole oma vormilt nii suurejooneline ja äge nagu Itaalias ja kaldub pigem realismi.
Ka Hispaanias oli barokk kunstide kuldajaks, ent erinevalt Hollandist, kus kunst kakkas jõudma ka „ tavaliste ” inimesteni, toetasid seal kunsti endiselt peamiselt ainult kirik ja õukond ning hinnas olid traditsioonid ja vanad väärtused.
Prantsusmaal oli barokk uue ajajärgu kuulutajaks ses mõttes, et tasapisi hakkas kunstielu keskus Roomast Pariisi üle kanduma. Lisaks kandis barokk seal ideed kõikide kunstide liidust – arhitektuuri ja maastiku, maali ja skulptuuri, mööbli ja metallehistöö ühendamiseks üheks suurepäraseks tervikuks.
Arhitektuur . Erinevalt inimkesksemale renessanssile sai barokiajal esmaseks taas kirikute püstitamine. Barokk-kirikus sai määravaks siseruum, mis ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Peamised valgusallikad olid kiriku idaosas asetsevad aknad. Renessanssist võttis barokk üle kupli , samuti kõik detailid: sambad ja poolsambad, ümarkaared ja viilud jne. Suure tähtsuse omandasid taas kirikuid kaunistavad skulptuurid ja maalid. Kiriku fassadi keskosa oli kahekordne, mida ühendasid barokkstiilile iseloomulikud detailid – voluudid, spiraalikujulised, teokarpi meenutavad motiivid. Nagu barokile laiemalt, on ka ehitistele omane dünaamiline ja rahutu välimus, mida rõhutavad rohked detailid, eenduvad või kõrguvad seinapinnaosad. Kogu fassaadipind võis olla laineline, astmeline või kaarekujuline .
Barokiajal jätkati Rooma Peetri kiriku ehitamist. Baroklikule meelelaadile kohaselt ehitati kiriku ette kõrge fassaadiga pikihoone. Baroklik terviku loomine puudutas ka suurte ansamblite kujundamist - kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana, ruumiliste illusioonide ja efektide loomine oli tolleaegsete arhitektide üks lemmikvõtteid.
Prantsusmaal ehedaimad barokiajastu arhitektuurinäited on Louvre `i lossi idafassaad ja Versailles `i loss, mõlemad ehitatud Päikesekuninga Louis IV ajal. Versailles`i lossi kallal töötas kogu prantsuse arhitektide, skulptorite ja maalikunstnike paremik, lossi põhiplaan oma kahe eenduva tiivaga pikerguse hoone ja avara õuega, oli edaspidi eeskujuks kogu Euroopa palee - ehitajatele. Lossi park on arhitektuurilise pargikunsti täiuslikem näide, mille põhiidee järgi tuli loomulikku loodust parandada, ilustada ja allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks reeglipärane teedevõrk , sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad .
18. sajandi algul lülitus üleeuroopalikku kunstiellu ka Venemaa. Tolleaegne tsaar Peeter I püüdis oma reformidega muuta Venemaad euroopa osaks, mis tingis murrangu ka vene kunstielus. Rajati uut pealinna Peterburgi, mistarvis oli vaja kogu Euroopast kohale toimetada hulgaliselt arhitekte, mistõttu näiteks varajases vene arhitektuuris ongi domineerivad välismaa sh. baroki mõjud. Tuntum barokistiili näide on Talvepalee . Kadrioru loss Tallinnas on samuti tugevalt barokist mõjustatud.
Skulptuur . Barokiajal hoogustus skulptuuride ja skulptuurigruppide loomine kirikutesse, samuti ka lihtsalt ruumi ilmestama ja täendama. Endiselt ei kaotanud populaarsust portreebüstide tegemine ja laialdase levikuga oli linnamonumentide püstitamine. Just barokiajast pärineb suur hulk valitsejate monumente linnaväljakuil, kujutatud sageli ratsa , üks uhkemas poosis kui teine. Võimumeeste enesenäitamine ja enesega uhkeldamine sobis suurepäraselt baroki paraadliku ja detailidest üleküllastatud stiiliga.
Barokkskulptuuri kuulsaim skulptor oli itaallane Lorenzo Bernini, kelle teostest on ilmekalt näha baroki erinevused renessanssist. Bernini oli imelaps , kelle töid hankis paavst endale juba siis, kui kunstnik oli vaid seitsmeteistkümneaastane, kahekümneviiendaks eluaastaks oli ta juba saavutanud täiesti isikupärase stiili.
Erinevalt renessanssiaja täiuslikust siluetist, iseloomustab Berninit rahutus , liikumine ja muutumine. Inimest ei vaatle ta mitte otse vaid kuskilt nurga alt, poolviltu, figuurid on esitletud justkui juhuslikus kuid see-eest väga ilmekas poosis. Erinevalt renessanssist on kujud sageli vaadeldavad vaid ühest küljest. Nagu on omane ka teistele barokiaja skulptoritele, eelistab Bernini sageli selliseid teemasid , mis juba iseenesest eeldavad liikumist, nt. vöitlus- ja röövimisstseenid.
Bernini varasematest töödest on olulisemad Neptus ja Triiton, Apollon ja Daphne ning Taavet. Esimest tööd iseloomustab kunstniku hulljulge materjalikasutus, ta väänab marmorit justkui see polekski kivi, tuues ilmekalt esile lehvivaid riidevolte ja juukseid ning Neptuse pinguldunud muskleid. Teise töö juures on ilmekas viis, kui orgaaniliselt on Bernini edasi andnud Daphne muutumist naisest puuks. Kontrastid lehtede õrnuse ja keha, puukoorte, juuste ja riidevoltide vahel on hämmastavad.
Lisaks Rooma Peetri kiriku katedraali kujundamisele, tegi Bernini töid ka teistele kirikutele ja kabelitele Roomas, lisaks ilmestavad tänini linna tema loodud puskkaevud, samuti oli ta suurepärane portretist. Bernini kõige keerukam ja hoogsam töö on Cornaro kabeli kujundamine, mille keskne teos on Püha Teresa ekstaas, mille tegemiseks kulus tal viis aastat. Bernini moonutab säravat valget marmorit, et väljendada puhtalt psühholoogilist, müstilist kogemust. Püha Teresa rippuv jalg ja käsi, tema täiesti voolav ja luudeta kuju, tema tagasilangevad riidevoldid annavad edasi täielikku alistumist tundejoovastusele, jumalakogemusele.
Maalikunst . Maalikunstis põimusid omavahel mitmed vastuolulised suunad – ühelt poolt oli hinnas toretsemine ja elukauged allegooriad, teiselt poolt jõuline ja lopsakas loomutruudus , isegi naturalism . Itaalia realistlikku maalisuuna ja üldse baroki suurimaid meistreid oli Caravaggio , kelle elu oli lühike ja dramaatiline, kuid loomingu poolest uudne ja rikkalik. Ka inimesena oli Caravaggio rahutu ja energiline , sageli konfliktidesse laskuv, äkilise temperamendiga, järeleandmatu oma põhimõtetes. Sellise iseloomuga kaasnes ohtralt tülisid, kohtuasju ja põgenemisi solvatute eest.
Üks temapoolne uus asi maalikunstis oli, et ta väidetavalt maalis oma pilte otse, ilma kavandeid ette joonistamata. Caravaggio loomingu lähtekohaks sai ümbritsev elu, eriti lihtsate inimeste kujutamine, keda ta püüdis kujutada nii, nagu ta neid nägi. Ka usulisi teemasid käsitles Caravaggio idealiseerimata, argiselt ja naturalistlikult, kutsudes nõnda esile vastumeelsuse ning sagedase tööde tagasilükkamise kirikuisade poolt. Caravaggio lisas usulistele teemadele ( Peetruse kannatusloole; Pauluse pöördumisele) veenvust ja jõudu, esitades lugusid kaasaegses keeles ja igapäevaste detailidega. Pauluse pöördumine on Caravaggio maal, kus ta kujutab Paulust selili , mahapaisatuna hobuse jalge ja justkui jumala palge ette. Kuigi kuskil pole näha ei ingleid ega Jumalakoori fanfaare, vaid hoopis vana tallipoiss vana hobusega, kannab mahapaisatud keha endas nii tohutut energiat, et vaatajal ei teki kahtlustki hetke olulisuses.
Inimesed tema maalidel on juhuslikes poosides, mõnikord isegi seljaga vaataja poole, pildi kompa avaneb sageli väljapoole, teisisõnu pole harmooniline ega tasakaalus. Caravaggio kasutab uudse asjana figuuride lühendamist, inimeste käed sirutuvad pildist välja, vaataja poole, tekitades väga ruumilise efekti. Caravaggio töid iseloomustab veel ülalt langev valgus(nn. Keldriluugivalgus), luues ohtralt kontraste. Selline valguskasutus võimaldab suunata kogu tähelepanu olulisele, heledatele, valgustatud kehadele . Tekib tunne justkui vaataja oleks kuskil hämarates ruumides toimetavatele ja mõtisklevatele inimestele peale sattunud.