Ballett ,,Kevade" Käisime koos oma ja parealleelklassiga 3. detsembril teatris Vanemuine vaatamas etendust ,,Kevade", mis oli esile toodu balletina. Enne etenduse algust ei osanud ma ette kujutadagi, kuidas nad Kevadet võiks balletina esitada, kuna meie kõiki teada on nii Kevade film kui ka raamat täis tegevusi ja rääkimisi ning tantsimisest põhimõtteliselt ei olnudki seal midagi. Kuid tegelikult oligi Kevade täitsa uuesti küljest üles ehitatud... Etenduse algus oli täiesti arusaamatu ja ma usun, et nii tundsid enamus. Esimeses stseenis käisid kaks inimest täiesti sihitult ringi ja tegid atleetikat, minu arust see ei sarnane kohe mitte üldse Kevadega. Kuid ma arvan, et nad üritasid kuidagi sümboliseerida kevadet kui aastaaega, kuna neil olid kevadevärvi riietus seljas. Kuid ega edaspidi ka ei muutunud asjad selgemaks, tehti erinevaid tantse ja hüpati niisama ringi.
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
opmani nutulaul mõisavalitsust käest ära andes. Jüripäeval 1861". J jamb värsimõõt skeemiga + / +. Jamb on kahesilbiline värsijalg, mis koosneb lühikesest ja pikast silbist ning milles rõhk langeb teisele silbile. Eesti luules esineb puhast jambi harva, sest eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks: Mil tuled sa +/+ Sind ootan ma, mu päikene, mu kevade. (Anna Haava.) jambograafia antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui zanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700645 e.Kr). Näiteks: Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see. (Archilochos.) jant vt komöödia.
Õppeasutuse ja osakonna nimetus Ees ja perekonnanimi Giuseppe Verdi (10. X 1813 27. I 1901) referaat 28.04.2001 2 Esimesed leiud ja kaotused 1813. aasta sügisel tuli Parmalähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja poepidaja Carlo Verdi, et oma tillukest 10. oktoobril ilmavalgust näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab Giuseppe asemel võõrapärane Joseph. Tulevase helilooja sünnikoht Le Roncole kujutas endast üheainsa tänava ja kahesaja elanikuga väikest küla, mille asukad põllunduse, siidiusside aretamise ja veinivalmistamisega ülalpidamist teenisid. Lombardia vana linna Busseto vahetu naabrus tõi siia kaugemalt pärinevaid käsitöölisi ja haritlasigi, kellest paljud Carlo Verdi tra
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid