Miks tehakse riske täis otsuseid? Osad inimesed teevad riske täis otsuseid lihtsalt hulljulgusest, tahavad teistest erineda, kuid teised jällegi teevad neid otsuseid, kuna arvavad, et lihtsalt muud võimalust ei ole. Riske täis otsused võivad mõjutada meie elu igaveseks, võivad muuta elu põnevamaks, aga samas võivad meie elu niivõrd palju rikkuda, et kaotame elu mõtte ja soovi elada. Nagu filmiski, kus Lilja lootis, et saab alustada koos emaga uut elu Ameerikas, kuid ema hülgas ta, ning pidi jääma oma tädi hoole alla. Tädi aga mõtles vaid enda peale, ning peagi lõpetas Lilja vanas korteris, kus puudus elekter, soojus ja kodutunne. Samuti tekkisid rahamured, kuna ema enam ei saatnud raha, ja tädil kah polnud raha. Liljat reedetakse ning alandatakse nende inimeste poolt, keda ta sõpradeks pidas. Lilja otsustas ette võtta suure riski, järgides oma eakaaslasest sõbrannat, kes
Larssonilt ilmunud ning koheselt bestselleriks muutunud triloogia esimene osa. Teos pakub klassikalise krimizanri situatsiooni, kus kahtlustatavate ring on piiratud suguseltsiga, kes kõik olid oletatava mõrva toimumise hetkel muust maailmast isoleeritud. Nüüd, aastakümneid hiljem palkab vana tööstusjuht ajakirjaniku uurima oma armsa vennatütre salapärast kadumist, kellele pakub oma abi ka Lisbeth Salander. Teosest ei puudu kirg ega vägivald. Nii on filmiski vägivallastseene, aga ka maalilisi loodusvaateid. Trioloogia sisu on väga päevakohane. Nagu raamatuski on meie maailmas häkkerid, börsihaid, ajakirjanikud, töösturid, vägistajad ja mõrvarid. Raamat lahkab erinevaid probleeme, mis esinevad ka meie ühiskonnas. Lisbeth Salanderi piinas ja kasutas jõhkralt ära tema kriminaalhooldaja Nils Bjurman. Kuid Lisbeth polnud alistuva loomuga. Kättemaksuks piinas ta Bjurmani koletul moel ning
võimalik inimese sisemaailma ja selle mitmepalgelisust. Üritan lavastuse üldist õhkkonda edasi anda peategelase Arno maailma kaudu, kasutades unenägude, allegooria, märkide ja sümbolite keelt." Etenduse algus oli mulle küll natuke segane, sest ei saanud kohe aru, et miks seal 2 peaaegu paljast inimest on. Oskar Lutsu "Kevade" algas hoopis teist moodi ja see viis natuke segadusse. Kuid siis hakkasid tulema samad sündmused mis filmiski ja hakkasin kogu teosest terviklikumat pilti saama. Tegelaste ära tundmine oli raske, kuna nad erinesid nii palju filmis olevatest tegelastest. Kõige lihtsamini ära tuntav tegelane oli Lible tema läkiläki järgi. Mulle meeldis kõige rohkem sellest ballettist Toots, sest tema tants oli kõige jõulisem, kiirem ja aktraktiivsem. Kostüümid olid minu jaoks liigagi tagasihoidlikud ja vanamoelised, polnud midagi kirevat kõik oli üks hall mass
rõõm" ning ,,Põdra maja". Omamoodi vahepala oli Vesa-Matti Loiri tuntust kogunud ,,Naurava Kulkuri". See laul oli nagu ehe, südamest tulev naer, mis nakatas kuulajaidki. Vastukaaluks näitas Uuspõld ette, kuidas naeravad ooperilauljad teatris. ,,Rahalaul" Nukitsamehe filmist oli hea tuntud lastelaul, mis rõõmustas ka vanemaid. Selle esituse tegid meeldejäävaks samasugune hääle käristamine ja salapära nagu filmiski. Kuna keskkonna ja raha säästmine on väga olulised, näitas Uuspõld, kuidas väheste vahenditega töötava ja laheda kõlaga pilli meisterdada. Kohapeal valmis porgandist pill, mida mängiti loo ,,Jõulutaat on poolel teel" saateks. Laul kõlas kolmel häälel, saksofoni ja süntesaatori saatel. Cole Porteri ,,Let's Do It, Let's Fall In Love" kõlas minu jaoks kõige jazzilikumalt nende esitatud laulude seast. Selle rahulik tempo ja improvisatsioon olid kerged kuulata. Muidugi ei
meelelahutus, kuid mis vaatajates hilisemaid mõtteid ei tekita. Peale selle filmi vaatamist tabasin end aga mitmeid kordi filmis nähtu üle mõtisklemas. Kuidas mina oleks sellises ühiskonnas toime tulnud? Kas ja kuidas oleksin mina oma teenitud aja- ja eluressursi kulutanud? Kas oleksin märganud ka endast nõrgemaid? Nendele küsimustele vastuseid otsides tundsin, kui suur ja oluline väärtus on minu teenitud rahal ja vabal ajal. Sest nii, nagu filmiski, on need kaks ka reaalses tänapäeva ühiskonnas siiski piiratud ressursid. Filmi vaatamiseks kulunud aeg on olnud väärtuslik. Naljatades mõtlesin isegi, et oleksin selles ühiskonnas olnud valmis ohverdama oma elukontolt vajaliku aja selle filmi vaatamiseks, sest need emotsioonid olid seda väärt.