Bakteriraku ehitus (0)

Bakteriraku  ehitus
 
 
Tsütoplasma
Genoom
Kapsel
Raku sein
Tsütolasma  membraan
Ribosoomid
Pili e narmad
Vibur
 
 
Prokarüootse raku (bakteri) ehitus on on eukarüootse raku omast lihtsam, välja 
arvatud rakuseina ehitus (vt alljärgnevat tabelit).
Omadused
Eukarüoot
Prokarüoot
Suurus
>10 μm
0,3−20 μm
Tuumamembraan
Olemas
Ei ole
Genoom
DNA  ahelad
DNA rõngasmolekul
Endoplasmaatiline 
Olemas
Olemas
võrgustik
Golgi  aparaat
Olemas
Ei ole
Mitokondrid
Olemas
Ei ole
Ribosoomid
Olemas
Olemas
Plasmiidid
Ei ole
Olemas
 
 
 Genoom − rakus sisalduv pärilikkust  kandev  
materjal (DNA). Bakteri genoom koosneb tavaliselt 
ühest üksikust ringjast kromosoomist, mil e 
moodustab DNA kaksikspiraal. Genoom pole 
pi ritletud tuumamembraaniga. 
 Plasmiidid − on osades bakterites (genoomist) 
eraldi olevad DNA rõngasmolekulid, mis annavad 
bakterirakule lisainformatsiooni. Suurendavad ka 
tavaliselt bakteri el ujäämise võimalusi erinevates 
tingimustes.
 
 
   Tsütoplasma − on bakteri osa ilma kapsli, rakuseina 
ja plasmamebraanita. Tsütoplasmas puuduvad 
mitokondrid, kloroplastid ja Golgi aparaat. 
Tähtsaimad  organel id on seal ribosoomid, kus 
toimub valkude süntees. Tsütoplasmas leidub veel 
mitmeid lahustunuid ensüüme, aminohappeid, 
suhkruid ja vitami ne. Lisaks nendele on veel ka 
reservmaterjali  terad  ehk inklusioonkehad. Si a al a 
kuuluvad nt tärklis ja  glükogeen . 
 
 
   Tsütoplasma membraan − ümbritseb kõikide rakkude 
tsütoplasmasid. Ta koosneb 50% ulatuses lipi didest ja 
50% ulatuses protei nidest. Tsütoplasmal on 
järgnevad funktsioonid:
  laseb läbi vajalikke toitaineid;
  eritab  ensüüme;
 vajalik raku hingamiseks ja energia tootmiseks. 
 
 
 Mesosoomid− võtavad osa DNA 
replikatsioonist ning bakteri pooldumisest 
kaheks tütarrakuks. Jagunemise lõppemisel 
need  struktuurid  eemaldatakse bakterist ja 
tekivad uuesti enne tuumaaine ja bakteri uut 
jagunemist.
 
 
Rakusein
 Rakusein (ehk  rakukest ) − asetseb 
tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk 
kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju 
ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. 
Bakterioloogiliselt on rakusein 
poolläbilaskev. Ta võtab osa eksotoksi nide 
eritamisest.
 
 
 Sõltuvalt rakuseina ehituselt jagatakse  bakterid  
grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks 
(G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele hol andi 
teadlane H. C. J.  Gram  (1880 a.). Sel e meetodi 
puhul värvuvad grampositi vsed bakterid lil aks 
(violetseks). Gramnegati vsed bakterid annavad 
järelvärvimisel punase värvuse. 
 
 
    Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust 
mutatsioonist võivad häiruda rakuseina biosüntees. 
Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite 
struktuurid. Neid nimetatakse:
 Protoplastid − moodustuvad grampositiivsete  mikro  organismide 
rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu 
bakteriofaage nendele ei fikseeru. 
 Sferoplastid − on kerajad protoplastidele sarnased, võivad 
absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad 
nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, 
aga ka faagide, ensüümide jt. tegurite mõjul.
 L-vormid (Listeri instituudi järgi) − moodustuvad mikroorganismide 
kultuurides spontaanselt või söötmetes, mis sisaldab penitsilliini. 
Rakusein neil puudub ja välisseinaks on plasmamembraan. Rakuseina 
biosünteesi häirumine on ebaselge . 
 
 
Rakuseina lisakomponendid 
 Kihn (kapsel) on ekstratsellulaarne 
(rakust välja toodetav) limane  polumeer  
ehk polüsahhari d, mis ümbritseb tihedalt 
rakku. Koosneb see 95% ulatuses veest 
ja väikesest hulgast polüsahhari didest. 
Kihnu ülesandeks on kaitsata  mikroobe  
kuivamise ja teiste kahjulike mõjude eest. 
Limakiht aitab osadel mikroobidel 
kinnituda organismi rakkudele. 
 
 
 Pili (ehk  karvakesed  ehk  fimbriad ) esinevad 
gramnegatiivsetel bakteritel. Nad on  lühikesed  
karvataolised struktuurid, nende  tipus  on adhesiivsed 
(külge kleepuvad) protei nid, mis aitavad ühel 
bakterirakul  kinnistuda teise külge. Peale selle on 
olemas ka  spetsiaalsed  (F- pilid ), mille kaudu toimub 
konjugatsioon . Ka bakteriofaagid kinnituvad raku 
kestale tänu pilidele.
  Viburid  on pikad spiraalsed protei nid, mis kinnituvad 
raku seinale. Bakterite fenotüübilisel 
klassifitseerimisel on need üheks oluliseks 
tunnuseks. Viburites esineb  proteiin  flagelliin, mis 
moodustab silindrilisi struktuure.
 
 
Baktereid klassifitseeritakse viburite  asetuse  
järgi:
 monotricha − üks vibur raku ühes otsas;
 amphitricha − üks vibur raku mõlemas 
otsas;
 lopotricha − viburikimp raku ühes või 
mõlemas otsas;
 peritricha − viburid ühtlaselt ümber raku 
keha;
 atricha − viburid puuduvad.
 
 

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Slide 12
• Slide 13