Arvo Pärt ja tema muutused muusikas (1)

Arvo Pärt ja tema muutused muusikas
Arvo Pärti võib pidada väga tuntud ja hinnatud heliloojaks nii Eesti kui ka maailma mastaabis. Juba 14-15 aastaselt suutis ta komponeerida ning tema kohta on öeldud, et ta „raputab noote varrukast“. Pärt on kirjutanud muusikat nii teatrile kui filmile . Tema muusikaline looming pole aga alati olnud ühesugune.
Arvo Pärdi looming jaotatakse kaheks perioodiks. Tema esimese perioodi tööd olid neoklassitsislikus stiilis ning dodekafoonilised. Esimese perioodi näidetena võiks nimetada näiteks „Perpetuum mobile“, mis on ühtlasi tema tuntuim teos sellest perioodist ning „Collage teemal B-A-C-H“, mis on kirjutatud ajal, mil Pärt hakkas kasutama kollaažitehnikat (see tähendab, et ühes teoses võib kõlada mitme ajastu muusikastiile). Esimene nimetatutest on haarava kõlaga, alates vaikselt ning muutudes järjest rõhuvamaks. Minu jaoks on see teos liiga kriipiv ja hirmutava olemusega ning sobiks näiteks mõne õudusfilmi taustamuusikaks. Teine nimetatud teos, „Collage teemal B-A-C-H“, on veidi tasakaalukam ja puhtam. See algab energilisemalt, seejärel muutub rahulikumaks ning jälle energilisemaks. Ka selles teoses tuleb minu meelest ette kriipivat tooni, mis muudab kahjuks teose minu kõrvade jaoks ebameeldivaks.
Aastaks 1968 tundis Pärt, et tema seni kasutatud muusikalised vahendid on end ammendanud ning ta tundis oma heliloojakarjääri kriisis olevat. Ta pöördus tagasi vanamuusika poole, uuris gregooriuse koraali ning edasiste otsingutega jõudis 1976.aastal uue ainulaadse stiilini, mis sai nimetuse tintinnabuli. Tintinnabuli- muusika on õrn ja habras , kõlab just kui kellukeste mäng. Seega oli kätte jõudnud teine periood tema loomingus, mis on väga vastandlik esimesele. Tintinnabuli-stiili esimene teos oli klaveripala „ Aliinale “, mis on üsna minimalistlik . Teos algab väga õrnalt ja vaikselt, on pidevate pausidega, kõlav. Minu jaoks on „Aliinale“ üks ilusamaid teoseid tema loomingus, olles oma olemuselt väga rahustav.
Pärdi üheks mängituimaks teoseks on kujunenud samuti teise perioodi kuuluv „Fratres“. Selle teose puhul lisas Pärt esmakordselt ansamblile ka sooloviiul, mis muudab selle olemuse pehmemaks.
Veel üheks tintinnabuli-stiili näiteks on „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, mis on väga hingeline ning rahulik. Eriliseks muudab selle kirikukellade kõlamine. Samamoodi nagu „Aliinale“, on ka see teos väga õrn, ilus ja rahustav.
Kui siiani oli Pärt kirjutanud pigem instrumentaalmuusikat, siis nüüd suurenes ka sõnade osatähtsus. Nii on näiteks tema teoses „Magnificat“ kuulda laulmas koori.
Niisiis võib öelda, et Pärdi kaht loominguperioodi eraldab väga suur stiilierinevus. Kui esimese perioodi teosed on energilised, rõhuvad, kriipivad, siis teine periood on pigem hingelise ja õrna muusikaga täidetud. Mulle isiklikult sümpatiseerib rohkem tema teise perioodi looming ehk tintinnabuli-stiili kasutamine, kuna see on rahulikum ning hingelisem. Esimene loominguperiood ei meeldi mulle seetõttu, et on liiga kriipiva ja hirmutava olemusega. Kindlasti aga on inimesi, kes armastavad rohkem just tema esimest, neoklassitsislikku loomingut ning keda jätab külmaks tema tintinnabuli-stiil. Küll aga võib öelda, et Arvo Pärt on piisavalt tuntud ja eestlastele uhkuseks ning kedagi ei jäta tema looming täiesti külmaks.