Arvo Pärt (0)

Arvo Pärt Arvo Pärt on sündinud 11.09.1935 Paides, kuid peagi siirdus perekond elama Rakverre. Juba kooliaastatel   tegeles   ta   palju   muusika   loomisega.   Peale   keskkooli   lõpetamist   asus   Pärt   õppima Tallinna Konservatooriumi, kus õppis helilooja Heino Elleri juures kompositsiooni (heliloomingut). Töötanud mõnda aega Eesti Raadios helirežissöörina, jätkas ta 1967. aastast vabakutselise heliloojana. 1980 emigreerus Pärt Eestist ja elas palju aastaid Saksamaal, Berliinis. Praegu elab helilooja taas Eestimaal. Arvo Pärt on kuulsaim eesti helilooja maailmas. Tema teoseid esitatakse pidevalt ja võib julgelt väita, et ta on üks suurima kuulajaskonnaga nüüdishelilooja kogu maailmas. Arvo Pärdi loomingu võib jagada kahte suurde perioodi:  I loomeperiood kestis u 1970 aastani. Juba õpinguaastatel loodud teosed äratasid suurt tähelepanu oma teistsuguse helikeele ja ereda isikupärase  stiili  poolest.  Pärdi  looming sai  kiiresti  tuntuks.  Tema  teoseid  mängiti  suure  menuga Moskvas ja Leningradis. 1962   saavutas   ta   esikoha   üleliidulisel   noorte   heliloojate   võistlusel,   mis   oli   toonase   NSVL-i mastaape arvestades suur tunnustus. 1963 käis Pärt esimese eesti heliloojana rahvusvahelisel festivalil „Varssavi sügis”, mis oli tol ajal üks   tähtsamaid   uut   muusikat   tutvustavaid   festivale.   Pärt   on   olnud   esimene   suur   uuendaja   Eesti muusikas, kes katsetas moodsaid kompositsiooni- tehnikaid ja kelle muusika helikeel oli uudne. 1960- 70 aastatel oli Pärt meie kõige äärmuslikum helilooja, tema loominguga jõudis mujal maailmas laialt levinud avangardism ka Eestisse. Pärdi   selle   perioodi   muusika   on  atonaalne   (puudub  helistik,   esikohal   teravad  kooskõlad).   Ta loobus   klassikalisest   helikeelest   ja   katsetas   uute   muusika   loomise   võtetega.   Näiteks   hakkas   ta esimesena   Eestis   kirjutama   dodekafoonilist   muusikat,   mille   aluseks   on   oktaavi   kõigist   12   helist koosnev helirida, mitte kindel helilaad (duur, moll). Sageli kasutas ta kollaažitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas otseste tsitaatidena või siis helilooja enda   loodud   stiliseeringuna.   Pärti   köitis   eelkõige   barokkajastu   suurkuju   Johann   Sebastian   Bachi muusika. Selle perioodi tuntumad tööd on orkestriteosed „Perpetuum mobile”, kus pidevalt lisanduvate ja erinevate rütmidega orkestrihäältest sünnib paisuv kõlamass, mis peale kulminatsiooni taas hõrenedes hajub ja „Collage teemal B-A-C-H”, kus vaheldumisi kõlab Bachi ja Pärdi muusika ja helilooja on oskuslikult kasutanud ka Bachi nimetähti muusikas – vastab ju igale tähele kindel noot. 1968. aastal tundis Pärt, et senised muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Samal aastal keelati pärast menukat esiettekannet tema teos „Credo” (koorile, klaverile ja orkestrile) selle


vaimuliku sisu ja teksti tõttu. Kõik see suurendas helilooja loomekriisi ja järgneva 3 aasta jooksul ei loonud Pärt ühtegi teost. Ta asus otsima oma teed ja selleks läks ta tagasi „algusesse”, st süvenes keskaja   kirikumuusikasse.   Ta   uuris   põhjalikult   ühehäälse   gregooriuse   koraali   fenomeni,   heli   ja vaikuse tähendust, tunnetas muusika sügavamat olemust. Otsingute tulemusena jõudis Pärt täiesti uue, oma stiili juurde. II loomeperiood algas uue stiiliga 1970. aastatel. Tintinnabuli stiil nagu Pärt seda ise nimetab on täiesti erinev helilooja varasemast helikeelest. See on nn heakõlaline muusika, mis lähtub kolmkõladest, eeskujuks häälestatud kokkukõlavad kellukesed. Kõlaliselt on tintinnabuli staatiline, habras. Seal on palju pianissimot ja pause. Helilooja peab väga oluliseks just vaikuse kuulamist, sest vaikusest sünnib heli. See on minimalistlik stiil, oma olemuselt mediteeriv, sissepoole suunatud. Muusikas on suur sisemine tasakaal, mis leiab tee ka kuulajani. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala „Aliinale”. Väga   tuntud  on teos  kahele  viiulile   ja   orkestrile  „Tabula  rasa”.  Veel  võiks väga   kuulsatest töödest nimetada orkestriteoseid „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja „Fratres”. Pärdi loomingus on väga olulisel kohal religioosne maailmavaade. Peale Eestist lahkumist on Pärt loonud valdavalt vaimuliku sisuga muusikat. Kuna selles on olulisel kohal tekst ja sõnad, siis on helilooja   rohkem   pöördunud   vokaal-   ja   vokaalsümfooniliste   žanrite   poole.   (Varasem   looming   on rohkem instrumentaalne.) Pärt kasutab traditsioonilisi kirikumuusika žanreid (passioon, missa, psalm jt) ja liturgilisi tekste. Kuigi valdav osa teostest on loodud ladinakeelsele tekstile, kasutab helilooja sageli ka teisi keeli. Tuntud on vokaalsümfoonilised teosed „Johannese passioon”, „Stabat Mater”, „Magnificat”, ,,Te Deum”, „Patukahetsuse kaanon”. Samas on ta jätkanud ka instrumentaalmuusika loomist, jõudes näiteks viimati 4.sümfooniani. Arvo   Pärdi   jaoks  on   väga   oluline,   kuidas  tema   teoseid   interpreteeritakse,   esitatakse.   Ta   teeb koostööd maailma parimate muusikute ja orkestritega. Tänaseks   on   Arvo   Pärt   saanud   arvukalt   aunimetusi   ja   preemiaid.   Ta   on   paljude   maailma ülikoolide audoktor, plaadid tema muusikaga on olnud korduvalt Grammy auhinna nominendid ja kahel   korral   võitnud.   Ameerikas   on  ta   peaaegu   kultushelilooja   ja   2005.   aastal   valiti   Pärt   USA-s aastaheliloojaks. Ta on pidevalt rahvusvaheliste festivalide ja kontrestide keskne helilooja. Arvo Pärti on hakatud nimetama 21 .sajandi Mozartiks. 


Liisa 9.t