Arvo Pärt (3)

ARVO PÄRT
Arvo Pärt on sündinud 11.09.1935 Paides , kuid peagi siirdus perekond elama Rakverre. Juba kooliaastatel tegeles Pärt loominguga. Edasi asuski ta õppima Tallinna konserva- tooriumi , kus õppis helilooja Heino Elleri juures kompositsiooni. Töötanud mõnda aega Eesti Raadios helirežissöörina, jätkas ta 1967. aastast vabakutselise heliloojana. 1980 emigreerus Pärt Eestist ja elab praegu Saksamaal, Berliinis.
Arvo Pärt on kuulsaim eesti helilooja maailmas. Tema teoseid esitatakse pidevalt ja võib julgelt väita, et ta on üks suurima kuulajaskonnaga nüüdishelilooja kogu maailmas.
Arvo Pärdi loomingu võib jagada kahte suurde perioodi.
I loomeperiood kestis u 1970 aastani.
Juba õpinguaastatel loodud teosed äratasid suurt tähelepanu oma teistsuguse helikeele ja ereda isikupärase stiili poolest. Pärdi looming sai kiiresti tuntuks . Tema teoseid mängiti suure menuga Moskvas ja Leningradis.
1962 saavutas ta esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel, mis oli toonase NSVL -i mastaape arvestades suur tunnustus.
1963 käis Pärt esimese eesti heliloojana rahvusvahelisel festivalil „Varssavi sügis”, mis oli tol ajal üks tähtsamaid uut muusikat tutvustavaid festivale.
Pärt on olnud esimene suur uuendaja Eesti muusikas, kes katsetas moodsaid kompositsiooni-tehnikaid ja kelle muusika helikeel oli uudne. 1960-70 aastatel oli Pärt meie kõige äärmusli-kum helilooja, tema loominguga jõudis mujal maailmas laialt levinud avangardism ka Eestisse.
Pärdi selle perioodi muusika on atonaalne (puudub helistik, esikohal teravad kooskõlad). Ta loobus klassikalisest helikeelest ja katsetas uute muusika loomise võtetega. Näiteks hakkas ta esimesena Eestis kirjutama dodekafoonilist muusikat, mille aluseks on oktaavi kõigist 12 helist koosnev helirida, mitte kindel helilaad (duur, moll ). Sageli kasutas ta kollaažitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas otseste tsitaatidena või siis helilooja enda loodud stiliseeringuna. Pärti köitis eelkõige barokkajastu suurkuju Johann Sebastian Bachi muusika.
Selle perioodi tuntumad tööd on orkestriteosed „Perpetuum mobile” (ld.k. igiliikur ), kus pidevalt lisanduvate ja erinevate rütmidega orkestrihäältest sünnib paisuv kõlamass, mis peale kulminatsiooni taas hõrenedes hajub) ja „Collage teemal B-A-C-H”, kus vaheldumisi kõlab Bachi ja Pärdi muusika ja helilooja on oskuslikult kasutanud ka Bachi nimetähti muusikas – vastab ju igale tähele kindel noot .
1968. aastal tundis Pärt, et senised muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Samal aastal keelati pärast menukat esiettekannet tema teos „Credo” (koorile, klaverile ja orkestrile) selle vaimuliku sisu ja teksti tõttu. Kõik see suurendas helilooja loomekriisi ja järgneva 3 aasta jooksul ei loonud Pärt ühtegi teost. Ta asus otsima oma teed ja selleks läks ta tagasi „algusesse”, st süvenes keskaja kirikumuusikasse. Ta uuris põhjalikult ühehäälse gregooriuse koraali fenomeni, heli ja vaikuse tähendust, tunnetas muusika sügavamat olemust. Otsingute tulemusena jõudis Pärt täiesti uue, oma stiili juurde.
II loomeperiood algas uue stiiliga 1970. aastatel.
Tintinnabuli stiil (ld.k. kellukesed) nagu Pärt seda ise nimetab on täiesti erinev helilooja varasemast helikeelest. See on nn heakõlaline muusika, mis lähtub kolmkõladest, eeskujuks häälestatud kokkukõlavad kellukesed. Kõlaliselt on tintinnabuli staatiline, habras, iga heli kuulav. Seal on palju pianissimot ja pause. Helilooja peab väga oluliseks just vaikuse kuulamist, sest vaikusest sünnib heli. See on minimalistlik stiil, oma olemuselt mediteeriv, sissepoole suunatud. Muusikas on suur sisemine tasakaal, mis leiab tee ka kuulajani.
Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala „Aliinale”.
Väga tuntud on teos kahele viiulile ja orkestrile „Tabula rasa ” (ld k tühi leht).
Veel võiks väga kuulsatest töödest nimetada orkestriteoseid „ Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja „Fratres”.
Pärdi loomingus on väga olulisel kohal religioosne maailmavaade. Peale Eestist lahkumist on Pärt loonud valdavalt vaimuliku sisuga muusikat. Kuna selles on olulisel kohal tekst, sõnad, siis on helilooja rohkem pöördunud vokaal - ja vokaalsümfooniliste žanrite poole. (Varasem looming on rohkem instrumentaalne .) Pärt kasutab traditsioonilisi kirikumuusika žanreid ( passioon , missa , psalm jt) ja liturgilisi (jumalateenistuse) tekste . Kuigi valdav osa teostest on loodud ladinakeelsele tekstile, kasutab helilooja sageli ka teisi keeli.
Tuntud on vokaalsümfoonilised teosed „ Johannese passioon”, „Stabat Mater ”, „Magnificat”, Te Deum ”, „Patukahetsuse kaanon ”.
Samas on ta jätkanud ka instrumentaalmuusika loomist, jõudes näiteks viimati 4.sümfooniani.
Arvo Pärdi jaoks on väga oluline, kuidas tema teoseid interpreteeritakse, esitatakse. Ta teeb koostööd maailma parimate muusikute ja orkestritega.
Tänaseks on Arvo Pärt saanud arvukalt aunimetusi ja preemiaid. Ta on paljude maailma ülikoolide audoktor, plaadid tema muusikaga on olnud korduvalt Grammy auhinna nominendid ja kahel korral võitnud. Ameerikas on ta peaaegu kultushelilooja ja 2005. aastal valiti Pärt USA-s aastaheliloojaks. Ta on pidevalt rahvusvaheliste festivalide ja kontrestide keskne helilooja.
Arvo Pärti on hakatud nimetama 21 .sajandi Mozartiks.