kontekstivaba grammatika, keele omandamine, propagandamudel jpm 16. Keeletüpoloogia Tüpoloogiline klassifikatsioon, mis eeldab keeltevahelist võrdlust; tüpoloogilised üldistused, mis sõnastatakse keeleuniversaalidena; keelenähtuste funktsionaal-tüpoloogiline selgitamine; vastandub ameerika strukturalismile ja generatiivsele grammatikale; tüpoloogiline mõtteviis: mitmekesisus on primaarne, induktiivne meetod, arbitraarsus, keel on dünaamiline 17. Nostraatiline keeleteadus Tuleneb ladinakeelsest sõnast nostras (meie kaaslased); makrokeelkond; kasutatakse võrdlevat e komparatiivset meetodit; 19. sajandil püüti indo-euroopa keelkonda siduda soome-ugri ja altai keeltega; 1903. aastal väitis Holger Pedersen, et indo-euroopa, soome- ugri, samojeedi, turgi, mongoli, mandzu ja teistel keeltel on ühine algkeel nostratic; esindaja
Mitteverbaalne suhtlus zestid ja miimika. Sisu ei ole tavaliselt sõnumi välise vormiga otses suhtes. (loomulikus keeles) Verbaalses suhtluses koodiks on keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne. (dialoog) Intentsionaalsus kõneleja kavatsus saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid jms. Inimesed on agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks rääkida tahavad. Inimkeele omadused: o Arbitraarsus ehk motiveerimatus (pole seost tähenduse ja märgi vahel) aga ikoonid, indeksid o Diskreetsus ehk eristatavus (reeglid, ) o Paralingvistilised (intonatsioon, häälikud, rõhk) ja ekstralingvistilised (zestid) vahendid o Duaalsus (kaks liigendust) o Tähendus/vorm o Fonoloogiline süsteem o Produktiivsus (uute sõnade/liitsõnade/lausete moodustamine)
SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Märk = vorm + tähendus Märkide liigid • sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) • ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) • indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Inimkeele omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga: ikoonid ja indeksid; • keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus – aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; • keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus. • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine;
omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, kõnetempo, toon, ilming jms) ja ekstralingvistiliste(näoilmed, sestid jms) vahendite puhul. 3. Keelesüsteemi duaalsus keelesüsteemi kaks liigendust: esiteks tähendus/vorm, teiseks fonoloogiline süsteem. 4
Nt liiklusmärgid. * indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem), mis liigub mööda kanalit. Inimkeele olemuslikud omadused: * Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) * Keelemärgi diskreetsus e eristatavus * Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
muutumine; • keele omandamine lapseeas • keelesüsteemi variantide olemasolu (esimene ehk emakeel); (allkeeled: näit kirjakeel, dialekt e • metakeele olemasolu (?); murre, • võime kõnelda sellest, mida pole idiolekt, stiil); koha Inimkeele olemuslikud omadused • keelemärgi • keelemärgi keelesüsteemi arbitraarsus ehk diskreetsus ehk kaksikliigendus: motiveerimatus(kehtib eristatavus (ei kehti nt: esimene liigendus: sümbolite puhul, aga paralingvistiliste ja tähendus/vorm; teine mitte ikoonide ja ekstralingvistiliste liigendus: fonoloogiline indeksite puhul(nt vahendite puhul) süsteem) kala,kana)) • keelesüsteemi • keelesüsteemi
– indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) • Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Inimkeele olemuslikud omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga: ikoonid ja indeksid; • keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus – aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; • keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus; • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine;
Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks Kommunikatiivne situatsioon: On 2 osalist – saatja (kõneleja) ja vastuvõtja (kuulaja). Kõneleja saadab signaali kuulajale. Signaal levib mööda mingit kanalit (visuaalne, kuulmise teel). Peab olema mingi vahend, millesse paned oma sõnumi (kood, märgisüsteem) ning tavaliselt on ka mingi müra, mis segab. Inimkeele omadused: •keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus –aga: ikoonid ja indeksid; •keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus –aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; •keelesüsteemi duaalsus •keelelise suhtluse toimimine voorudena; •elusa keele süsteemi pidev muutumine; •keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); •kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid
"kustumatu tuli" mitmetes keeltes sarnane, järelikult on olnud inimesi, kes seda rääkisid Keel on puhas suhete süsteem Keel kui märgisüsteem Märk koosneb kahest komponendist: Tähistaja & tähistatu, need ei tähenda sisu ja vormi Kumbki ei saa olla teiseta Saussure'i metafoori järgi need on nagu paberilehe 2 poolt, pooled eraldatud, kuid on lahutamatud see metafoor töötab enamasti, mitte alati (õppejõud keeras lehe kokku, nii et sel on vaid 1 pool) Märgi arbitraarsus (suvalisus) Tähistaja lineaarsus .. Keeles on tähistaja ja tähistatu suhe suvaline (arbitraarne) Tähistaja ei ole heli, vaid abstraktne "akustiline kujund" Tähistatu ei ole asi, ega mõte, vaid abstraktne "mõiste" Heli ja mõtte vahel pole otsest seost, seotud ainult läbi keele Keele tähistaja realiseerub mingis helis, tähistatu realiseerub mingis mõttes Onomatopoees loomade, lindude hääled, helid nt "pauh", "aih" jne
Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt ja kõnet. Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid
SAATJA____ _KANAL (õhk, mida mööda teade liigub) VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA (on igas suhtlussituatsioonis, kõik see, mis segab kommunikatsiooni) Rollid võivad jaotuda teisiti, nt kuulamise intensiivsuse järgi. Tegelikus elus on väga keerulised suhtlusskeemid. Inimkeele olemuslikud omadused: 1)keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus: Vormi ja tähenduse vahel ei ole mingit seost. Mõni meenutab oma tähendust või sarnaneb sellega (Soome-Ugri keeltes palju onömatopoeetilisi sõnu, nt loomahääled). Ikoonid ja indeksid on motiveeritud. Keeles peetakse indeksiteks asesõnu (nt võta see siit ja pane sinna). Indeksite motivatsioon on põhjuslik: me järeldame midagi: jäljed liival on märk inimesest, me järeldame, et inimene oli rannas. Järelduslikud märgid on keelemurded.
Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil)
suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
Tuleb eristada keelt ja kõnet. Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2
Uurimisteemadeks on verbaalse keele kasutuse ja ühiskonna suhted. Meetodid kuidas neid uuritakse jagatakse kvalitatiivseteks (keele kasutuse ja situatsiooni suhtega) ja kvantitatiivseks( keelekasutaja ka keele suhe). Sotsiosemiootika · Multimodaalsus-idee, et kujutamine ja kommunikatsioon koosnevad hulgast semiootilistest moodustest. sotsiosemiootika püüab vaadata kuidas modaalsused väljenduvad (pilt, kirjutus, kuulmismälu). · Märgi arbitraarsus ja motiveeritus ning igasugune märgiloome motiveerutse võimalus. · Vajadus konteksti mõista ümbermõtestamiseks. · Küsimused märgilooja võimust, mõjust ja moondavast tööst. Pragmaatika: kõneaktid John Langshaw Austin (1911-1960) Ta kuulus Oxfordi koolkonda. Ta arvas, et filosoofia tegeleb tõsiste asjadega. Tead on eesti keelde väga vähe tõlgitud. Üks tema tähtsamaid raamatuid oli ,,How to do things with words".
2) Keelest erinevaid märgisüsteeme 3) Kõneakti ja konkreetseid tähenduspraktikaid teistes (mitte loomuliku keele) koodides 4) Diakrooniat, ajalugu, protsessi ja muutumist 5) Tähendustamisprotsessi, tähistavate süsteemide ja referentsiaalsete struktuuride vahelisi seoseid 6) Tähistatava struktuuri 7) Märkide ainelisust F. de Saussure keele püsivus (muutumatus) muutlikkus Püsivuse kindlustavad: 1. Märgi suvalisus (arbitraarsus) 2. Märkide paljusus 3. Süsteemi keerulisus 4. Kollektiivi vastupanu uuendustele Muutused tulenevad keelemärgi asümmeetrilisusest. Sergei Karcevskij 1884-1955(Praha Lingvistiline Ring) väidab, et keelesüsteemi evolutsioon toimub tänu tähistaja ja tähistatava lahknevale liikumisele: keelemärgi asümmeetria. See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides: 1. süsteemis -- võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma
kõrgem täpsusevajadus. Eelmise lõigu kajaka-näide paistis vähegi bioloogiat tundvale lugejale ilmselt üsna rumal, sest kajakas pole ju ometi linnuliik. Hästi sobib niisugune liigitus aga võhikule, kes ei oska kõigil neil valgetel merelindudel mingit vahet näha ja kellel tegelikult puudub selleks vajaduski. Hoolimata spetsialistide korduma kippuvast kurjustamisest sel teemal („te kasutate meie eriala termineid valesti”) ei ole mõistete arbitraarsus tegelikult kuidagi ei kahjulik ega välditav. Kõiki erialasid peensusteni tunda ei saa keegi, mis ju ometi ei takista meid igapäevatasemel võõraste alade tulemusi kasutamast ja ka neist mõtlemast ja rääkimast. Väike mõttepaus tekib abstraktsete mõistete juures. Kas demo- kraatia või armastus või korrutise kommutatiivsuse seadus on olemas ka „päriselt” või ainult inimeste peades, või paigutuvad nimetatud näh-
annaabi.ee 
