Mees kes teadis ussisõnu (1)

Kivirähk- eesti kultuuri hoidja väi lõhkuja
„Usside keeles kõneldes – ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida . Praegu vist ei suuda enam miski. Ma kannan kivist kasukat ” ja kuidas võinukski minna teisiti, kui enda lapse, sõbrad, naise, pere kaotanud mees leidis oma rahva päästja – kuid kedagi polnud enam päästa.
Kas meie kaunis esivanemate keel pole samuti määratud hääbumisele, kui me kõik meretagust kummardame ning võõrsõnu liiga kergelt kohe omaks võtame? Kas eesti rahvas pole kaotamas midagi kõige kallimat ja lähedasemat, kui oma esivanemate tavad ning kombed unustab? Kas kanname kivist kasukat või annab veel midagi ja kedagi päästa ?
Väljasureva keele lugu on alati ühtviisi kurb ja seda kurbust ei kahanda romaani kestel ootamatult ka see, kui inimesed oma algsetest eluviisidest loobuvad ja uue elu omaks võtavad. Paralleele nüüdisajaga annab tõmmata nii- ja teistpidi . Lisaks keele väljasuremise kurvale loole räägib Kivirähk ka maailmade sõjast. Esimeses maailmas elavad vanad ürgkultuure hoidvad eestlased, kelle jaoks pole midagi tähtsamat, kui hoida ja austada oma esivanemate kombeid ja riitusi. Oma kultuuri hoidmise nimel sõditakse Põhja Konna abil raudmeestega hoides nii ära alistumist võõramaalastele. Ussisõnad on metsarahva suurim uhkus. Sisistades saadavad nad korda kõik oma eelkäijate talitused: ohverdamised, põdratapp ja hundikasvatus. Teise maailma moodustab külarahvas, kes on metsarahvast välja arenenud, võtab kõiges vaimustunult eeskuju välismaisest raudrahvast ning räägib Jeesusest ja paavstist kaugel Roomas. Ussisõnad kiirelt unustanud, saavad nemad liha süüa ainult pidupäevadel, igapäevasel laual on neil leib ja puder, mis korralikul metsainimesel südame pahaks ajab. Nemad kummardavad kõike, mida raudmehed ees teevad või teha käsivad, isegi nende kõige kummalisemad kombed kiidetakse ühel meelel heaks. Kolmandas maailmas elab raudrahvas, kes tuleb suurte laevadega üle mere, vallutab maid ja allutab rahvaid ja teeb üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad, ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt.
Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine ) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid . Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal. Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teised väärtused ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga . Halvimal juhul unustatakse moondunud kultuuri algkuju täelikult, parimal juhul aga meenutatakse seda kui head romaani, millest lugeja leiab enda jaoks üksikuid tõeteri.