"Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?" (0)

Rääkimine hõbe , vaikimine kuld ?
„ Vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ kajastab ürgset tabu, millel oli kunagi sügavalt maagiline mõte – kui räägid sellest, mis on tähtis, võid ta kaotada. Hiina vanasõna ütleb: „Mida sügavam on jõgi , seda vaiksem ta on“, st tark inimene räägib vähe.“ (Niiberg, 2011)
Inimestel on kombeks väga palju rääkida. Alates viisakusest peetud tühistest „Jube ilm täna, eks?“ vestlustest kuni õpetaja käsul asjalikult mõne kirjandusteose üle arutlemiseni. Me mitte ainult ei räägi, vaid argumenteerime, vaidleme, süüdistame, küsime, jutustame, seletame, lobiseme ning see loetelu jätkuks veel pikalt. Kuid millise mulje see meist jätab?
Kõige lihtsam on tuua näide igapäevasest koolielust. Gümnaasiumis oldud aeg on tõestanud, et ükskõik kui intelligentse mulje inimene alguses endast jätta võib, kui ta valel ajal oma suu lahti teeb, langeb mu arvamus temast automaatselt. Asi läheb hullemaks, kui puutun kokku inimestega, kes üldse mitte kunagi oma suud kinni ei pane. Tundub, nagu neil oleks nii palju öelda, samas ei ütle nad otseselt midagi tähtsat, mis kellegile kasulik või huvitav oleks. Sellest tulenevalt pole neil aega ka teisi inimesi kuulata. „Kuulamisoskus on inimsuhete loomisel ja ülalhoidmisel hädavajalik. (...) Need, kes ei mõista kuulata, on tüütud kaaslased.“ (McKay, Davis , Fanning 1995) Seetõttu ei suhtuta neisse just kõige paremini. Ka mina hoian sellistest inimestest parema meelega veidi eemale, kuna selline suhtlemine on minu jaoks vaimselt lausa kurnav.
Vaikimine ei ole samas aga kindlasti ainuõige ja ülim lahendus kõigele. Pigem on see kunst , mida tuleb õppida õigel ajal ja õiges kohas kasutama. Näiteks on öelnud Niiberg (2011), „vaikides võib jätta endast targa ja aruka mulje.“ Mis on tõsi, kui inimesel midagi öelda ei ole, siis on enamasti parem üldse vaikida. Samas, vestlustes või olukordades , mille eesmärk ongi oma arvamust ja mõtteid avaldada, jätab vaikimine pigem mulje inimesest, kes ei omagi mingisugust arvamust ega oska kaasa rääkida.
Oskus vaikida on sageli ka profülaktiline vahend konfliktide ennetamiseks. Kui öeldus kindel ei olda, on muidugi targem vaikida, sest valesti välja öeldud sõnad võivad tekitada lahkhelisid ning möödarääkimisi (Niiberg, 2011). Juba konfliktis olles on vaikimine aga üsna lapsik viis, kuidas asjaga tegeleda. Mul ei lähe ilmselt kunagi meelest need paar korda elus, kui keegi on mu peale vihane olnud ning on otsustanud asja vaikimisega lahendada. Ma olen alati ennast tundnud alandatuna ning segaduses, kuna ma ei tea mida ma valesti tegin , et sellist käitumist ära teenida. Ning kui lõpuks konflikt lahendatud saab, jääb sellest siiski teatud halb tunne ning mu arvamus inimesest on pikemaks ajaks mõjutatud.
Kuigi olen väga vaikusearmastaja inimene, siis mõnikord see siiski häirib mind. Näiteks võõrastega. Mida võõram inimene, seda rohkem muutub vaikus piinlikuks ja ebamugavaks. Tunnen vajadust arendada pealiskaudset vestlust üldistel teemadel , mis tavaliselt teeb asja veel hullemaks, kuna ma ei ole väga osav niisama lobisemises. Mida lähedasem inimene aga, seda rohkem ma vaikust naudin. Maailmas hindan enim inimesi, kellega saab kasvõi tundide kaupa vaikuses istuda või jalutada, vahetades vahel ainult paar sõna, ilma, et kummalgi osapoolel igav hakkaks .
Kogu rääkimisvajadus oleneb suuresti ka inimese temperamendist. Koleerik ja sangviinik võivad tundide viisi lobiseda, melanhoolik väljendab oma mõtteid vaikselt ning flegmaatik vaikib ja kogub end ning lausub lõpuks vaid mõne sõna (Niiberg, 2011). Rolli mängib ka rahvus. Kui näen tänavapildis kõrvuti venelasi ja eestlasi, on just venelased need, kes bussi oodates lakkamata üksteisega räägivad, samal ajal kui vanadest sõpradest eestlased kõrvuti vaikuses istuvad. See võib olla kõigest rahvuslik iseärasus , kuid see võib tekitada ka probleeme. Portugali kirjamees João Lopes Marques (2010) näiteks ei nõustu meie „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ vanasõnaga. Ta on öelnud: „Võin ju nõustuda, et see on ilus poeetiline pildike. Kahju ainult, et see ka Eesti ühiskonna suurimaid probleeme varjab : ma räägin üleüldisest suhtlusvaegusest. Inimestevahelisest ja sotsiaalsest suhtlusest.“ Niiberg (2011) arvab : „Eestlaste vaikuse talumine on pigem individualismi väljendus. Eestlane ei taha, et tema üksiolemist häiritaks.“ Kui järele mõelda, kasvõi minu enda näitel, siis ma tõesti hindan seda vähest aega, mis mul on ainult iseendale , ning mulle ei meeldi, kui keegi seda häirib, isegi, kui tal on kõige paremad kavatsused.
Niisiis. Kas rääkimine on hõbe, ning vaikimine kuld? Võibolla tõesti. Kuid need mõlemad on omaette kunst , mida tuleb osata vallata. Suur hunnik hooletult loobitud hõbedat ei oma suuremat väärtust, kui tükike kulda. Samas õigesti kasutatud hõbe võib olla sama kaunis, või isegi kaunim kui kuld.
KASUTATUD KIRJANDUS
Niiberg, T. 2011. Suhtlemise kuldreeglid . Tallinn: Pegasus .
McKay, M. Ph.D & Davis, M. Ph.D & Fanning, P. 1995. Suhtlemisoskused. Tallinn: Väike Vanker .
Lopes Marques, J. 2010. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Ei ole nõus! URL= http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/joao-lopes-marques-raakimine-hobe-vaikimine-kuld-ei-ole-nous?id=31286923 23. november 2014