1. VERERÕHK 1.1. Vererõhu mõiste ,,Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Lähtudes veresoonte anatoomilisest jaotusest võib rääkida rõhust suurtes ja väiksetes arterites, arterioolides, kapilaarides, veenides, venulites ja suurtes veenides." (Kingisepp 2006: 62). Kõige kõrgem rõhk on aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides. Vererõhku õõnesveenides võib lugeda võrdseks nulliga. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv ning vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutub see suurima väärtuse.
Kõrv Kõrv on selgroogsete elund, mille ülesandeks on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi kuulmise abil nende põhjustaja registreerimise eesmärgil. Keskkonnana tulevad arvesse kas õhk (maismaa loomad) või vesi (veeloomad). Inimese kõrv Kõrv on tasakaalu- ja kuulmiselund. Inimese kõrv jaotatakse anatoomilisest aspektist järgmiselt: · Väliskõrv · Keskkõrv · Sisekõrv Väliskõrva ülesanne on helilained kinni püüda. Keskkõrvas muundatakse helirõhu võnkumine mehaaniliseks võnkumiseks. Keskkõrva läbivad mehaanilised võnkumised muudab närviimpulssideks tigu (anatoomia). Kõrvalest Kõrvalest on nähtav osa kõrvast, mis on nahaga kaetud ja koosneb kõhrest. Kõrvalesta abil toimub helide koondamine kuulmekäiku
Geneetilise struktuuri erinemine lähtepopulatsioonist, uutes tingimustes allub rajajapopulatsioon senisest erinevatele valikuteguritele 3. Makroevolutsioon- liigist kõrgemate taksonite teke ja areng. Kolme tüüpi protsessid: 1) mitmekesistumine 2) täiustumine 3) väljasuremine 4. Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisest ja organismi anatoomilisest võimetest. Liigiline mitmekesistumine e. divergents. Darwini vindid- liik satub uude elupaika, mitmekesisemad ökoloogilised tingimused, konkurents eristumine iseseisvateks liikideks. 5. Adaptiivne radiatsioon- eristumine iseseisvateks liikideks 6. Ãœhtede organismide väljasuremine võib teha võimalikuks teiste organismide mitmekesistumise leviku. Fooniline väljasuremine Âliigi hääbumine kas konkurentsis teiste liikidega või abiootiliste tingimuste
Põletikumediaatorid moduleerivad moduleerivad T-lümfotsüütide, makrofaagide, endoteelirakkude liikuvust ja funktsioone epidemioloogia Võib tekkida igal inimesel Naistel ja meestel naha tundlikkus ärritajate suhtes samasugune Naistel sagedamini suurema kokkupuute tõttu Valged (I ja II fototüüp), väga noored ja vanad Lapseeas või praegu atoopilise dermatiidi põdejad Sageli tegemist tööõnnetustega Põletiku intensiivsus Sõltub anatoomilisest piirkonnast, kuhu ärriti toimib Kohtades, kus on sarvkiht õhem ja ning karvanääpsudega ja higinäärmetega varustatus parem, on absorptsioon suurem Nägu, nahavoldid, labakäte dorsaalpind ja skrootum Vastupidavam peopesade, jalataldade ja juustega kaetud peanahk Kompressid ja kleepplaastrid Ärritaja leidumine õhus  kontaktdermatiit näol Kliiniline pilt Väga varieeruv  mõõdukast ja kiiresti mööduvast erüteemist raskete keemiliste põletusteni
Kuulmine on inimesel üks sotsiaalsemaid funktsioone, mis tingib selle kahjustamisel või kaotamisel paljude elualade (meditsiin, tehnika, tööhõive, sotsiaalabi) tihedast vastastikust arvestamist. Kõrv Kõrv on selgroogsete elund, mille ülesandeks on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi kuulmise abil nende põhjustaja registreerimise eesmärgil. Kõrv on tasakaalu- ja kuulmiselund. Inimese kõrv jaotatakse anatoomilisest aspektist järgmiselt: 1) Väliskõrv 2) Keskkõrv 3) Sisekõrv Väliskõrva ülesanne on helilained kinni püüda. Keskkõrvas muundatakse helirõhu võnkumine mehaaniliseks võnkumiseks. Keskkõrva läbivad mehaanilised võnkumised muudab närviimpulssideks tigu (anatoomia). Väliskõrv. Väliskõrv koosneb kahest osast- kõrvalest ja väline kuulmekäik.
kõige tähtsamad. Saksamaal oli neist tähtseim kõrge torn (Bergfield), mis oli viimaseks kaitseliiniks ja seal tavaliselt ei elatud. Prantsusmaa linuuste keskuseks oli peatorn donzoon ja/või aadliku eluhoone (palas). Linnuse rekonstruktsioon: Provins'i linnus o Prantsusmaal o 12. sajandi algus Romaani skulptuur ja maalikunst on veelgi omapärasemad kui arhitektuur. Puuskulptuur ristiöödud Jeesusest o Elusuurune o Valmis 10. sajandi lõpul 10. sajandli ei huvitutud anatoomilisest täpsusest ja kehavormidest vaid kannatuse tundeküllane väljendamine. Hildesheini toomkiriku proknsuksed o Valmisid 11. sajandi alguses o Reljeefid kujutavad stseene piiblist o Ei kujutata ruumi ega kõrvaldetaile. Tavaliselt paigutati reljeefe portaali külgedele (palestikule) ja selle kohale, ümarkaarsele viiluväljale (tümpanonile). Tihti oli reljeefe ka piilarite kapiteelidel. Reljeefid olid üldistatud ja kaugelt vaatamiseks. Keskaja kirikute reljeefid = vaestepiibel
maalikunsti suuna rajaja suuna rajaja. Rahvuselt rajaja. hollandlane, kuid kuulub prantsuse maalikunsti. Erinevale maalimislaadile on neil ühine hilisem impressionismivastasus. Kõik nad loobusid suuremal või vähemal määral klassikalise kunsti pühaks peetud reeglitest: 1. perspektiivist 2. inimese figuuri anatoomilisest tõepärasusest 3. värvide loomulikest vahekordadest Vincet van Gogh van Gogh'i autoportree  kollane taust, piip suus, kõrv on ära lõigatud "Kartulisööjad"  söekaevurite pere sööb laua ümber, lamp laua kohal. Stiililt spontaanne realism. NB! Tume koloriit "Kangur kangaste taga"  kollane taust, kaabu peas, sinakas kuub "Vangla"  vangid kõnnivad ringis
.0,6l. Kehalisel tööl suureneb vastavalt hapniku vajaduse suurenemisele. Hingamissagedus on rahuolekus täiskasvanul 10-18 korda minutis, lastel suurem. Kopsude minutiventilisatsioon (VE) on igas minutis kopsusid läbinud õhu hulk. Võrdub keskmise hingamismahu (VT) ja hingamissageduse (fr) korrutisega: VE = VT x fr. Kui puhkeolekus VT = 0,5l ning fr=14-1 siis VE = 7 l/min. 3. Surnud ruum ja selle tähtsus organismis Surnud ruum koosneb anatoomilisest (hingamisteede see osa, kus gaasivahetust ei toimu: nina- ja neeluruum, hingetoru, hingamisteed kuni terminaalsete bronhideni  0,15..0,2l  osa, kus sissehingatud õhk puhastub tolmuosakestest, soojeneb kehatemp-ni ning küllastub veeauruga) ning alveolaarsest surnud ruumist (tekib, kui alveoole ümbritsevatesse kapillaaridesse puudub verevool ning gaasivahetus ei ole võimalik). Anatoomiline ja alveoraalne surnud ruum moodustavad funkstionaalse surnud ruumi. Tervel inimesel on
õhk 0,4..0,6l. Kehalisel tööl suureneb vastavalt hapniku vajaduse suurenemisele. Hingamissagedus on rahuolekus täiskasvanul 10-18 korda minutis, lastel suurem. Kopsude minutiventilisatsioon (VE) on igas minutis kopsusid läbinud õhu hulk. Võrdub keskmise hingamismahu (VT) ja hingamissageduse (f r) korrutisega: VE = VT x fr. Kui puhkeolekus VT = 0,5l ning fr=14-1 siis VE = 7 l/min. 3. Surnud ruum ja selle tähtsus organismis Surnud ruum koosneb anatoomilisest (hingamisteede see osa, kus gaasivahetust ei toimu: nina- ja neeluruum, hingetoru, hingamisteed kuni terminaalsete bronhideni  0,15..0,2l  osa, kus sissehingatud õhk puhastub tolmuosakestest, soojeneb kehatemp-ni ning küllastub veeauruga) ning alveolaarsest surnud ruumist (tekib, kui alveoole ümbritsevatesse kapillaaridesse puudub verevool ning gaasivahetus ei ole võimalik). Anatoomiline ja alveoraalne surnud ruum moodustavad funkstionaalse surnud ruumi
Lihtsus valitses ka arhitektuuris – reaalse ruumilisuse loomise asemel kujutas näiteks kirikus taevavõlvi kuldne lagi (jumaliku valguse sümbol). Sakraalarhitektuuris kehtestati uued stiilireeglid – kristluse sümbolite paigutus kirikus oli väga oluline: Kristuse kujutis ja Maarja Kristusega paigutati kirikus kupli või võlvlae alla. Selline paigutus väljendas austust ja ülistamist. Kogu kunstile oli omane püüe distantseerida kujutatav reaalsusest (nii anatoomilisest, ruumilisest kui ka looduslikust). (Calvalho de Magalhães 2005) 3. Kristlikud sümbolid Kristluses, ka varakristluses kasutatud sümbolid on niivõrd tihedalt seotud varasemaga (antiigiga, Vana-Roomaga), et pean vajalikuks siinkohal mõned neist välja tuua. Otseselt varasemast (mittekristlikust ehk paganlikust) traditsioonist on üle võetud kaks kristlikus kunstis keskset kujutusobjekti: orant (orans - lad k palvetav) –
29.SELGITAGE MÕISTED: LIHASE ANATOOMILINE JA FÜSIOLOOGILINE RISTLÕIKEPINDALA Lihase anatoomiline ristlõikepindala  lihase suhtes risti teostatud läbilõige. Lihase füsioloogiline ristlõikepindala  lihaskiudude suhtes risti teostatud läbilõige. See tähendab, et nt paralleelselt paiknevate lihaskiudude paigutuse korral on anatoomiline ristlõikepindala võrdne füsioloogilisega. Lihaskiudude sulgja paigutuse korral on aga füsioloogiline ristlõikepindala tunduvalt suurem anatoomilisest. 30.SELGITAGE MÕISTE: LIHASE PARADOKSAALNE TÖÖ Lihase paradoksaalne töö tähendab, et lihas põhjustab liigest ületades selle liikumise. Kaudsel teel võib lihas mõjutada ka temast nii proksimaalselt kui ka distaalselt paiknevaid liigeseid. Nt küünarliigese painutuse korral toimub õlaliigeses sirutus  õlavars viiakse taha. Sirutus õlaliigesest võimaldab vaba ülajäseme raskuskeskme jäämist õlaliigese alla. Küünarvarre painutuse korral toimub õlavarre-
3) Lihase kontraktsioonieelne venitusaste - Lihase anatoomiline ja füsioloogiline ristlõikepindala. 1) Anatoomiline – lihase suhtes risti teostatud läbilõige 2) Füsioloogiline – lihaskiudude suhtes risti teostatud läbilõige See tähendab, et nt paralleelselt paiknevate lihaskiudude paigutuse korral on anatoomiline ristlõikepindala võrdne füsioloogilisega. Lihaskiudude sulgja paigutuse korral on aga füsioloogiline ristlõikepindala tunduvalt suurem anatoomilisest. 14. Lihase venitus – lihase algus- ja kinnituskoha kaugenemine teineteisest, lihase pikkuse optimaalne suurendamine; lihas on pinge all -Lihase optimaalne pikkus: ületab lihase rahuoleku pikkust (ca 120% rahuolukorra pikkusest). -Põhjenda: 1) Lihase optimaalne venitus suurendab järgnevat kontraktsiooni jõudu: sest ... 2) Lihase ülemäärase venituse korral (ca 175%) kaotab lihas kontraktsioonivõime: sest liiga tugeva väljavenituse korral aktiini ja müosiini
korrigeeritakse miinus(-)klaasidega. Kaugenägevuse korral silma tulevad paralleelsed valguskiired koonduvad pärast murdumist võrkkestast tahapoole. Selline kiirte murdumine on tingitus silma lühikesest anatoomilisest teljest või silma optilise süsteemi nõrgast murdumisjõust. Kaugenägevuse korrigeerimiseks kasutatakse valguskiiri koondavaid kumer- ehk pluss-klaase. Mittekorrigeeritud kaugenägevus võib lastel olla kõõrsilmsuse tekke
kesknärvisüsteemi talitlust. Kõri anatoomia ja füsioloogia.  Kõri paikneb 4. -6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli kõrgusel  Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga ja alt rinnakuga  Kõri liigub aktiivselt üles alla ja passiivselt külgsuunas ( elastne ühendus neeluga)  Alates 20.aastast hakkavad kõri kõhred luustuma ja nende elastsus väheneb Kõri koosneb 4 anatoomilisest osast:  Kõhreline skelett, Seesmised lihased , Välimised lihased, Kattev limaskest  Kõri kõhred : Paaritud - kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr . Paaris - pilkkõhred, talbkõhred, sarvikkõhred Seesmised lihased: - Funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse muutmine. Välimised lihased e.kaelalihased:
Ta oli Vana-Egiptuse 18. dünastia viimane vaarao. Tema haud asub Kuningate orus. Selle leidis 1908. aastal Theodore Davis. · Kõrv (lk 321)  Kõrv on selgroogsete elund, mille ülesandeks on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi kuulmise abil nende põhjustaja registreerimise eesmärgil. Keskkonnana tulevad arvesse kas õhk (maismaa loomad) või vesi (veeloomad). Kõrv on tasakaalu- ja kuulmiselund. Inimese kõrv jaotatakse anatoomilisest aspektist järgmiselt: väliskõrv, keskkõrv, sisekõrv. Väliskõrva ülesanne on helilained kinni püüda. Keskkõrvas muundatakse helirõhu võnkumine mehaaniliseks võnkumiseks. Keskkõrva läbivad mehaanilised võnkumised muudab närviimpulssideks tigu (anatoomia). · Akaatsia (lk 326)  Akaatsia (Acacia) on mitmekesine kosmopoliitne troopiliste ja subtroopiliste puude ja põõsaste perekond liblikõieliste sugukonnast. Robiinia
Tema funktsioone kontrollitakse ja reguleeritakse suhteliselt vähem. Erinevate veresoonte funktsioon vereringes oleneb nende asukohast, läbimõõdust ja seina ehitusest. Vastavalt sellele eristatakse jaotus-, kogumis-, takistus-, vahetus-, mahtuvus-, elastsus- ja suntfunktsiooniga veresooni. Vedelikud liiguvad alati suure rõhu alalt väiksema rõhu suunas. Organismi vererõhk põhinebki vere liikumisel arterites. Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Lähtudes veresoonte anatoomilisest jaotusest võib rääkida rõhust suurtes ja väikestes arterites, arterioolides, kapillaarides jne. Kõige kõrgem on rõhk aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutab see suurima väärtuse, mida selle tõttu nimetatakse maksimaalseks ehk süstoolseks rõhuks. Pärast süstoli
Sissesöödud võõrkehad satuvad raskusjõu mõjul ventraalsesse vatsakotti ning sealt kontraktsioonide toimel edasi võrkmikusse. Sagedamini haigestuvad üle aasta vanused lehmad. Võõrkehad võivad olla võrkmikus torkumata pikka aega, kuid näiteks tiinuse arenemisel, kui surve eesmaole suureneb, torkuvad teravad esemed läbi võrkmiku seina. Perforeerunud võrkmikust võib edasi areneda peritoniit või perikardiit. Haiguse tunnused on suuresti varieeruvad ja sõltuvad anatoomilisest kohast, kus võõrkeha läbi võrkmiku torkub. Mitteperforeerunud võõrkehad om tavaliselt väikesed, alla 2,5 cm. Näiteks liiva, kivide jms allaneelamisel ei teki ägedat haiguskulgu, pigem krooniline retikuliit või libedikupõletik. Klassikalised "naelalehma" tunnused on: 1) äkki tekkiv isutus ning järsk piimatoodangu langus 1-2 kiloni päevas; 2) palavik 39,5-40,5 C, limaskestad hüpereemilised; 3) vatsakontraktsioonid on alanenud või puuduvad;
Tööd koostades manipuleerisime leitud infoga lähtudes enda sisetundest kui ka olulisusest meie töö kontekstis. Nii on jäänud nimetamata nii mõnedki harvemini esinevad või keerulisemad seljavalu põhjused. Samuti oli ravivõtetest võimalik välja tuua vaid üliväike osa  lisasime nipid, mis meile endile uued ja huvipakkuvad olid . Hakates materjalidega tutvuma muutus teema üha huvitamaks ja samas ka  üllatus, üllatus  lihtsamaks. Üldiselt saadakse selja anatoomilisest ehitusest ja valude põhjustest aru ikkagi ühtmoodi Üllatused ilmesid, kui nägime, milline osakaal on luu- ja liigesehaigustel ning kui abitud ollakse tänapäeva meditsiinis seljavalude tegelike põhjuste tuvastamisel ja seega ka nende ennetamisel. Mitmel juhul tunnistatakse, et ei teata, miks selg valutab. Seetõttu otsustasime ülevaatlikkuse mõttes lisada ka ida-meditsiini käsitluse alged.
Toitumisfüsioloogilised näitajad Toiteväärtus Sealiha toiteväärtus oleneb liha keemilisest koostisest, toitainete (valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide ja mineraalainete) sisaldusest lihas. Kalorite allikaks on valgud, rasvad ja süsivesikud, kuid bioloogiliselt on olulised või hädavajalikud ka B-grupi vitamiinid, asendamatud aminohapped Seaiha rasvasisaldus on kõige suurema kõikumisega liha komponent. Liha rasvasisaldus sõltub liha liigist, tüki anatoomilisest päritolust, liha töötlemise viisist, töötlemisastmest jne. Toiteväärtuse seisukohalt on olulised rasvade koostises sisalduvad triglütseriidid, fosfolipiidid, kolesterool ja rasvas lahustuvad vitamiinid. Inimesele on asendamatud kaks rasvhapet: linool- ja linoleenhape, neid ei suuda organism moodustada ja need peavad laekuma toiduga. Lihas on kolme liiki rasvhappeid: küllastatud (ühekordsed sidemed), monoküllastumata (üks
In. kehatemp. Topograafiat iseloomustab suur erinevus mitmesuguste näoalade, keha ja jäsemete temp. vahel. Kõige kõrgem on nahatemp. kaelal (34), kõige madalam jalgadel (24,4). Need erinevused on seotud erinevusega verevarustuses ja järelikult ka ebavõrdsete tingimustega soojuse äraandmiseks naha erinevates piirkondades. Keha keskmine temperatuur. Inimese kehatemperatuuri mõõdetakse tavaliselt kaenlaaluses lohus. Normaalselt 36-37 Temp naha pinnal varieerub sõltuvalt mõõtmispaiga anatoomilisest asukohast, verevarustusest, riietusest ja väliskeskkonna õhutempist, -niiskusest ja liikumisest. Ööpäeva kestel C piires kõigub kehatemp. 1 Min. on kehatemp. kella 2 ja 4 vahel öösel ja max. kella 4 ja 7 vahel õhtul. In. kehatemp. ööp. Muutused sõltuvad: elu-, toidureziimist, kehalisest aktiivsusest ja valgusest. Inimese keha poikilotermne kest tähendab seda, et nahatemp. muutub tunduvalt, kui talle mõjuvad mitmesugused meteoroloogilised faktorid. Keskkonna temp
iseloomustab suur erinevus mitmesuguste näoalade, keha ja jäsemete temp. vahel. Kõige kõrgem on nahatemp. kaelal (34), kõige madalam jalgadel (24,4). Need erinevused on seotud erinevusega verevarustuses ja järelikult ka ebavõrdsete tingimustega soojuse äraandmiseks naha erinevates piirkondades. Keha keskmine temperatuur. Inimese kehatemperatuuri mõõdetakse tavaliselt kaenlaaluses lohus. Normaalselt on see 36-37°C. Temperatuur naha pinnal varieerub sõltuvalt mõõtmispaiga anatoomilisest asukohast, verevarustusest, riietusest ja väliskeskkonna õhutemperatuurist, -niiskusest ja liikumisest. Ööpäeva kestel kõigub kehatemp. 1°C piires. Min. on kehatep. kella 2 ja 4 vahel öösel ja max. kella 4 ja 7 vahel õhtul. In. kehatemp. ööp. Muutused sõltuvad: elu-, toidureziimist, kehalisest aktiivsusest ja valgusest. Inimese keha poikilotermne kest tähendab seda, et nahatemp. muutub tunduvalt, kui talle mõjuvad mitmesugused meteoroloogilised faktorid. Keskkonna temp
annaabi.ee 
