ürgorgude ja nõugude esinemine. Ligi 23% Eesti territooriumist on kaetud soodega. Selle näitajaga oleme kindlalt maailmas Soome järel teisel kohal. Turbakihi paksus Eesti suuremates soodes on 4-5 meetrit. Soo toitumiselt ka arenguastmelt võib eristada madalsoid, siirdesoid ja kõrgsoid, ehk rabasid. Kõige selgemini on eristatav raba oma kummuva reljeefi ja omapärase toitevaise taimkatte järgi. Samuti on madalsood levinud oma jõeorgudes ja allikalise toitumisega aladel. Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva Sookaitseala 1938.aastal. Soode juurde viivad arvukad õppe-ja matkarajad, mis võimaldavad soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta. Käesoleva plakatiga tutvustamegi teile mõnda neist. PÄÄSKÜLA LOODUSE ÕPPERADA Tallinna piiridesse jäävale Pääsküla looduse õpperajale pääseb Hiiult onkoloogiahaigla tagant või Männikult Kraavi tänava lõpust, Raja algusesse ja lõppu on loodud
Lõuna-Eesti kõrgustike alal valguvad veed aluspõhja lõhedesse ega satu üldse enam jõgedesse (veekadu on kohati 40-50 mm). Ka soodest väheneb pinnavete äravool kuni 20 (40) mm, seda keskmisest suurema auramise tõttu. Siingi limiteerib auramist päikesesoojus, kuid auramine intensiivistub ümbrusest saadava soojuse arvel ( ümbrus soojeneb tugevamini kui veega rohkem küllastatud soo). Veerikkamad jõed on meil hea allikalise toitumisega aladel ( näiteks Kunda, Põltsamaa ja Pärnu jõgi), veevaesemad aga põhiliselt karstilõhedega neelualadel (Velise, Vändra ja Käru jõgi). Viimased ja ka soodest algavad jõed on suure kevadise ja vähese suvise äravooluga ( näiteks Riisa ja Jõhve oja). Keskmine aastane äravool on enamikul Eesti jõgede valgaladel siiski ühtlane. 2. VEE KASUTAMINE Ajalooliselt tekkisid ja õitsesid tsivilisatsioonid suurte veekogude juures:
Pohla kkt- esineb kõrgematel pinnavormidel, leedemuldadel. II-III boniteedi männikud. Mustika kkt- sagedamini II...III boniteedi männikud või kuusikud, segapuistutes esineb kaske ja haaba. Kanarbiku kkt- õhukeselt leetunud harilik leedemuld mitmesuguse päritoluga liival. Levinud saartel, Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal. Sambliku kkt- iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV...Va). Jänesekapsa kkt- madalail tasandikel ja lohkudel , allikalise toitumise korral ka nõlvadel, iseloomulike kõrgete kännu- ja tüvemätastega künkliku mikroreljeefiga intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I...III) kasvavad kuusikud ja segametsad. Sinika kkt-tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV...V. Eranditult männikud. Raba kkt-happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on
tehislik. See oleks otsekui noaga lõigatud ning näha on ka serval asuvaid raiutud puude kände. Kaldal ei ole paista kivikesi, ka taimestik jätab soovida, seal kus lõpeb vesi, algab roht. Veekogu põhi paistab üpris mudane ja madal. Nähtavus on umbes 10cm, seega vesi ei ole eriti läbipaistev, mis on ka linnatiikide üks tunnuseid. Küll aga on vesi puhas prahist, mis on vee läbipaistvusest olulisem. Löwenruh` tiik on seisuveekogu. See on allikalise toitumisega, mille vesi pärineb mere- ja liustikuvete kruus-liivadest. Tiigi eesvooluks on Kopli lahte suubuv Mustjõgi. Tallinnas asuvad Lepistiku pargi allikad, Parditiik ja Löwenruh` tiigid moodustavad ühtse maasisese veesüsteemi, mis algab Ülemiste järve loodekaldalt ja suubub Kopli lahte. Nagu ka teistel Tallinna pargitiikidel, on sinikael-part Löwenruh` tiigis kõige rohkem levinud ujupart. Tuttvarte kohtab harvemini. Kuigi sinikael-part ja tuttvart on rändlinnud, kes
oma feodalistliku, orjastavat tegumoodi. Küll aga kasutab Kahk vabalt ning ehk ka pisut kergekäeliselt just Eduard Vilde kirjutusi talurahvarahutuste kohta, mis oma kirjandusliku olemuse poolest pole ehk parim materjal . Samuti tuleb märkida, et mitmel puhul lähtub autor juba mainitud sotsialistlikust lähenemisest ühiskondlik-majanduslikule arengule, jättes lugejale mulje, justkui oleks 1858. aasta näol tegemist klassivõitluse etaloniga. Allikalise baasi osas on aga Kahki uurimus rikkalik, viidates ka uurija kõrgele professionaalsusele. Nagu autor ka ise selgitab, jagunevad kasutatud allikad kahte suuremasse gruppi, millest esimeste näol on tegemist ametlike dokumentidega (kohtumaterjalide, asutuste ning ametiisikute kirjavahetusega). Teise osa allikalisest baasist moodustab "talupoegade hulgast lähtuvad dokumendid", mis siinkohal tähistab mälestusi ja üleskirjutusi käsitletavast perioodist. Nimetatud eristuse juures on oluline
õ - õõtsiksoo (M'''õ sügav õõtsik- r4...k°4 - väga tugevasti koreseline, sisaldus 30 50 madalsoomuld) % mulla mahust je - keskmise või tugeva erosiooni tunnustega r5...k5 - väga tugevasti koreseline, sisaldus 50 - 70 (jäänuk)profiil looduslikul maal (LPje(2)) % mulla mahust al - allikalise veereziimiga muld (Goal) r....k° - kores, sisaldus üle 70 % mulla mahust f - rekultiveeritud huumushorisondiga muld kr, p, d, lu, pk - astmeid ei kasutata (Krf rekultiveeritud huumushorisondiga koreserikas rähkmuld) Näited v - ajutiselt veealused mullad (Gov ajutiselt
Vee keemiliselt koostiselt on vadav osa järvi magedaveelised. Kloriide ja teisi mereveele iseloomulikke sooli leidub merest hiljuti eraldunud või tugeva ühenduse säilitanud rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved ning kõike kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Tavaliselt on järvede vee üldaluselisus süvakihtides kõrgem kui pinnavees. Tähtis vees olev mineraalaine on ka kaltsium. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved. Kaltsiumikarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis- stabiliseerivad vee aktiivset reaktsiooni ja seovad vette sattuvad fosforiühendid. Antud
Veerajal liikudes saab tundma õppida erinevaid veega tihedalt seotuid taimi nagu näiteks kollane võhumõõk, pilliroog, jõgitakjas, jõgi-kõõlusleht, vesikarikas, kollane vesikupp ja kaitsealune valge vesiroos. Õnne korral saab silmata ka jäälindu, sinikaelparti või kühmnokk-luike jpm. Tähelepanelikul vaatlemisel võib näha ka kopra tegevusjälgi. Oostriku puhkekoht Oostriku allikad, Oostriku jõgi, madalsoo allikalise jõe ääres, taimed (näiteks kaitsealused käpalised ning harilik võipätakas). Valtri kaev on inimtekkeline allikas. Infotahvli juurest üle tee asub Oostriku suurallikas, mis on alguseks Oostriku jõele. Metsanurga puhkekoht Metsanurga puhkekohast jääb Metsanurga allikateni ~1,2 km. Oostriku jões asuvad Metsanurga allikad (13 tk) on looduses raskesti leitavad. Need paiknevad 500 meetri pikkusel lõigul jõe põhjas ja mõlemal pool jõge. Puhkekohas on kasvama jäänud mägimänd
tegutsejad. (Jõgevamaa loodus, 2004, lk 10) Endla looduskaitsealal on palju kaitstavaid liike (135) ning nende säilimiseks peab hoidma sealset loodust puutumatuna. Lisaks Endla looduskaitsealale paikneb Jõgeva vallas Mustallika Looduskaitseala. Mustallika loodukaitseala on moodustatud 1992.a. Mustallika soo kaitseala baasil. Looduskaitseala pindala on 49,3 hektarit, sellest eramaad 31,5 hektarit ja jätkuvalt riigi omandis olevat maad 17,8 hektarit. Kaitseala eesmärgiks on liigirikka allikalise madalsoo, seda ümbritsevate metsakoosluste ning väärtuslike poollooduslike koosluste ja kaitsealuste liikide kaitse. Kaitseala on tsoneeritud tervikuna üheks sihtkaitsevööndiks. (OÜ ALKRANEL, JÕGEVA VALLA ÜHISVEEVÄRGI JA -KANALISATSIOONI ARENDAMISE KAVA AASTATEKS 2013-2025, 2012, lk 14) 4. Tööstus Jõgeva alevikus on ühiskanalisatsiooniga ühendatud enamus kortermajade ja eramajade elanikest ning asutustest ja ettevõtetest
P.Burke „Mis on kultuuriajalugu?“ 2. Historiograafia kui ajalooteaduse ajalugu. Historiograafia on ajalooteaduse haru ja tema uurimisobjektiks on mineviku uurimise, kirjeldamise ja seletamise ajalugu, so. ajalooteaduse enda ajalugu. Histor.kui ajalooteaduse valdkond hakkas kujunema 19.sajandi keskel ja intensiivistus 20.sajandi keskpaigast alates. Hist.aineks on ajaloomõtte ja erinevate ajalooteaduslike suundade tekke ja vaheldumise ajalugu, eeskätte ajaloouuringute problemaatika, allikalise baasi ja selle uurimisvõtete ja põhimõtete ning kontseptioonide areng konkreetses ühiskondlik-poliitilises situatsioonis. Ühesõnaga historiograafia uurib seda, kes ja millal, millest, mille põhjal, kuidas ja mida kirjutas ja miks just nõnda kirjutas. 2 3. Historiograafilise analüüsi põhimõtted.
2.1.1. Liigivaese soostunud rohumaa kkt.- levinud karbonaadivaesel lähtekivimil, enamasti soostuvad palurohumaad. Laialt on levinud hirsstarna hariliku tarna kooslus. 10 puisniit- hõreda puurindega (liituvus alla 0,3) niit. 17 2.1.2. Liigirikka soostunud rohumaa kkt.- toituvad karbonaadirikastest vetest. Tavaliselt puisniidu ilmelised rohumaad 2.1.3. Allikalise soostunud rohumaa kkt.- tüüpilised looduslikud kooslused, mis ei talu kuivendamist. Sarnased liigirikastele madalsoodele (saab eristada turbakihi paksuse järgi). 3. Madalsoorohumaade klass- turbakiht 30 cm või rohkem. Liigniisked, tekkinud aru- või soostunud rohumaade edasisel soostumisel ja ka soometsade harvendamisel. Levinud madalatel tasandikel. 3.1.1. Liigirikka madalsoorohumaa kkt.- lubjarikka põhjaveega, erineva
rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Põhiline osa Lõuna- ja Põhja- Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed. Vaid rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Nii kõigub üldaluselisus (HCO 3) uuritud järvede vees 0366 mg/l vahel. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved, kõige kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Väga kõrge üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel. Üldreeglina on järvede vee üldaluselisus sügavkihtides kõrgem kui pinnavees, seda eriti tugevasti kihistunud sügavates järvedes. Järgmine tähtsaim vees olev mineraalaine on kaltsium, mille sisaldus jääb 0,470 mg/l piiridesse. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved (Loosalu ja Nohipalu Valgjärv) kõige
iv. Ovidius, - enim lugusid. Pannud kirja peaaegu kõik müüdid ja teinud seda kõige pikemalt. Hea luuletaja ja andekas jutustaja, ent oli jutustustest maailmavaateliselt kaugel ja hindas neid mõttetuteks v. Plutarchos, - koostas ülikute elulugusid, moraalitraktaate, vi. Pausanias); - 10 raamatust koosnev teos ,,Kreeka perigees", koostas reisil läbi Kreeka emamaa g. allikalise baasi üldine seis. 2. Minoiline ja Mükeene periood: a. Kultuspaigad; b. losside osa kultuspaikade ja rituaalsete keskustena; - Knossosel polnud templeid, sestap olid lossid kultuskohtadeks c. andmed rituaalide kohta; d. Knossose lossi oletatav rituaalistik. avatud, hõlmasid suuri masse; naisjumalad kesksel kohal naiskujutiste leidude rohkus. e. Ikonograafia andmed jumalate kohta. Jumalad Knossose lineaarkirja B
tertsiaalsetest allikatest, milleks peetakse mitmesuguseid sekundaarsete allikate töötlusi. Ajaloouurija seisukohast on tähtis kasutada võimalikult mitmekesiseid ja erineva päritoluga allikaid. Eriti väärtustatud on publitseerimata esmaallikad arhiivides, sest neist on võimalik leida midagi uut ja põnevat. Uurimistöö seisukohast liigitatakse allikaid arhiiviallikad ja trükitud allikad. Trükitud allikad liigitatakse omakorda-ajakirjandus, dokumentaalsed materjalid, mälestused, allikalise väärtusega kirjandus jm. Dokumentidest võib alaliikidena välja tuua normatiivaktid, diplomaatilised dokumendid, valitsuse ja parlamendi istungite protokollid, majandus-statistilisi allikaid jm. Ajalooallikas võib põlvkondade vältel anda uut teavet uurijatele, mida eelnevad põlvkonnad ei osanu näha või ei pidanud oluliseks. Võib öelda, et allikas avaneb igas uues ajastus justkui uuesti, omandab uue elu ja hingamise, kuid ainult siis kui ajaloolane tema poole pöördub.1
Vajalike ja võimalike piiranguvööndite ulatus varieerub suurtes piirides. Paide maapinnalähedast põhjaveekihti kasutav veehaare rajati linnast välja looduslikule metsaalale (joonis 8), kus veehaarde ümbruses on kilomeetri raadiuses looduslik mets. Veehaarde planeerimisel hinnati olukorda ja leiti, et sellise toodanguga (kuni 2000 m3/ööpäevas) veehaardele piisab sanitaarkaitseala kehtestamisest, kui arvutatud III piirangute vööndis reostusobjektid korrastatakse. Loodeti ka allikalise Vodja jõe reostust tõkestavale mõjule. Paide linna vahetus läheduses pole põhjaveehaardele paremat kohta ja sügavate veekihtide kasutamine oleks nõudnud kulukamat veetöötlust. See näide tõestab veelkord vajadust säilitada asulate ümber looduslik ala, kuhu on võimalik rajada veehaare, kui senised kaevud tiheasustusalal peaksid reostuma või nende vesi vajab kulukamat veetöötlust (näiteks fluoriooni või raadiumi kõrvaldamist).
1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust. 1980. aastatel tegeles kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 12081227". 3. Kroonika ehk ajaraamat on dateeritud sündmuste esitus ajalises järgnevuses.
1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust. 1980. aastatel tegeles kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 12081227". 3. Kroonika ehk ajaraamat on dateeritud sündmuste esitus ajalises järgnevuses.
langevast soojusest juhitakse alumistesse kihtidesse. Kõige selle tulemusena on liigniiske mulla pind päeval 2...7C võrra jahedam kui parasniiskel mullal. Liigniiske muld taheneb ja soojeneb kevadel hiljem, mistõttu sinna saab külvata keskmiselt kuni kaks nädalat hiljem kui parasniiskele mullale. Kahenädalane külvi hilinemine võrreldes optimaalse külviajaga põhjustab aga 40...50%-lisi saagikadusid. Maapinna temperatuuri erinevuse mõõtmist on kasutatud praktikas ka allikalise toitumise korral lisaabinõude sellise piirkonna määramiseks. Liigniisked maad on raskesti haritavad. Nende kandvus on väiksem, eriti kevadiste põllutööde ajal. Ka vihmasel sügisel on nendel maadel saagi koristamine raskendatud. Ebasoodsate kasvutingimuste tõttu on liigniisketel maadel kasvavad taimed kidurad ning haigustele vastuvõtlikud. Kultuurtaimede nõrgema kasvu tõttu on liigniisketel maadel palju umbrohtusid.
Tänu paavstide dekretaalidele koondus kanooniline õigus järjest enam Roomasse. Paljude (nii ametlike kui eraviisiliste) kogumike seast oli tähelepanuväärseim Pavia piiskopi Bernhardi koostatud Breviarium extravagantium (1190). Autor jagas üksikud dekretaalid üksikuteks fragmentideks ja süstematiseeris seejärel fragmendid. Taoline süstematiseerimistehnika muutus tavaliseks ka edaspidi. 3.4. Dekretalistid Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uued kogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikud muutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks. Kanoonilise õiguse mitmes valdkonnas oli olulise tähendusega Lateraani IV kirikukogu (1215). Koolkond jaotatakse omakorda vanemateks ja nooremateks dekretalistideks. Silmapaistvamateks esindajateks olid Sinibaldus Fliscus, hilisem paavst Innocentius IV,
sajandi algul. Kui ilmusid ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja ,,Prohvet Mansvelt" (1902-1908), pluss publitsistika, mis kritiseerib tugevalt võime. Saksa ajakirjanduses valgustas Eesti olu, Berliinis olnud ajakirjanduse ringides. Sotsiaal demokraatliku suunitlusega Saksa ajalehtedele kirjutas. Suunitlustest, mis viisid mässuni. Voldemar Miller lahkas Vilde teoseid kui ajaloo käsitlusi. Arhiivimaterjalide põhjal, milliseid dokumente on Vilde allikalise baasi saamiseks kasutanud ja kui tõsifaktiliselt lähtunud. Vilde noore ajakirjanikuna tutvunud nii sotsiaaldemokraatliku suunaga tänu üliõpilastele (läti tudengid), kes taolist kirjandust lugesid. Sotsiaaldemokraatia ja materialism (Marxi kuues) oli Tartus idanemas juudi, läti ja poola üliõpilaste hulgas. Kes rõhututena selle vastu huvi tundsid, neist tõusnud silmapaistvad poliitikud. Tallinnas ka sotsiaaldemokraatlikud, materialistlikud ideed
ko h t a ; 3 . o s a p u u d u t a s j u m a l a t e e n i s t u s t j a s a k r a m e n t e . Gratianuse tööde põhjal arenes välja kanonistide esimene teaduslik koolkond – dekretistid , mida võib võrreldaglossaatorite koolkonnaga. Kanooniline õigus sai lõplikult ülikoolis õppedistsipliiniks, haritud jurist kandis tiitlit“ mõlema õiguse doktor” Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uuedkogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikudmuutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks . 21. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng. Erinevad teooriad. Kristlik kirik kui riigikirik 3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riikkoostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano
Taim sisaldab mürgist glükosiidi aukubiini. Õitsemisajal on taim dekoratiivne. Samblarinne: palusammal (D), harilik laanik (D), kaksikhambad, soovildik, karusamblad, turbasamblad. Raiestikel suureneb eriti pohla ja kõrreliste sinihelmikas, luht-kastevars, sookastik katvus. Levik: väiksemate aladena kogu Eestis Tähtsaim taimekooslus: mustika-kõdusoo-männik. 3.2. JÄNESEKAPSA-KÕDUSOO KASVUKOHATÜÜP (Jks) Reljeef: madalad tasandikud ja lohud. Allikalise toitumise korral võib esineda ka nõlvadel. Kõrged kännu- ja tüvemättad kujundavad muutliku mikroreljeefi. Muld: pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud mitmesuguse sügavusega madalsoo- M´´, M ´´´ või siirdesoomullad S´, S´´, S´´´, mis ülaosas, harvem (lodutekkelises alltüübis) kogu lasundi ulatuses on hästi lagunenud. Metsakõdu (O-horisont) tüsedus on 2-10
annaabi.ee 
