Retsensioon J. Kahki raamatule Talurahvarahutused Eestis(Mahtra sõda) (0)

“1858. aasta talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda”
Juhan Kahk
Retsensioon
Renzo Rajaste
Kahekümnenda sajandi ajaloo-poliitilised tormituuled, keerised ja katastroofid, mis veel praegugi igapäevaelus tooni annavad, on löönud oma pitseri ka varasema ajaloo suursündmuste tajumisele. Kuigi keerukatest ning eestlastele ja eestlusele ääretult emotsionaalsetest sündmustest on möödunud vaid napid 150 aastat, kipub 19. sajandi nii-ütelda “suur murrang” ähmastuma ja kahvatuma meie ajaloolises teadvuses. Nimetatud sajandi keskpaiga talurahvarahutused on just hea näide 19. sajandi sotsiaalsete, majanduslike ja poliitilis-intellektuaalsete muutuste ilminguist, põhjustest või ka tagajärgedest, mis aga lugeja-kirjutaja perspektiivist sõltub. Mahtra sõda, mis noist protsessidest kõige eredama näitena on pälvinud suurimat tähelepanu nii rahvusromantilises-pateetilises ajalookäsitluses kui ka kirjanduses, võib nimetada ka 19. sajandi talurahvarahutuste kulminatsiooniks Eestis.
Juhan Kahki 1958. aastal ilmunud “Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda” just ülal kirjeldatud probleemistikuga tegelebki. Käesoleva töö objektiks olev käsitlus jätkab autori 1954. aastal Moskvas kaitstud väitekirja “1858. aasta talurahvaliikumine Eestis“ ning sobitub Kahki sotsiaalajaloolise suunitluse või perspektiiviga Eesti “uusajale”. Autor tõstab ka ise esile just teose ilmumisaasta - 1958. aasta - kui 100 aasta möödumist Mahtra sõjast ning mujal samal ajal toimunud rahutustest Eestis kui olulist verstaposti. Kahki töö on üles ehitatud 19. sajandi keskpaiga majandus- ning sotsiaalajaloo analüüsil, vaadeldes “rahvahulkade klassivõitluse” tähtsust ning mõju nii Mahtra sõja sündmustes kui mujal.
J. Kahk on oma uurimuse jaotanud sisuliselt kahte suuremasse blokki. Peatükkides II ja III, mis käsitlevad vastavalt pärisorjusliku majanduse arengut ning muutusi kapitalistliku majandusmudeli suunas 18-19. sajandil ja agraalpoliitika arengut 19. sajandi keskpaigas, luuakse baas talurahvarahutuste põhjuste ning nendega ühenduses olevate protsesside mõistmiseks, samuti perioodist üldiseloomustuse andmiseks . Nõnda liigutakse järk-järgult lähemale 1858. aasta sündmustele. Teose IV ja V aga lahkavad juba konkreetsemalt 1858. aasta rahutusi, Mahtra sõda sealhulgas, kahes etapis. Oluline on siinjuures täheldada, et uurimuse esimese osa juures, mis käsitleb uuritavat temaatikat oluliselt laiemalt, otsib autor julgelt abi just majandus- ja sotsiaalteoreetilistest käsitlustest antud perioodi kohta, nõnda ilmneb jõuliselt ka teose niinimetatud ajastu pitser. Viidatud “teine” pool uurimusest aga läheneb probleemisikule oluliselt deskriptiivsemalt, jättes nõnda vähemalt osaliselt tagaplaanile ideoloogilised argumendid.
Käesolev retsensioon proovibki põgusalt vaadelda ja ka võimalusel hinnata Juhan Kahki “Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda” tänapäevase ajaloolise paradigma võtmes. Nõnda on siinkirjutaja ka teravalt kriitiline nõukogudeliku ajalookirjutuse ning selle elementide suhtes, mis kahetsusväärsel kombel käsitletavas uurimuses väljenduvad.
Vaadeldes Kahki uurimuse allikalist baasi ning teoses kasutatud (teadus)kirjandust, peab tõdema, et ka Kahk näeb, iseloomulikult nõukogude ajalookirjandusele, klassivõitluse teooriat kui peamist liikumapanevat jõudu agraarreformide läbiviimisel talupoegade antifeodaalse võitluse elik rahutuste kaudu. Nõnda on Kahk ka teoses selgesõnaliselt väljendanud, et baltisaksa uurijate , kirjutajate töid 1858. aasta talurahvarahutuste kohta ei maksa pea millekski pidada. Viimaste eesmärk on olnud vaid õigustada ning seletada oma feodalistliku, orjastavat tegumoodi. Küll aga kasutab Kahk vabalt ning ehk ka pisut kergekäeliselt just Eduard Vilde kirjutusi talurahvarahutuste kohta, mis oma kirjandusliku olemuse poolest pole ehk parim materjal. Samuti tuleb märkida, et mitmel puhul lähtub autor juba mainitud sotsialistlikust lähenemisest ühiskondlik-majanduslikule arengule, jättes lugejale mulje, justkui oleks 1858. aasta näol tegemist klassivõitluse etaloniga.
Allikalise baasi osas on aga Kahki uurimus rikkalik, viidates ka uurija kõrgele professionaalsusele. Nagu autor ka ise selgitab, jagunevad kasutatud allikad kahte suuremasse gruppi, millest esimeste näol on tegemist ametlike dokumentidega (kohtumaterjalide, asutuste ning ametiisikute kirjavahetusega). Teise osa allikalisest baasist moodustab “talupoegade hulgast lähtuvad dokumendid ”, mis siinkohal tähistab mälestusi ja üleskirjutusi käsitletavast perioodist. Nimetatud eristuse juures on oluline just tõik, et nii-ütelda ametlikke allikaid nimetab Kahk “ilmse tendentslikkuse ja ebatäielikkuse” tõttu sisuliselt vähemväärtuslikeks, kui teist otse rahva hulgast lähtuvaid allikalisi andmeid. Iseenesest võiks ju siinkohal autori kriitikaga nõustuda, kuid problemaatiline on siinkohal just tõik, et sama autoripoolne kriitika peaks langema ka rahvalikele allikatele. Võrdlemisi vabalt järeldatakse, tuginedes majandus- ning ühiskondlik-sotsiaalsete näitajatele, et 19. sajandi teise poole talurahva olukord ning sellele järgnevad rahutused on vastavuses sotsialistliku ühiskondliku arengu kaanonitega, teisalt kui autor ise tunnistab , et just nii majanduse arengu kui ka sotsiaalse diferentseerumise kohta puudub kahetsusväärsel kombel piisav allikaline baas.
Kahk on püüdnud näidata, et teotöö likvideerimine ja vabastamisseaduste revideerimine olid kujunenud tootlike jõudude edasise arengu paratamatuks eelduseks . Mõisnikel ei olnud võimalik suurendada koormisi teoorjuse suurendamise teel – talud oleks laostunud.
Siit edasi väidab autor, et mõisasurve nõrgendas talusid, kuid samal ajal püüti neid talusid säilitada. Mõisad püüdsid taludelt võimalikult palju välja pressida, taludel aga puudus majandusliku tegevuse vabadus ja stiimul. Iseenesest võib autoriga siinkohal küll nõus olla, kuid Kahki peamised väited, nagu ei oleks suutnud väga suur osa majapidamistest enam teotööd teha ja talude majanduslik stabiilsus oleks olnud äärmiselt nõrk, on pisut ülepingutatud. Nõnda tuleb “Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda” esimest, olukorda kirjeldavat osa, lugedes olla seal toodud järelduste osas vägagi kriitiline.
Teine osa, mis peaasjalikult deskriptiivses vormis proovib selgitada ja selgust tuua 19. sajandi keskpaiga mitmetele talurahva ülesastumistesse, kaasaarvatud Mahtra sõtta, on aga erinevalt töö esimesest poolest vabam ideoloogia kütketest. Kuigi juba mainitud võrdne kriitiline suhtumine kasutatud allikatesse lisaks uurimusele väärtust, ei saa väita, justkui poleks tegemist tõsise teadustööga. Talurahvarahutuste, iseäranis Mahtra sõja, sündmusi on kirjeldatud ning selgitatud täpselt ning konkreetselt, jättes lugejale ka võimalus esitatud andmetest ning sündmustest tõmmata omi järeldusi, mis kindlasti tõstab antud uurimuse tähtsust just tänapäeval.
Juhan Kahki “Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda” on kindlasti teos, mis omab kohta ning väärtust ajaloolase raamaturiiulil. Teisalt tuleb ka nimetatud teose, nagu paljude teiste nõukogude teaduse üllitiste lugemisel olla erakordselt ettevaatlik. Järeldused ning teoreetilised arutlused, põhjendused on kahetsusväärsel kombel piiratud ja suunatud ajastu võimaluste ja normidega, mis tänapäeval on kas vananenud või lausa kõrvalelükatud. Samas pakub just 1858. aasta talurahvarahutuste üksikasjalik kirjeldus ning selgitus hea ülevaate temaatikast, mis on toetatud tugeva allikmaterjaliga. Siinkirjutaja ei soovi küll väita, et Kahk oleks oma töös tendentslik , kuid kirjanduse ning kasutatud allikate analüüsis peaks lugeja sellele kindlasti rõhku pöörama.