Ajad muutuvad, inimloomus jääb samaks (4)

Ajad muutuvad, inimloomus jääb samaks
Öeldakse, et inimeste suurimad nõrkused ei muutu kunagi, ning see takistab arengut. Samuti lõhuvad pahed meie igapäevast elu ning takistavad tihti õnnelik olemast. Meie omadustes peab olema ka midagi hea, miks muidu veel olemas oleme ning ei saa ju öelda, et kõik oma eludega rahul poleks. Ajad küll muutuvad, kuid mis ei muutu eales inimestes?
Kindlasti üheks omaduseks, mis alati meiega jääb, on auahnus . Tennessee Williamsi näidendis "Klaasist loomaaed" üks tegelastest, Amanda Wingfield, tõestab seda. Ta on agressiivne naine, kes üritab meeleheitlikult oma introvertset tütart Laurat igale ettetulevale rikkale mehele peale sundida . Amanda auahnus lõhkus tema perekonna. Juba ammu lahkus tema mees, tema laste isa, keda ta poeg Tom väga igatseb. Laura elab oma maailmas ega lase kedagi ligi ning Tom on niivõrd kibestunud, et ta annaks kõik, et seal majast lahkuda. Inimkonna auahnus lõhub kõik, mis peaks olema moraalselt tähtis.
Samuti räägib Francis Scott Fitzgeraldi teos "Suur Gatsby " mingil määral inimeste auahnusest ning isekusest. Jay Gatsby, kes on kogu elu, vaid Daisyt igatsenud ning teeb kõik, mis võimalik, et oma armastatuga jälle koos olla, lõpetab traagiliselt. Ta saab surma. Daisy , ajades autoga alla inimese, pani toime kuritöö. Ta ei võtnud selle eest vastutust, vaid lasi Gatsbyl kõik ära lahendada. Saades teada, et viimane on kättemaksu tõttu tapetud , ei lähe Daisy isegi ta matustele. Ta jääb oma mehe juurde, oma maine, oma parema elu pärast. Inimesed justkui ei suuda või ei taha tihti oma täiuslikust maailmast välja tulla ja probleemidega tegeleda. Täpselt nagu Amanda Wingfield, kes pidas end Lõuna kaunitariks ja elas peenutsevat elu, kuigi tegelikult oli perel majanduslikult raske, sest ainult Tom käis tööl. Amanda oli juba vana, mees oli ammu tema juurest ära läinud ja ta pere oli lagunemas kui mitte juba kokku varisenud.
Kuid auahnus ei ole ainuke inimeste pahe . Ükskõiksus on veelgi sagedasem ja vahest ka hullem. Albert Camus raamatus "Võõras" on Meursault noor mees, keda miski ei huvita. Mersault käib ka loo alguses ema matustel, kus kõik arvavad , et mees ei hooli üldse temast. Ning see on arvatavasti tõsi. Ta sõbruneb oma naabri Raymondiga, kes on sutenöör. Mersault samuti taas kohtub teoses oma noorpõlve armastusega, kes temalt pidevalt küsib, kas Mersault ikka armastab teda ning mees vastab, et ükskõik, võib ju, kui ta tahab. Paralleele saab kohati tõmmata ka Jerome David Salingeri teose "Kuristik rukkisega", kus 16-aastane Holden Caulfield on maailma peale vihane ning kõige suhtes ükskõikne. Tema ning ka Mersault justkui ei julgeks olla õnnelikud. Holdenil on rikkad vanemad ja ta on võimeline saama häid hindeid , kui ta vaid tahab, aga nii tema kui Camus "Võõra" peategelane on masendunud ja jonnivad maailmaga . Leian, et ükskõiksus ja äärmuslik põikpäisus takistabki inimestel elamast täisväärtuslikku elu ning just selle pärast ei olda õnnelikud.
Ka Erich Maria Remarque 'i teoses "Läänerindel muutusteta" käib kohati läbi ükskõiksuse teema, kuid see on mõistetav, ning see on ka pigem sõjatüdimus kui ükskõiksus. See on hetk, kui poisid on kõigest väsinud ning ei taha enam sõdida ja oma elu eest võidelda. Samas on just selles teoses näidatakse inimese parimaid omadusi nagu hoolivus , ustavus ja huumorimeele olemasolu. Remarque näitab, kui oluline on poistele sõprus, kaastunne ja südamlikkus. Autor räägib, et tegelikult ei olegi sõda, või vähemalt ei tohiks olla, sest kõigil sõdijatel on pered, kodud ja elu ning kelleltki ei tohiks neid ära võtta. Inimloomuses on siiski ka olla igavesti ustav oma lähedastele ning vahel võivad need olla vaid paar kuud tuttavad sõdurid.
Kõige sügavamat ja tugevamat omadus inimloomuses näitab siiski Knut Hamsuni teos "Victoria". See raamat räägib armastusest ja selle nautimise takistustest, mida loovad vaid inimesed ise. Teose peategelane, vaene talupojast Johannes, teeb kõik, et nende armastus Victoriaga saaks eksisteerida. Ta avab end naisele, läheb linna ja omandab hariduse, teenib raha - kõik selleks, et kaotada klassivahe oma armastatuga ning saada õnnelikuks. Õnne ta tunda saab, kuid vaid viivu, sest Victora siiski ütleb talle, et nende kooselu pole võimalik. Tema pere on nimelt laostunud ning ta vanemad, eelkõige isa, nõuab, et tütar abielluks rikka Ottoga. Siin saab taaskord paralleele tõmmata Williamsi "Klaas loomaaia " ning Amandaga, kuid Victori isa ei nõua tütrelt abiellumist mitte auahnuse vaid pere päästmise pärast. Inimloomuses on kaitsta oma lähedasi, eelkõige siis perekonda. Lõpuks saab ikkagi Otto surma, Victoria isa ohverdab ehk tapab end pere majanduslikes huvides ning kõik takistused, kuigi julmal viisil, oleks justkui armastajatel eemaldatud. Kuid Victora ja Johannes ei saanud kunagi koos õnnelikuks. Nad lõid endi õnnele takistused, mis oleks olnud ületatavad. Inimesed taaskord ei lase endil õnnelikud olla.
Inimloomuses on palju vigu - ollakse auahned, halastamatud, isekad, ükskõiksed. Kuid ei saa mainimata jätta ka häid omadusi nagu ustavus, kaasatundvus, kaitsvus ja võime armastada nii tugevalt, mida pole võimalik kirjeldada. Ajad võivad muutuda, reeglid ja kombed võivad liberaliseeruda, kuid inimloomus jääb samaks. Omadused ei muutu, kuid need võivad tugevneda ja nõrgeneda, vastavalt olukorrale. Inimest on raske muusta, kuid arvan, et see pole võimatu.