Imesid juhtub arva (3)

Imesid juhtub harva
Barbi-Katrin Lõhmus
Raamat anti välja Tallinnas 2007. aastal, kirjastuses Tänapäev. Teos võttis osa Noorsooromaanide võistlusest ning nimetati äramärgitud teoseks.
Teos räägib sellest, kuidas vanemad oma lastele tihti liiga vähe tähelepanu pööravad, sest on töö ja muude asjadega liigselt hõivatud. Samuti on teoses käsitletud ka kodutute probleeme ja võrreldud üsnagi erinevaid perekondi. See on küllaltki ebatavaline noorsooromaan , sest ei käsitle tüüpilisi teemasid nagu narkootikumid , esimene armastus, pidutsemine, koolielu jms.
Teos räägib ühest jõuka ärimehe tütrest, kelle ema on surnud. Ta saab kõik materiaalsed asjad, mida ta soovib, kuid ta ei ole õnnelik, sest tema isal ei ole tema jaoks kunagi aega. Rebecca on 13-aastane väheke naiivne, kuid vahetevahel päris täiskasvanuliku mõttelaadiga tüdruk. Lugu saab alguse sellest, kui tema isa Valdo lubab temaga kinno minna ja jätab ta hotelli ootama. Valdo kohtab aga teel tütre juurde oma head sõbrannat Mirellet, kes peab seoses näitlejatööga sõitma välismaale. Kuna Mirelle lend hilineb, lubab Valdo temaga aega veeta ja unustab Rebecca sootuks, viimane aga, mõistes, et isa on ta taaskord unustanud, solvub ja otsustab põgeneda. Et isa teda ei leiaks, sõidab ta juhuslikult valitud väikelinna. Rebecca kohtab seal ööbimiskohta otsides kodutut ning sõbruneb temaga. Ta mõistab, et igal inimesel on oma lugu ja kõik kodutud ei ole sellisesse olukorda sattunud selle tõttu, et nad ei viitsi tööd teha ja liialdavad alkoholiga. Rebecca kohtab ka Taanielit, kelle kodu ja perekond on tema omast totaalselt erinevad. Ta ei ole enam isa peale solvunud ja tunneb temast puudust ning otsustab minna oma vanavanemate juurde, kes elavad seal kandis . Teose lõpus näebki Rebecca vanavanemate kodu juures oma isa, kes teda sinna otsima on tulnud, kuid tema poole joostes ei märka ta maanteel tema poole sõitvat autot ning saab sellelt tugeva löögi. Tüdruk ärkab haiglas, kus kuuleb juhtunust. Tagajärjed on kurvad, kuid Rebecca ei lase end sellest häirida, sest tema kõige suurem soov, et tema isa teda armastaks ja temale oma aega pühendaks, on täitunud. Teosel on küllaltki ootamatu lõpp, mis on mõneti kurb, kuid samas ka õnnelik.
Teose peategelane Rebecca on pärit jõukast perest. Tema ema suri vähki, kui ta oli väiksem ja sellest ajast peale elab ta koos oma isa Valdo ja vanatädi Elleniga. Ta on küllaltki naiivse mõtlemisega, kuid vahel lausa üllatavalt täiskasvanulik tüdruk. Tema käitumises ja segastes tunnetes võivad mitmed noored ka ennast ära tundi. Näiteks kui Rebecca isa ei tule talle hotelli järele, et teda kinno viia, on ta isa peale vihane ega soovi mõelda sellele, et on võimalus, et isaga juhtus hoopis õnnetus või tuli ette mõni pakiline asi. Ta pigem soovib olla veendunud, et isa unustas ta ära ja ei armasta teda, kui on seda päriselt. Selliseid liialdusi teevad noored vihahoos tihti. Rebecca on julge tüdruk ja küllaltki ettearvamatu . Ta ei tee plaane ega mõtle palju ette. Tal on hea süda ja ta on väga abivalmis ning ta usub, et kõik lõpeb alati hästi. Näiteks arvab ta, et suudab ühe kodutu elu muuta paremaks, leida talle töö ja kodu, hoolimata sellest, et ta on vaid üks laps. Rebecca teab, mis on elus oluline, ega pööra nii suurt tähelepanu materiaalsetele asjadele. Ta soovib üle kõige, et isa teda armastaks ja temale rohkem oma aega pühendaks. Ta mõtleb tihti ka oma emale, kes on surnud. Selle aja jooksul kui Rebecca väikelinnas viibib, mõistab ta mitmeid asju ja saab teada palju uut, mis elus tähtis on.
Pille on kodutu, keda Rebecca kohtab otsides kohta, kus ööbida (sest hotelli ilma täiskasvanuta tuba võtta ei saa). Pille räägib Rebeccale, kuidas ta kodutuks jääb ning too on imestunud kuuldes, et alati ei pruugi inimene süüdi olla selles, et ta elab tänaval ja otsib toitu prügikastidest. Alguses suhtub Rebecca Pillesse küllaltki ebasõbralikult ja võõrastavalt, kuid mõistab peagi, et Pille on väga hea ja kena inimene. Neist saavad päris head sõbrad. Pille on üllatunud nähes, kui täiskasvanulikult võib Rebecca mõelda ning kuidas too oskab asju ajada nagu suured inimesed. Pille elu on olnud väga raske ja kurb ning ta ei ela tänaval oma süül. Ta on väga õnnelik, kui Rebecca üritab teda aidata (võtab ta endaga hotelli, ostab uued riided, lubab isalt küsida tema firmasse Pillele tööd jms), aga üritab tollele selgeks teha, et üks tüdruk ei suuda maailma päästa ja nii lihtsalt teda aidata ei saa. Pille on Rebeccale väga tänulik ning tasub talle tehtud heateod teose lõpus, kui Rebecca abi vajab.
Valdo on Rebecca isa. Ta töötab ärimehena ja on küllaltki rikas. Pärast oma naise surma pühendas Valdo end täielikult oma tööle ning seetõttu ei leia ta kunagi oma tütre jaoks aega. Valdo on hea inimene ja armastab Rebeccat, kuid ei mõtle sellele, et raha ei tee tema tütart õnnelikuks. Valdol on ka sõbratar Mirelle, kellega ta meelsasti koos on. Tihti veedab ta oma vaba aja Mirellega, unustades oma tütre, kuigi tema sõbratar talle aeg-ajalt meelde tuletab, et ta veedab liiga vähe aega Rebeccaga. Kui tüdruk ära kaob, on Valdo murest murtud ning tunneb ennast süüdi. Ta teeb kõik, et oma tütart leida ja otsustab end parandada.
Ma arvan, et teosest võib välja lugeda mitu sõnumit, kuid kõige suurem neist on see, et olulised ei ole elus mitte raha ja materiaalsed asjad, vaid armastus ja sõprus. Teos sobib väga hästi lugeda ka täiskasvanutele, see annab mõtlemisainet igas vanuses lugejale. Teoses näidatakse, kuidas lapsevanemad arvavad , et suudavad oma lapse õnnelikuks teha, ostes neile kõike, mida nad soovivad ja andes neile palju raha. Tegelikult ei tee see kedagi õnnelikuks ning lapsed vajavad hoopis oma vanemate armastust ja tähelepanu. Teoses Rebeccaga sõbrunev Taaniel on oma pere üle väga õnnelik, sest tal on palju toredaid õdesid-vendi ning vanemad, kes neid armastavad ja nendega tihti koos aega veedavad. Taaniel ei hooli sellest, et nad elavad koos väikeses korteris ning ei saa endale lubada mitmeid materiaalseid asju, mida tahaks. Teos on väga õpetlik.
Teos oli vaheldumisi nii kurb kui ka humoorikas . Kirjeldusi teoses eriti ei ole. Tegevus on väga tihe ja põnev, mistõttu on seda väga huvitav lugeda. Küllaltki palju on ka emotsioone. Autor on kasutanud üsnagi vaba keelekasutust, palju on kõnekeelt. Üldse on teoses väga palju dialooge ja kõne, mis teeb teose kergemini jälgitavamaks ja põnevamaks.
Mulle meeldis teos väga. Seda lugedes ei hakanud kordagi igav ning sündmusi on hea jälgida. Minu arvates on teos väga huvitav siis, kui on raske lugemist katkestada, on kahju kui teos lõpeb ja kui sooviks sellele järge. Nii oli ka selle loetud teose puhul. Teos on väga huvitav ja samas ka väga õpetlik. Soovitaksin seda kindlasti kõigil lugeda ja ma arvan, et see sobib igale eale (alates põhikoolist kuni vanema eani).