Aja vaim ja kasvatus (0)

Aja vaim ja kasvatus
Lapsi on erinevatel ajajärkudel kasvatatud peamiselt just selle järgi, mis väärtused ning elustiil on olnud tol ajal ühiskonnas domineerivaks. Ühest küljest on see olnud õige, sest lastele on õpetatud ajastuomaseid väärtusi ning vajalikke teadmisi ja oskusi elus hakkama saamiseks; teisest küljest aga tuleks silmas pidada, et maailm on pidevas muutumises ning kui kasvatada laps selles maailmas hakkama saama nagu see hetkel on, siis selleks ajaks, kui laps suureks saab, võib olla ühiskond juba märkimisväärselt muutunud. Selleks, et jõuda kõige parema lahenduseni, tuleks vaadata natukene ajas tagasi ning analüüsida, kuidas on lapsi kasvatatud erinevatel ajajärkudel. Laias laastus võiks välja tuua kolm erinevat ajajärkku.
Eelmodernismi ajal ei kasutatud tänapäevaseid moodsaid tehnoloogiaid . Kõik tööd ja asjad tehti käsitsi. Linnadesse tekkisid käsitööliste tsunftid, mis ühendasid omaala meistreid. Tööd tehti peamiselt kodus, mis tähendas seda, et lapsed jälgisid oma vanemaid tööd tegemas juba väikesest peale. Kui lapsed kasvasid suuremaks ning olid suutelised tööd tegema, siis kaasati ka neid. Lapstööjõud oli tol ajal tavaline. Lapsed jätkasid oma vanemate ametit ning sellega koos ka seisust. Kes sündis taluperre, sellest sai ka talupoeg ; kes sündis meistri perre , sellest sai meister jne. Väga üksikutel õnnestus tõusta kas ametiredelil või seisuses. Üks võimalus selleks oli minna välismaale, õppida selgeks võõras keel ja kultuur ning asuda seal tööle. See õnnestus peamiselt ainult väga andekatel inimestel.
Eelmodernismi ajastule järgnes modernism , kus inimesed hakkasid uskuma progressi . Usuti , et tänane päev on eilsest targem ning et homne päev on omakorda tänasest targem. Inimeste elu muutus palju eesmärgipärasemaks. Tekkis ka uus kasvatuse idee – lapsi on vaja kasvatada selleks, et nad muudaksid ühiskonna paremaks, arendaksid haridust, meditsiini jms. Ülimaks tõsteti haridus . Leiti, et harimatus on pimedus. Sel ajajärgul tekkis juurde palju koole ning kehtestati üldine koolikohustus. Usuti, et inimloomus võib täiustuda läbi hariduse ning et läbi hariduse on võimalik lahti saada ka oma halbadest eluviisidest. Selle ajastu märksõnadeks olid vabadus, võrdsus, vendlus.
Modernism lõppes maailmasõdade algusega ning algas postmodernismi ajastu. See tõi endaga kaasa inimkonnale oluliste väärtuste kadumise. Näiteks kollektiivsus asendus individualismiga, mis tähendas, et igaüks hakkas seisma ainult enda eest. Kadus ühtsustunne, nõrgenesid sidemed kultuuride, kogukondade ja sugulaste vahel. Inimesest sai maailmakodanik, mis tähendab, et kõik uksed olid inimesele lahti. Inimesel tekkis võimalus elada korraga lausa mitmes reaalsuses (näiteks virtuaalsed kogukonnad). Inimene küll järgib ühiskonnas kehtivaid mängureegleid, kuid ei võta enam midagi tõsiselt. Tehnoloogia tohutu areng tõi kaasa info ülekülluse, kuid inimestel napib aega ja tahtmist millessegi süveneda. Haridus on muutunud tehnokraatlikumaks ning lapsed leiavad, et kool on kui ajateenistus , mis tuleb kohustuslikus korras läbida. Lapsed ei võta kooli tõsiselt ega süvene sellesse. Muutused on väga kiired toimuma.
Neid kolme ajajärkku vaadates tundub, et kõige paremini toimiv on olnud modernismi ajastu, kus inimesed tegid omavahel rohkem koostööd ning usuti paremasse homsesse. Kui me suudaksime tuua modernismi ajal valitsenud väärtused üle postmodernismi ning juurutada neid selles, siis arvestades tänapäevaseid võimalusi, suudaksime ilmselt luua parema maailma meile kõigile. Ka lastele oleks vaja selles pidevalt muutuvas maailmas õpetada just ajaüleseid väärtusi, et nad suudaksid olla paindlikud, kuid samas kaotamata sihti oma silme eest.