Agatha Christie " elu ja looming (2)

Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium

Janno Tetsmann, 12. reaal

Agatha Christie – elu ja looming

Referaat
14.04.2001
Agatha Mary Clarissa Christie , kelle neiupõlve nimi oli Miller , sündis 1891 . aastal Inglismaa “kauneimas krahvkonnas”, nagu ta ise ütles: Devonis, Torquays. Hariduse sai ta kodus, kus ta õpetajaks oli ema. Kahekümne kolme aastaselt abiellus ta sõjaväelase Archibald Christie`ga, 1928 see abielu lahutati ja Agatha Christie abiellus uuesti 1930. aastal Max Mallowan`iga, arheoloogiga. Kirjutama ajendas Agatha Christie`t õieti juhus . Kord väitis ta õde, et on võimatu kirjutada head kriminaalromaani. Ning pärast paari ebaõnnestunud katset mõnes tõsisemas žanris, kirjutas Agatha Christie 1918. aastal “Saladusliku juhtumi Stylesis” (The Mysterious Affair in Styles). Kirjastajad selle romaani vastu esialgu huvi ei tundnud , kuid 1920. aastal avaldas selle siiski kirjastus “Bodley Head”. Ning peagi sai see suure menu osaliseks .
Agatha Christie loomeperiood hõlmas aastaid 1920-1973. Selle aja jooksul ilmus tema sulest 68 kriminaalromaani, 17 näidendit ja üle saja lühijutu, pärast tema surma avaldati kaks varem avaldamata kriminaalromaani ning autobiograafia . Tal on ilmunud ka 6 sentimentaalset romaani Mary Westmacott`i varjunime all.
Ehkki Agatha Christie ei kuulu kriminaalromaani žanri loojate hulka, on ta kahtlemata selle žanri väljapaistvamaid meistreid. Erinevalt paljudest kaasaegsetest ajaviitekirjanduse autoritest peab ta kinni žanri klassikalistest normidest: teos põhineb toimepandud kuriteol, süüdlasena kõne alla tulevaid tegelasi peab olema alla kümne, kus juures tõeline süüdlane peab ilmuma tegevustikku juba raamatu alguses, mitte aga viimastel lehekülgedel, kus antakse lahendus. Detektiivi poolt avastatavad faktid peab autor teatama ka lugejale ( detektiiv ei tohi saada telegramme, mida ta paljutähendava ilmega loeb ning kaminas põletab, reetmata lugejale nende sisu). Samuti pole klassikalises kriminaalromaanis lubatud esitada lahenduse suhtes ebaolulisi fakte (kui näiteks detektiiv leiab ohvri taskust rongipileti, siis peab sellel olema otsene seos sooritatud kuriteoga).
Ja vaatamata lugeja pingutustele avastada roimar enne, kui selle paljastab autor, jääb võitjaks ikka Agatha Christie. Tema trikkide kollektsioon lugeja altvedamiseks näib olevat ammendamatu. Seejuures jääb lõpp alati loogiliseks ja tundub saladuse ainuvõimaliku lahendusena. Agatha Christie jutuvestjana ja intriigipunujana on nii valdav, et varju jäävad teose nõrgad küljed – lugeja lihtsalt ei märka neid. Sageli jätab soovida tegevuse psühholoogiline põhjendatus, esineb ebareaalseid olukordi , erinevad tegelaskujud erinevates romaanides on nii mõnigi kord äravahetamiseni sarnased – nad kasutavad isegi samu repliike ja mitmed autoripoolsed arutlusedki korduvad raamatust raamatusse. Romaanides esinev romantika on naiivne ja romantiline meeskangelane sageli üllatavalt naiselik .
Järgides oma põhistruktuurilt klassikalisi norme ja mõjudes seetõttu vanamoelisena, mitte meie aega kuuluvatena, on Agatha Christie viimased teosed siiski kaasaegsusele viitavad mõningate välistunnuste poolest, nagu näiteks kriminaalromaanid “Kariibide mõistatus” (A Caribbean Mystery, 1964) ja “Servast servani mõranenud peegel ” (A mirror crack `d from side to side, 1966). Aga igal juhul tunduvad ta teosed ebareaalsete, lugeja intellekti intrigeerivate mõistatustena, milles kuriteol on vaid probleemi püstitamiseks vajaliku lähtekoha funktsioon – autor ei lasku kunagi naturalismi , kuuriteo jubedad üksikasjad saavad lugejale teatavaks vaid sedavõrd, kuivõrd see on vajalik süüdlase paljastamiseks.
Agatha Christie lõi rea meeldejäävaid tegelaskujusid, nagu belglasest detektiiv Hercule Poirot ja vanapiiga miss Marple, kes lahendavad keerulisi kriminaalasju. Kirjanik suutis konstrueerida üllatuslikke lõpplahendusi, mis on jäänud ületamatuks tänapäevani, näiteks romaanides “Roger Ackroydi mõrvalugu” (The Murder of Roger Ackroyd) ja “Ja siis polnud enam kedagi” (And Then There Were None). Kriminaalromaanis tegi Agatha Christie populaarse ajaviitezanri, asendades vägivalla, sadismi ja seksi teravmeelse ülesehituse ning probleemilahenduse põnevusega.
Oma vaadetelt oli Agatha Christie küll konservatiivne , aga vihkas fašismi ja vägivalda üldse (eitas alkoholi, suitsetamist , raadiot ja televiisorit). Tagasitõmbunult elas ta maal või viibis koos abikaasaga arheoloogilistel väljakaevamistel Lähis-Idas.
Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis Inglismaal.
Kaks kriminaalromaani – “ Tuhkur Hobune” ja “ Kellad ” kuuluvad autori loomingu keskpäraste teoste hulka. “Tuhkur Hobune” ilmus esimest korda 1961, “Kellad” – 1963. Autor kirjutas ise “Tuhkur Hobuse” kohta, et selle romaani tekkelugu ulatub minevikku – aega, mil Agatha Christie oli alles proviisoriõpilane “mr. P.” Juures (nime autor ei reeda ). P. sööbis talle mällu, ja ta arendas selle raamatu lehekülgedel välja Osborne `i kujuks. Autor kirjeldas P.-d kui koomilist lühikesekasvulist, ümarate kontuuridega ja leevikest meenutava rõõmusroosa näoga ning lapselikult rahuloleva olekuga meest. Agatha Christie jaoks oli mr. P. – Osbourne petlikule välimusele vaatamata ohtlik inimene, kellena ta ka “Tuhkru Hobuse” lehekülgedel 50 aastat hiljem taaselustub. Agatha Christie meenutas, et P. kandis taskus surmavat mürki – kuraaret, kuna see andis talle võimutunde.
Teistest “Tuhkru Hobuse” tegelastest väärivad märkimist mitmes raamatus esinevad Despardid ja Dane Calthrop, samuti missis Ariadne Oliver, kelle algkujuks on autor ise ja kes on varem tuntud raamatust “Avatud kaardid”. Küll aga puuduvad selles teosest tuntud tegelased terane miss Marple ja ekstsentriline Poirot.
Teatud mõttes on “Tuhkrul Hobusel” ja “Kelladel” sama peategelane, ühel juhul eluvõõras ja naiivne arheoloog Mark Easterbook, teisel juhul Briti salaluurega seotud Colin Lamb. Tähelepanelik lugeja märkab, et need kujud on niiöelda trükitud samalt matriitsilt ning äravahetamiseni sarnased.
Teosel “Tuhkur Hobune” puudub ka traditsiooniline probleemipüstitus: kes sooritas kurteod? – siin on see kõrvaline küsimus. Peamine probleem on: kuidas sooritati kuriteod? Ladus ja loogiline on mehhanism , mis kirjeldab “Tuhkru Hobuse” teenuste meetodeid , sellega võrreldes on nõrgem ja vähem loogiline süüdlase paljastamine, kelleks võib muide eelneva põhjal osutuda ükskõik kes raamatu tegelastest – süüdlase isik ja tema paljastamise asjaolud ei tee õigluse võitu paratamatuks ja isegi mitte loogiliseks: õigluse võidu tagab vaid juhus ja mõned süüdlasele autori poolt külgepoogitud iseloomujooned.
Londoni “ Times `i” kirjanduslik kaasanne avaldas “Tuhru Hobuse” ilmumise puhul järgmisi mõtteid: “Agatha Christie`t ei võeta kätte mitte juurdluse vägitükkide pärast, ja pärast ta ammuseid tour de force `e isegi mitte tema sepitsuste kriminoloogilise leidlikkuse pärast, nii meisterlikud kui need ka on, tema peamine voorus on ühtaegu lihtsam ja kavalam. See on võltsimatu ladusus; tema raamatuid võib ahmida nagu vahukoort või kalorivaest dieetželeed. Tegemist ei ole väärtkirjandusega. Agatha Christie võib kirjutada jälestavalt (...). Tal on varuks üks või kaks üllatust ja muidugi suhteliselt veenev üliuskumatu müsteeriumi lahendus, kuid tuum on selles, et lugu köidab lõdvenematult ning hoiab lugejat haardes , mis on ühtaegu tugev ja õrn ...”.
“Kellad” kuuluvad raamatute hulka, millele autor pühendas vähe aega ja mis ka ei kajastu tema autobiograafia lehekülgedel. Raamatul on sugulust ammu ilmunud “Seitsme kella saladusega” nii kellamotiivi kui ka salaluurehõngu kaudu. Poirot on siin tegevuse ääremaadel, ning ilmselt on tema osa mõjutanud niisama passiivne tugitoolidetektiiv Nero Wolfe, kelle loojaks oli Rex Stout .
“ Kellade ” ilmumise puhul kirjutas arvustus:
“...“Kellad” on küllaltki meeldiv kui tegevusest loobunud ja vanaduspuhkust veetva Hercule Poirot` kirjeldus; raugastunud Poirot kirjeldus, kes tegevusetusest rahutust tundes on valmis tegutsema, lahkumata tugitoolist. Raamat väärib tähelepanu ka kompositsiooniliste trikkide ja võtete poolest, mis oma sädelusega pimestaksid nooremaidki konkurente. (...) Öelgem lihtsalt, et tegemist on suurejoonelise kriminaalromaaniga kogu tema hiilguses ...” (New York Times Book Review.) “Kellad” on väike nägus Poirot – Christie, tasemel teos, ehkki mitte väljapaistev... Kuritegu on tehtud nimme fantastiliseks ja jälgi on põhjalikult segatud , nii segatud, et tegelikult suudab vaid Poirot leida lahenduse huupi mõistmise teel; ilmselt meie, lugejad, seda küll ei suuda...” (Times`i kirjanduslik kaasanne.)
Lugejal tuleb ilmselt nõustuda kriitikutega. Kuid see ei vähenda Agatha Christie poolt langetatud valiku õigsust: parem olla kvaliteetse kriminaalromaani kui keskpärase väärtkirjanduse autor.
Kasutatu kirjandus:
A. Christie “Tuhkur Hobune”, AS Kupar Tallinn 1994
A. Christie “Paddington 16.50”, Eesti Raamat, Tallinn 1976
A. Christie “Thkur Hobune” ja “Kellad”, Eesti Raamat, Tallinn 1982
5