Abort (0)

ESSEE

Abort
Läbi aegade on aborditemaatika olnud tuline kahevõitlus mitmete äärmuste vahel. Mis on elu, millal saab elu alguse ning kas inimesel on õigus otsustada teise inimelu üle? Abordi teema on sama delikaatne kui eutanaasia – millal ja kas üldse sekkuda elu loomulikku protsessi, millele me ise oleme aluse pannud ? Kas on üldse vajalik jätkata elu? Võtan läbi mõned erinevad perspektiivid, kuidas antud probleemile võiks läheneda.
Selleks, et tekiks uus elu, uus põlvkond – et ühiskond oleks jätkusuutlik ja maailm kestaks, on loodud reproduktiivne süsteem. Mees ja naine koos oma erinevate füüsiliste funktsioonidega on loodud järglaste nö „tootmiseks“. Võib-olla tänu sellisele inimelu pidevale jätkamisele oleme me ise olemas – KUI me esivanemad oleksid seda tahtlikult pidevalt takistanud, poleks ka meid. Võib-olla kui kõik oleksid kollektiivselt takistanud uute loodete tekkimist, poleks ka maailma. Siit edasi võiks mõelda, et LOOTE tekkimiseks on alati vajalik kaks osapoolt – meest, kes viljastab naise ning naist, kes kannab endas loodet. Primitiivne , füüsiline mehe ja naise funktsioon, et elu kestaks. Siinkohal tulebki mängu ELU ning inimeste teadvuse areng. Kui me elasime aegadel , mil toimisime primitiivsete olenditena, kes üha tootsid ja tootsid uusi elusid , ei mõeldud ELU kvaliteedile sellisel tasandil nagu teeme me seda praegu. Kas naise funktsioon selles elus lähtuvalt tema füüsilisest eripärast on vaid uusi elusid sünnitada? Kas mehe funktsioon on vaid naisi viljastada? Mis on loomulikkus sellisel puhul? Kas jätkata endistviisi primitiivselt kasutades oma reproduktiivset süsteemi või oleme me evolutsiooniliselt arenenud edasi, avastamaks ehk uusi viise elu väärtustamiseks ning elamiseks? Kas oleme füüsilisest baastasandist tõusnud kõrgemale?
Mis on siis oluline, kas kvaliteet või kvantiteet ? Kui nüüd vaadelda tänapäeva ühiskonda, kuhu me jõudnud oleme ning antud ühiskonnas olemasolevaid probleeme, siis ma isiklikult eelistaks kvaliteeti. Siin tuleb mängu see, millised on iga inimese isiklikud põhjused laste saamiseks? Kellel üldse on lapsi vaja? Riigil on vaja rahvaarvu, rahvustel on vaja rahvuse säilitamiseks uusi inimesi – selleks on loodud erinevad toetussüsteemid, mis toetavad uute järglaste teket. Justkui nagu inimeste kasuks, et elutingimusi toetada, ent suuremas plaanis mida vajab riik selleks, et toimida? Inimesi, maksumaksjaid . Kvantiteet on oluline riigile, maailmale – ent oluline on ju ka selle hunniku inimeste panus, kvaliteet? Puhtkvantiteedi must stsenaarium oleks järgmine – perekond sünnitab tosina lapsi, kasvatab ülesse vastavalt oma oskustele ning lapsed lähevad omapead edasi vastavalt sellele vundamendile, mis nad tuumperekonnalt said. Riik saab juurde hulga maksumaksjaid, perel on olnud pidev riigipoolne toetus. Arvestades ülerahvastatust, maailma loodusvarade ressursse, kriminaalprobleeme – meid on liiga palju, me raiskame ja hävitame. Midagi peab selles suhtes tegema, ennetama suuri probleeme ja kuna meie oma elu ehk siis meie ise toodame neid suuri globaalseid probleeme, tuleks neid lahendada ka üksikisiku tasandilt . Kvaliteetne perekond, kvaliteetne laps, kvaliteetne kasvatus ja haridus – sest lapsed on meie tulevik ning kui me soovime paremat ühiskonda ja paremat tulevikku meile kõigile, hakkab see meie lastest. Seega, lapsesaamine on äärmiselt vastutustundlik otsus. Nii üksikisiku kui ka globaalsel tasandil.
Minu isiklik arvamus on ka see, et iga lapsevanem võiks olla küps, enne kui ta soovib luua uut elu. Küll aga, seda küpsust on veidi keeruline määratleda – millal on inimene küps? Kas lähtudes füsioloogilistest eripäradest või psühholoogilistest? Psühholoogiliselt küps lapsevanem on minu hinnangul see, kes on ise vastutustundlik, kellel on välja kujunenud väärtuste süsteem ning kes soovib oma väärtusi edasi anda järglastele. Need on väga individuaalsed teemad, millal miski kellel küps on ning keegi teine seda meile ette öelda ei saa, seega ei saa me ka sekkuda ja takistada vaba tahet luua elu. Siinpuhul võiks mõelda, et oletame on noor nimega A, kes tunneb, et ta pole eluküps ja palju on veel minna – kogemata rasestub ja soovib katkestada – kuidas me suhtume? Selline noor tundub üsna vastutustundlik ning tõenäoliselt saaks ta kasvatamisega kenasti hakkama ning teeks kvaliteetset „toodangut“. Noor B, samas olukorras, näiteks sooviks jätkata – kuidas siis suhtume? See on nii mitmeti võetav ja kompleksne teema. Minu arvates tuleks rohkem tähelepanu osutada kaitsevahenditele ning rõhutada inimelu väärtust ja kvaliteeti – selleks, et ei peaks silmitsi seisma nii keeruliste küsimustega. Tee siis, kui sa oled selleks valmis. Selline kogemata asi ei tee kellelegi head. Samas, ka sihilik rasestumine ei pruugi alati olla parim variant (lähtuvalt siis isiklikust küpsusastmest).
Oleme rääkinud kvantiteedist ja kvaliteedist, küpsusest – see on kõik eellugu ja KAS üldse ning millisel moel elu jätkata. See on kõik ennetustöö. Mida aga teha siis, kui KOGEMATA juhtub. Milline väärtus on inimelul ja kas inimelu saab alguse juba lootest või alles pärast sündi? Need vastused on väga individuaalsed vastavalt inimese maailmakäsitlusele ja uskumustele. Vahet ei ole tegelikult, kas seda vaadelda füüsilisel või vaimsel tasandil, loode on siiski emaüsas olemas raseduse puhul. Inimesi koos erinevate uskumussüsteemidega on väga palju ning ma usun, et kõige õiglasem oleks lasta igal inimesel endal otsustada, vastavalt oma uskumustele, mida ta teha soovib. Küll aga ei tolereeri ma ükskõikset rasestumist, seega minu arvates tuleks ikkagi suuremat tähelepanu osutada ennetustööle, et mitte keegi ei peaks abordiküsimusega silmitsi seisma. Samas, mitte keegi meist ei aktsepteeri , kui surmatakse vastsündinu , ent väga kergekäeliselt suhtutakse lootesse, kes ju tegelikult mõne aja pärast on juba ka vastsündinu. Isiklikult, teades seda asjaolu, olen oma tegudes väga vastutustundlik. Loode on nagu juba maha pandud seeme , mis on juba nö „töös“, oleks viisakas iga töö, elu algatamine ka lõpule viia – muidu pole nagu mõtet ka selle algatamisel? Sestap ongi see teema nii isiklik ja delikaatne – minu arvates elu algab juba sellest hetkest, kui toimub viljastumine . Mõni teine arvab , et elu algab sünniga – igaühel on õigus otsustada vastavalt oma soovidele. Kas abort on mõrv? See on inimelu alge edasise arengu takistamine ja need, kes teavad, mis sellest kõik areneb – nendele on see otsus ka raske. Ent samas, usun, et otsustamisvabadus peaks siiski jääma. Kui rase naine, kes siiralt ei taha või tal pole võimalik oma järglase eest hoolitseda, soovib teha katkestamist, peaks ta seda siiski tegema. Ühtlasi on ka juhtumeid, kus loode on vigastatud – ka siis on see küsimus keeruline – loomulikkusesse sekkumine. Samas, haiguste puhul me ka sekkume.. millal me üldse ei sekku tegelikult?
Mida siis peale hakata nii delikaatse ja isikliku probleemiga? Maailmas on piirkondi, kus juba reguleeritakse rahvaarvu sellisel moel, teistes kohtades jällegi, ka Eestis, soovitakse tõsta rahvaarvu – kas üldse peaks mõtlema sellele? Arvan, et lapsed me siiski sünnitame nö iseendale , mitte riigile. Oluline oleks jälgida kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Arvan, et sellisel puhul vähem on rohkem. Isiklikul tasandil ning keskendudes iga isiku kvaliteedile, mis suuremas plaanis mõjutab ka ühiskonna kvaliteeti, võiks näiteks igale naisele anda võimaluse paigaldada tasuta spiraalne kaitsevahend ning kui naine on küps ning valmis järglase saamiseks, siis saab ta alati lasta seda eemaldada. Küll aga – kes sellist tasuta jagamist peaks korraldama ? Riigi huviorbiidis selline tegevus ei ole, neil on vaja kohe ja kiiresti ja annavad selleks ka stardiraha, et kodanike arv suureneks. Mõeldes teistpidi , kui küps inimene saab lapse siis, kui tema selleks valmis on, siis ilmselt tal poleks vajadust ka riikliku toetuse järele. Ka raseduse takistamine on tegelikult sekkumine loomulikku protsessi, aga siiski parem kui juba algatatud elu katkestamine. Elu on püha, vahet ei ole, millisest perspektiivist või arengufaasist seda vaadelda.