Abordi probleemid referaat (0)

SISUKORD
1 ABORDISEADUSE ARENG 3
1.11976. aasta abordiseadus 3
1.2Loote õigused 5
2 ABORDI FÜSIOLOOGILISED JA PSÜHHOLOOGILISED MÕJUD 7
2.1 Abort ja selle füsioloogiline mõju 7
2.2 Abordi psühholoogilised tagajärjed 8
3 Abordi tegemine Eestis 11
KOKKUVÕTE 12
SISSEJUHATUS
Teema valikul lähtusin sellest, et see oleks mulle sobiv ja mul oleks mugav seda refereerida. Eelkõige jäi see teema mulle silma selle pärast, et abort on paraku tänapäeval väga aktuaalne ning noored tütarlapsed, kes kogemata rasestuvad, võtavad seda väga kergekäeliselt ning ei mõtle tagajärgedele.
Kasutasin kolme teaduslikku allikat, kus oli väga palju kasulikku ja huvitavat infot. Nendeks olid: Kiivet, R., & Harro , J. (2002). Eesti rahva tervis 1991-2000; Mason, J. K., & R. A. McCall Smith. (1996). Õigus ja meditsiinieetika; Niiberg, T. (2008). Naiseks , emaks ja daamiks.
Viimast soovitan kõikidel naisterahvastel lugeda, kuna seal on tohutult palju infot, mida tasub kõigil naistel teada.
Referaat koosneb tiitellehest, sisukorrast, sissejuhatusest, kolmest peatükist, kokkuvõttest ning kasutatud kirjandusest. Esimene peatükk räägib abordiseaduse arengust, mis oma korda veel koosneb kahest alapeatükist. Teine peatükk on abordi füsioloogilised ja psühholoogilised tagajärjed, mis jaguneb samuti kaheks erinevaks alapeatükiks. Ning viimane ehk kolmas peatükk räägib abordi tegemisest Eestis, mis oli minu jaoks kindlasti väga huvitav, kuna tegu on siiski enda kodumaaga.

1 ABORDISEADUSE ARENG

Inglismaa ja Wales ’i abordiseadus põhineb 1861. aasta isikuvastaste kuritegude seaduse vastavatel sätetel, millega keelatakse raseduse katkestamine nii raseda enda kui ka kolmanda isku poolt, samuti raseduse katkestamiseks vajaminevate vahenditega varustamine. Nimetatud seaduses ei tehtud vahet kriminaalse ja meditsiinilise abordi vahel. Nende sätete eiramisel järgnes lisaks karistusele väga tõenäoliselt ka arsti nime kustutamine arstide registrist, mis tähendas, et ta ei saanud enam oma erialal töötada. Nii juhtus, kui aborte lasti teha ka küllalt kesiste oskustega isikutel küllalt halbades tingimustest. Kuigi selliste abortide täpset arvu pole teada, andsid nende tagajärjed 40 aastat tagasi piisavalt tööd kohtumeedikutele.
1929. aasta väikelaste elu seadusega tuli esimene väike muudatus . Raseduse katkestamist käsitleti selles küll kuriteona, kuid kui ema elu oli ohus, võidi aborti teha. Seda väikest mööndust sai kasutada siiski vaid väga piiratud juhtudel. Alles 10 aastat hiljem tehti järgmine mööndus ühe kohtuasja põhjal, kus 15-aastane tütarlaps rasestus vägistamise tagajärjel ja arst, kes talle abordi tegi, mõisteti õigeks. Kohtuotsuses märgiti, et naise elu sõltub nii tema füüsilisest kui vaimsest tervisest ja kui need ohtu satuvad, siis pole abort seadusevastane. Seejärel elasid õigus ja meditsiin aastaid kooskõlas. Muidugi tõlgendasid arstid nimetatud kohtuotsust äärmiselt laialt, kuid juristid suhtusid olukorda mõistvalt. (Mason & R. A. McCall Smith, 1996)

1976. aasta abordiseadus

Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1967. aasta abordiseadus alusel pole tegu kuriteoga, kui raseduse katkestab vastavat litsentsi omav arst ja kui kaks litsentsi omavat arsti on heas usus leidnud, et rasedus jätkamine kahjustaks raseda või tema perekonnas olevate teiste last füüsilist või vaimset tervist. Vastavate terapeutiliste ja sotsiaalsete tingimuste esinemisel tohib aborti teha kuni 25. rasedusnädala alguseni .
Mis tahes rasedusperioodil võib aborti teha siis, kui eksisteerib tõsine oht raseda füüsilisele ja vaimsele tervisele, kui raseduse jätkumine seaks ohtu raseda elu või kui tulevane laps võib suure tõenäosusega sündida füüsilise või vaimse puudega.
Rasedus võidakse katkestada nii NHS-i haiglates kui ka erakliinikutes. Kuna abortide arv alates 1981. aastast on olnud väga suur, töötab erasektor ses suhtes sisulislt samuti NHS-i asutusena, sest kõnealuse teenuse eest maksab riik.
Valdavalt sooritatakse legaalseid aborte terapeutilistel põhjustel. Pole aga sugugi kerge otsustada, kas kahjustuse risk on suurem raseduse jätkudes või seda katkestades, sest raseduse ja sünnitamisega kaasnevad riskid pole konstantsed. Üldiselt võib öelda, et ohud on siin enam-vähem võrdsed: vanuse kasvades kasvavad rasedusega kaasnevad ohud, noortel on aga suuremad abordiga seotud ohud. Seega sõltub 1967. aasta seaduse tiline alus suures ulatuses arsti ’’ heast usust’’. Kui NHS-i haiglates arstiga ühist keelt ei leita, siis tõenäoliselt otsitakse teisi võimalusi ja nagu statistika näitab, ka leitakse. Näiteks 1991. aastal thti 55% Inglismaa ja Wales’i ning 2,3% Šotimaa alaliste elanike abortidest väljaspool NHS-i süsteemi. Seetöttu võib tekkida tunne, et 1967. aasta seadust ei järgita rangelt . Tegelikult võib põhjus peituda hoopis selles, et erakliinikud on paremini varustatud.
Arstide arvates on 1967. aasta abordiseadus küllaltki progressiivne. Probleeme võivad mõnikord siiski tekitada suhteliselt uued arengud, näiteks abort juhtudel, mil loote sugu ei vasta soovitavale. Dr. Dawsoni arvates tähendab loote soolistest kaalutlustest lähtuv raseduse lõpetamine meditsiinioskuste kuritarvitamist ja on seetõttu täiesti ebaeetiline. Tal võib teoreetiliselt õigus olla, kuid praktikas on olukord keerukam . Abordiseaduses sätestatakse täpselt, et otsustamaks, kas raseduse jätkamine võiks kahjustada naise või tema olamasolevate laste tervist, tuleb arvesse võtta raseda tegelikku või mõistlikult etteaimatavat elukeskkonda. Nii võib mõnedes etnilistes keskkondaded (eriti Aasia ja moslemi kultuurides) naissoost lapse sünd oluliselt mõjustada naise vaimset ja võimalik, et ka füüsilist heaolu. Kuigi meie ühiskonnas pole soolistel kaalutlustel tehtav abort peamine probleem, näitab selle probleemi käistlus, kuivõrd laialt on 1967. aasta seadust võimalik tõlgendada.
1990. aasta viljastamise ja embrüoloogia seadusega laiendati abordi kättesaadavust veelgi. Enam ei seotud abordi kriminaalõiguslikku keeldu loote eluvõimelisusega. (Mason & R. A. McCall Smith, 1996)

Loote õigused

Lootega seoses kerkib abordi üksfundamentaalsemaid eetilisi probleeme – millal ja missugustel tingimustel muutub loode isikuks ning mis hetkest alates on tal õigus elule.
Millal lugeda loodet isikuks – selle määrab moraal , mitte teadus. Konservatiivse lähenemise kohaselt algab isikuksolemine eostumisega ja sellest hetkest alates eksisteerib ka tema õigus elule. Skaala teises otsas on need, kes seostavad isikuksolemist intellektiga ja võimega otsuseid vastu võtta. Viimasele väitele vaieldakse aga kohe vastu, sest siis ei saaks ka vastsündinut isikuks pidada.
On püütud leida kõikvõimalikke kriteeriume, et määratleda, mis hetkest alates on lootel moraalselt õigus kaitsele. Juudi seaduste kohaselt algab see näiteks ajast, mil rasedus on väliselt nähtav. Paljude riikide seadustes seotakse loote õiguses eluvõimelisusega. Tuleb aga märkida, et tänu neontaalse meditsiini arengule nihkub eluvõimelisus piiride määramine aina varasemasse rasedusperioodi ning seega jääb konflikt loote õiguste ja aborti lubavate seaduste vahel püsima.
Õiguslikult aktsepteeritakse kõikjal tõsiasja, et võib küll kehtestada emakas asuva loote õigusi, kuid realiseerida saab neid õigusi alles siis, kui loode sünnib elavana. 1967. Aasta kaasasündinud puuete seadusega piiratakse iseseisva eksisteerimise juriidilist mõistet veelgi. Näiteks saab hooletusest tingitud vigastuste eest kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui vastsündinu on elanud vähemalt 48 tundi. Siis võib järeldada, et surnultsündinu puhul ei saagi esitada hagi seoses loote ebaseadusliku surmamisega. See viib ilmse paradoksini – hooletusest tingitud vigastuse puhul saab vastutusele võtta, kuid loote tahtliku hävitamise puhul mitte. Paljudes riikides püütakse leida võimalusinende karistamiseks, kes hooletu tegutsemisega põhjustavad lapse surma. See näitab, et püütakse loodet kui iskut kaitsta.
Loodet isikuks pidavad seisukoha äärmuslikuks vastandiks on suhtumine, mille kohaselt loode polevat midagi enamat , kui oma ema keerukas rakuline ripats . Enamik pole siiski nõus niisuguse äärmusliku suhtumisega väites, et elu on pidev areng eostumishetkest sünnini ja edasi – vastsündinueast täiskasvanueani. Ema ja loote moraalse konflikti ilmestamiseks võiks tuua kaks vastanlikku tsitaati: ’’Kuna loodet peetakse üha enam iseseisvaks patsiendiks või isikuks, siis on naine langenud peaaegu et emaliku keskkonna staatusesse.’’ ning ’’Arenev inimelu on sure sisemise väärtusega ja teda ei saa pidada vaid naise keha osaks. ’’ Seisukohtade vastandlikkus sunnib otsima mingit keskteed. Sobiv oleks näiteks käsitleda ema ja loodet ühtse tervikuna , keskendudes seega pigem rasedale kui eraldi naisele ja lootele .
Lootega seondub aga ka teisi õigluslikke probleeme. 1967. aasta abordiseadus reguleerib raseduse katkestamist. Kuid teatud protseduure – eelkõige menstruatsiooni esilekutsumist ja suguühtele järgnevat emakasisese vahendi paigaldamist – teostatakse tavaliselt just põhjusel, et arvatakse end rasestunud olevat. Nende protseduuride toime on aga võrreldab abordiga ja seetõttu tuleks vastavalt muuta ka seda abordiseadust. (Mason & R. A. McCall Smith, 1996)

2 ABORDI FÜSIOLOOGILISED JA PSÜHHOLOOGILISED MÕJUD

Raseduse katkestamine on embrüo või loote eemaldamide emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite manustamisega. Eestis kasutatakse mõlemat meetodit. Endine rahvastikuminister Urve Palo sõnul on Eestis aborte rohkem kui näiteks Põhjamaades, sest siinsed naiset olevat selle meditsiinilistest ja psühholoogilistest tagajärgedest vähem teadlikult. 2007. aastal oli abortide arv Eestis võrreldes 2000. Aastaga küll kolmandiku võrra vähenenud, kuid endiselt tehakse Eestis 100 elussünni kohta 78,1 aborti, millest 63 võiks meditsiinilistel põhjustel olemata olla. Kõige rohkem teevad aborti 25-aastased abielunaised. (Niiberg, 2008)

2.1 Abort ja selle füsioloogiline mõju

Vastavalt seadusele võib raseduse katkestada naise omal soovil, kui rasedus ei ole kestnud kauem kui üksteist nädalat. Kuni 21. nädalani võib rasedust katkestada arstide otsusega vaid siis, kui rasedus ohustab raseda tervist, sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline puue , raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist , rase on noorem kui 15 või vanem kui 45.
Abort onalati kahjulik, kuna sekkub juba ümberkõlastunud kormoontalitlusse ning võib olla seotud võimalike abordiaegsete või –järgsete tüsistustega. Et tüsistuste riski maandada, tuleb kindlasti informeerida naistearsti oma tervislikust seisundist, ülitundlikkusest ravimite suhtes, teadaolevatest haigustest ning lasta ennekatkestamist teha vajalikud uuringud ja analüüsid. Tüsistused võivad kaasneda mis tahes meetodil tehtud abordiga. Peamised tüsistused on järgmised.

• Varajane abordijärgne verejooks , mis on põhjustatud emaka kokkutõmmete häirumisest.
  
• Hiline abordijärgne verejooks, mis võib olla põhjustatuf hormonaalsetest häiretest või põletikust.
  
• Vere peetumine emakaõõnes, kui emakakael sulgub liialt vara.
  
• Looteosiste peetumine emakaõõnes.
  
• Raseduse katkestamine võib soodustada põletiku teket väikesed vaagnas. Riski tõstab sugulisel teel levivate infektsioonide esinemine.
  
• Võivad tekkida menstruaaltsükli häired.
  
• Viljatus, mis on hiline abordi tüsistusning sageli seotud põletikega.
  

Kirurgiline abort on operatsioon , mis omakorda on seotud spetsiifiliste tüsistuste võimalikkusega, nagu:

• emakakaela vigastus abordi käigus, Hiljem võib see soodustada raseduse iseeneslikke katkemise;
  
• emaka mulgustamine abordi käigus. See on raske tüsistus, mis sageli nõuab erakorralist operatsiooni;
  

Ravimitega abordi eeliseks on väiksem trauma risk, puudubka vajadus narkoosi järele. Samas on abordijärgne veritsusperiood oluliselt pikem ja ravimitest põhjustatud emakakokkutõmbed valulikud ning ebameeldivad. Spetsiifilistemateks tõsistusteks võivad olla:

• suurem vereeritus, ka klompidena;
  
• raseduse ebaõnnestunud katkestamine. See on otseses mõttes sõltuvuses raseduse kestusest.
  

Kui raseduse katkestamise järel ei ole ilmnenud mingeid kaebusi, tuleb kahe nädala möödudes siiski minna järelkontrollile naistearsti juurde ning leida sobiv rasestumisvastane vahend. (Niiberg, 2008)

2.2 Abordi psühholoogilised tagajärjed

Loomulikult lisandub abordile psüühiline üleelamine. Algul tuntakse kergendust, kuid psühholoogilised probleemid võivad tulla alles aastate pärast. Mõistusega tuntakse, et tehti enda jaoks õigem otsus, kuid meeltega tuntakse kahetsust. Sotsioloogide väitel on psüühilise trauma põhjuseks eelkõige see, et naise peamisi rolle on sajandite jooksul olnud emaks saamine ning kui siis emaks ei saada või ei taheta saada, ollakse häbistatud ja süümepiinades.
Kui räägitakse abordist , kuuleme enamasti poolt- ja vastuargumente, õigustusi ja etteheiteid. Ent sageli jääb märkamata üks väga vaikne hääl, mis peaaegu ei kostagi. See hääl on täis hingevalu , kannatust, leina ja süütunnet. Sellel häälel ei ole ühte nägu, sest see kuulub tuhandetele naistele, kes on teinud aborti ning kes tihti ei tea, kas nad on pro-life või pro- choice , kuid kes teavad liigagi hästi, et ühiskond peaks teadvustama abordiga kaasnevat pikaaegset ja rasket hingevalu.
Tõepoolest tundub, et ühiskond ei tahagi tihti seda häält kuulda – lihtsam on abordist tulenevat valu ignoreerida kui aidata abivajajail seda kanda ning sellest üle saada. Nii ei ole traumeeritud naiste häälele olnud pikka aega kohta – tulenevalt teema emotsionaalsusest, häbist ja survest hoida perekonnasaladusi; tulenevalt soovist mitte olla sildistatud. Juba ammu oleks aeg see hääl kuuldavaks teha, anda valule sõna ningseeläbi astuda mõistmise ja paranemise teele. Jagatud muret on alati kergem kanda ja kõige raskem on teadmine, et oled oma vaevas üksi.
Vähem tähtis pole see, et oma lugu teistega jagades on võimalik hoiatada teisi naisi valikute eest, mis on lõhkunud väga paljude elu. Sageli otsustavad naised abordimõttest loobuda just pärast teiste pöördeliste kogemuste teadvusamist. Seega annab valu jagamine sama valiku ees seisvatele tihti jõudu hetkeemotsioonide survele vastu seista ning oma südamehääl maksma panna. Ühiskonnal on aeg teadvustada, et abort ei ole sageli naiste endi valik, vaid nende, kellelt keerulises olukorras kõige enam tuge ja head nõu otsitakse – abikaasa, kallima, vanemate või teiste lähedal seisvate inimeste. Abordi põhjustatud valu kannavad aga naised sageli üksinda.
Mõningatel andmetel ilmneb vestlustest aborti teinud naistega, et nad kahetsevad seda.
Interneti-portaali Perekool vestlusringis tehti küsitlus selle kohta, kui paljud on teinud aborti ja kui paljud kahetsevad. Küsitlusele tuli sadakond vastust; aborti teinud vastanutest on 67 protsenti seda hiljem kahetsenud.
Teiste andmete kohaselt ei põhjusta abort 70 protsendil naistest mingeid psüühilisi häireid; 20 protsenti kannatab kergekujulisemööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10 protsendil juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et selle vahel, mida hilisemas staadiumis abort tehakse, ja psüühiliste häirete sageduse vahel valitseb seos. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada tema seisund enne protseduuri, samuti see, milliste hoiakutega ta protseduuri tegemisel kokku puutub.
Keegi ei oska kunagi täielikult aru saada ja mõista, mida tunneb naine sel ajal ja mis on ajendanud seda sammu astuma. Sellisel hetkel on väga oluline lähedaste tugi, et naine ei peaks üksinda seda läbi elama ja ennast süüdistama. Otsus peaks olema alati partneriga arutatud ja kooskõlastatud, et hiljem ei tuleks ette olukordi, kus hakatakse teineteist süüdistama. (Niiberg, 2008)

3 Abordi tegemine Eestis

Raseduse katkestamine naise soovil on Eestis võimalik alates 1955. aastast vastavalt tollase Nõukogude Liidu seadusandlusele. Kuni 1998. aastani reguleeris Eestis raseduse katkestamisega seonduvat vastav Sotsiaalministri määrus.
1994. aastal asutati Eesti Abordiregister (EAR), mille eesmärgiks on pidev ja süstemaatiline informatsiooni kogumine Eestis toimunud raseduskatkestuste kohta. Alates 1996. aastast põhineb riigi abordistatistika EAR-i andmetel. EAR loomine oli eriti rahvusvahelises perspektiivis märkimisväärne saavutus võrreldes teiste endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikides toimunud arengutega.
Alates 1990-ndate aastate algusest on abortide üldarv kui ka abortide arv 1000 fertiilses eas naise kohta pidevalt vähenenud (tabel 1). 1992. aastal oli legaalselt indutseeritud aboritde üldarv 25 803 elanikku, 69 aborti 1000 fertiilses eas naisekohta. 2000. aastal olid need näitajad vastavalt 12 743 ja 35. Legaalselt indutseeritud abortide arv 100 ekussünni kohta oli 1992. aastal 143 ja 2000. aastal 97. Läbi aastate on 2/3 indutseeritud abortidest kordusabordid. See asjaolu paneb mõtlema, kas abordiga kaasnev pereplaneerimis-alane nõustamine on olnud piisav ja vajalikul määral väärtustatud. (Kiivet & Harro, 2002)
Vanusrühm
15-19
20-24
25-29
30-34
35-39
40-44
45-49
1994
44,2
105,6
93,6
67,8
46,1
18,0
1,7
1995
41,2
88,9
85,9
63,0
41,6
17,5
1,9
1996
40,4
86,7
78,8
60,7
41,8
17,0
1,7
1997
40,3
83,5
77,3
61,9
42,2
16,9
1,5
1998
39,0
80,5
71,4
58,3
40,5
17,1
1,2
1999
35,8
70,6
64,2
58,0
37,1
16,0
1,6
2000
32,4
66,0
62,7
53,7
35,0
15,4
1,5
Tabel 1: Abortide vahekordajad 1000 naise kohta

KOKKUVÕTE

Töös tulid välja põhilised asjad, mis puudutavad aborti psühholoogiliselt ja füsioloogiliselt ning abordiseadus, mis on väga tähtis. Abordiseadus kirjutab ette seda, millal ja millistel tingimustel võib üks naine aborti teha, kuigi üldjuhul on see siiski ebaseaduslik ning keelatud. Mina isiklikult ei ole abordi vastu, kuna mõni naine ei pääse abordi tegemisestteatud põhjustel. Kuid selle poolt ma jälle pole, kui mõni vastutustundetu naine tahab aborti teha soovist, et ta ei taha last.
Kokkuvõttes sain palju targemaks ning olen abordiseadusega ühel nõul.
KASUTATUD KIRJANDUS

Kiivet, R., & Harro, J. (2002). Eesti rahva tervis 1991-2000. Tartu: Paar OÜ.

Mason, J. K., & R. A. McCall Smith. (1996). Õigus ja meditsiinieetika. Tallinn: Õigusteabe AS Juura .

Niiberg, T. (2008). Naiseks, emaks ja daamiks. Tartu: AS Atlex.