Pronksiaegsed tsivilisatsioonid (0)

VILJELUSMAJANDUSE  ALGUS JA TSIVILISATSIOONI SÜND 
 
Põlluharimise ja karjakasvatuse algus 
 
U. 12 000 a eKr tõi kliima soojenemine järkjärgult kaasa jääaja lõpu.  Inimasustus  levis 
Euroopa ja  Aasia  põhjaosadesse. Kirde-Aasiast lähruvalt asustati Ameerika. 
U. 8500 a eKr (11500 aastat tagasi) sai Lähis-Idas alguse üleminek põlluharimisele ja 
karjakasvatusele. Peagi õpiti kuduma  kangast  ja valmitama savinõusid.  
Põlluharimine sai alguse ja esimesed kariloomad kodustati arvatavasti IX aastatuhandel 
eKr kusagil Lähis-Idas. Jääaeg oli selleks ajaks läbi ja kliima antud piirkonnas soe ning 
mõneti niiskem, kui tänapäeval.  Mesopotaamia  tasandikku ja  Araabia  kõrbealasid ümbritseva 
Süüria, Väike-Aasia ja  Iraani  mägede vööndis sadas piisavalt vihma suhteliselt lopsakaks 
taimekasvuks. Tingimused viljakasvatuseks olid seega soodsad. Põlluharimine  saigi  meile 
teadaolevalt alguse just nimetatud mägede ümbruskonnas ehk niinimetatud viljaka  poolkuu  
alal. Sellise nimetuse on põlluharimise sünnipiirkond saanud oma kuusirpi meenutava kuju 
järgi kaardil. Maailma muudes piirkondades tehti tehti põlluharimisega järkjärgult algust 
hiljem. 
Põlluharimisele ja karjakasvatusele ülemineku põhjuseid võime me üksnes oletada. 
Tegemist pidi olema järkjärgulise protsessiga. Inimesed olid aastatuhandete vältel 
kombineerinud erinevaid toiduhankimise viise. Söödavate taimeviljade varumisest oli mitmel 
pool saanud oluline elatisallikas. Seega pidid nad olema märganud, et maha langenud 
seemned kasvama lähevad, ja õppisid järkjärgult kasutama seda teadmist  sobivate  taimede 
kasvatamiseks. Tõenäoliselt kaasnes sellega  algeline  sordiaretus – maha külvati jõudsamini 
kasvavate ja paremat saaki andvate taimede seemneid. Nii kujunesid esimesed kultuursordid. 
Metsarikkamates piirkondades, kus põllumaa ettevalmistamine oli kõige hõlpsam 
maharaiutud puid põlema pannes, levis eelkõige alepõllundus. Peamine maaharimisriist oli 
kõikjal pikka aega kõblas.  
Ka  karjakasvatus  sai arvatavasti alguse järkjärgult. Ka küttidel on vahel komme kanda 
hoolt oma jahiloomade juurdekasvu eest, säästes karja noorliikmeid. Võimalik, et otsustavaks 
sai oskus suunata metsikuid lamba- ja kitsekarju nende juhtloomade mõjutamise läbi, mis 
võimaldas terve karja oma  kontrollile  allutada. Tõenäoliselt saidki lammastest ja kitsedest 
esimesed kodustatud kariloomad. Peagi järgnesid neile ka  veised  ja sead. Kariloomi peeti 
esialgu kui elusat lihatagavara. 
Taime- ja karjakasvatus ei tõrjunud pikka aega küttimist ja korilust kõrvale, vaid oli nende 
kõrval täiendav elatusallikas küttimise.  
 
Varaseimad põlluharijate asulad 
Nendes piirkondades, kus põlluharimine muutus peamiseks elatusallikaks, tõi see ajapikku 
kaasa olulisi muutusi inimeste elus ja ühiskonnas. Kuna põlluharimine võimaldas toita 
senisest  enam inimesi, siis hakkas senisest kiiremini kasvama elanikkonna arvukus. 
Põlluharimine tingis paikse asustuse ja maa  valdamine  muutus kogukonna jaoks senisest 
olulisemaks. Põldude rajamisega hakkasid inimesed keskkonda süstemaatiliselt ümber 
kujundama. Tekkisid küllalt suured ja aastasadu püsivad asulad.  
Samal ajal arenes ka  tehnoloogia .  Leiutati  kivi  lihvimise  ja puurimise  kunst , mis 
võimaldas valmistada senisest tõhusamaid tööriistu, eriti puude langetamiseks ja põllumaa 
ettevalmistamiseks tarvilikke kirveid. Alguse said ka  riide  kudumine ja savinõude 
valmistamine. Viimaseid kasutati  muuhulgas  ka viljatagavarade säilitamiseks. 
Jeeriko  asula  Palestiinas  sai alguse juba umbes 8500 aastat eKr ja püsis aastatuhandeid. 
Selle varasemad asukad ei osanud veel valmistada savinõusid. Algul elasid nad  savist  
muldpõranda ja okstest  katusega  onnides, kuid mõne aja pärast asendusid need toekamate 
kivimajadega. Linn oli ümbritsesid massiivse kivimüüriga ja selle elanike arv võis  ulatuda  
kahe tuhandeni. Peagi õppisid Jeeriko allikavett niisutuseks põldudele  juhtima . Asulast on 
leitud savist naisekujukesi, millest arvatavasti loodeti põlluviljakuse edendamist. Ühe hoone 
seina müüritud  seitse  kolpa võivad viidata surnud esivanemate religioossele austamisele. 
Çatalhöyük Väike-Aasias (tänapäeva Türgi lõunaosas) on Jeerikost mõneti hilisem – 
siinsed 12 järjestikust asustuskihti pärinevad VII – V aastatuhandest eKr. Seetõttu oli 
siinsetele asukatele savinõude valmistamine juba tuntud. Põlluharimise ja karjakasvatuse 
kõrval oli  juba Çatalhöyüki elanike jaoks jätkuvalt suur tähtsus ka karjakasvatusel. Samuti 
vahendasid nad lähedastes mägedes leiduvat väärtuslikku vulkaanilist kivimit – obsidiaani. 
Jeerikost erinevalt oli Çatalhöyük kindlustamata. Selle nelinurksed lamedakatuselised hooned 
paiknesid tihedalt teineteise kõrval, nii et majja sisse pääses katuseava kaudu. Mitmed hooned 
olid seest kaunistatud maalingute ja skulptuuridega, mis  kujutasid  eelkõige härgi või 
härjasarvi, naisi ja jahistseene.  
Jeeriko ja Çatalhöyüki olid sedavõrd suured ja püsivad asulat, et tuleb oletada nende 
tõhusat ja stabiilset sisekorraldust. Ilma selleta olnuks võimatu rajada Jeeriko müüre, mis pidi 
nõudma planeerimist ja kogukonnaliikmete pikaajalist koostööd. Naisekujukesed, 
esivanemate kolbad hoone seinas ja maalitud sisekujundusega majad osutavad arenenud 
religioossetele ettekujutusele, mille täpsem sisu jääb meile paratamatult saladuseks. Samal 
ajal pole kummaski asulas tõendeid suurtest varanduslikest erinevustest elanike vahel. Sellest 
ei saa küll järeldada kogukonnaliikmete täielikku võrdsust. Võrdlus tänapäeva või 
lähimineviku algeliste põlluharijatega lubab oletada, et kogukondlaste seas tõusis esile 
jõukam kiht, kelle seast pärinesid ka kogonna  liidrid . Kuid selgelt eristuvateks varanduslikeks 
klassideks toonane ühiskond arvatavasti veel ei jagunenud.  
Stonehenge  kultuskompleks (III aastatuhandest eKr) on kuulsaim näide mitmetest 
megaliitilistest ehitistest (megas – kreeka keeles suur, lithos – kivi) Euroopas. Varasemad 
nende seast rajati juba V aastatuhandel eKr.  Megaliitilised  ehitised olid kindlasti  varaste  
põlluharijate olulised kultuslikud ja rituaalsed keskused, mille täpsem tähendus toonastele 
inimestele pole teada. Neid on  seostatud  nii päikese austamisega, surnute kultusega kui ka 
kogukondade sooviga näidata end neile kuuluva maa tõeliste valdajatena. Igal juhul annavad 
megaliitilised ehitised tunnistust kogukonna heast  sisemisest  korraldatusest ja selle liikmete 
tõhusast koostööst. Vastasel korral olnuks nii suurte ehitiste rajamine võimatu. 
 
Metallide kasutuselevõtt ja tsivilisatsiooni sünd 
 
U. 5000 a eKr õpiti Lähis-Idas töötlema vaske. 
U.  3500  a eKr sai samas alguse künnipõppundus. Kujunes  piltkiri . 
U. 3000 a ekr kerkisid Mesopotaamias ja Egiptuses esile esimesed  tsivilisatsioonid . 
III aastatuhande algul oli vase ja tina  segust  –  pronksist  –  saanud Lähis-Idas ja