Kreeka ja hellenism (0)

KREEKA 
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile 
Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda ida poolt piirava  Egeuse  mere saartel. See on 
mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Suhteliselt 
väikesed tasandikud on eraldatud sageli  raskelt  läbitavate mäeahelike või sügavalt 
maismaasse lõikuvate merelahtedega. Peamine ühendustee on siin aastatuhandeid olnud meri. 
Seda mööda on peetud ühendust ka välismaailmaga. Sellised olud tõid kaasa ühelt poolt 
avatuse muu maailma suhtes,  teisalt  aga sügavalt juurdunud sisemise killustatuse. Kreeka 
maakonnad  on sajandite vältel kiivalt kaitsnud oma iseseisvust.  
Kreeka paiknes Lähis-Ida kõrgtsivilisatsioonide ja märksa vähemarenenud Euroopa vahel 
ning täitis sellest tulenevalt pideva kultuurivahendaja rolli.  Kreeklased  võtsid varmalt üle ida 
kultuuri silmapaistvamaid saavutusi, kohandasid neid oma vajadustele ja kujundasid nende 
najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka  tsivilisatsioon  omakorda on otsustavalt 
mõjutanud kogu järgneva Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.  
 
Tume ajajärk u 1100 – 800 eKr 
Pronksiaegse Egeuse tsivilisatsiooni ölangusele järgnes nn Tume ajajõrk. Lossid olid 
hüljatud, kiri ununenud, elanikonna arvukus vähenenud ja Kreeka langenud sisuliselt 
tsivilisatsiooni-eelsele  arengutasemele . Mükeene tsivilisatsiooni segastel langusaegadel 
rändas osa kreeklasi üle Egeuse mere Väike- Aasia  läänerannikule, mis muutus kreeklaste 
püsivaks asualaks. Algas rauaaeg. See ei  toonud  aga esialgu kaasa ühiskonna arengu 
märgatavat kiirenemist. Kreeka oli tol perioodil nii  idamaade  kui ka eelneva  Kreeta -Mükeene 
ajajärguga võrreldes vaene ja mahajäänud maa. Ka suhted naabermaadega olid nõrgenenud. 
 
 
ARHAILINE PERIOOD u 800 – 500 eKr 
 
VIII sajandist alates eKr suurenes Kreekas elanikonna arvukus kasvas, kerkisid esile 
linnad ja rikas ning suursugust päritolu ülemkiht. Tihenesid sidemed välismaailma, eriti 
idamaadega, ja kreeklased sattusid mõneks ajaks tugeva ida kultuurimõju alla. Eelkõige tuli 
kreeklastel suhelda tol ajal Vahemerel kaupmeeste ja meresõitjatena domineerinud 
foiniiklastega. Just foiniiklaste vahendusel puutusid kreeklased kokku  idamaa   kultuuriga . 
Kreeka käsitöölised võtsid Idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sageli ka sealset 
kunstistiili.  
U 800 eKr võeti foiniiklaste vahendusel uuesti kasutusele kiri –  alfabeet  (nimetus tuleneb 
kahest  esimesest  tähest: alfa, beeta). See  kujundati   foiniikia  tähestiku põhjal. Foiniikia 
tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli  vokaalid  
lugemisel ise juurde mõelda.  Semiidi  keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud 
sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma 
vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste 
kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid 
välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende 
ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt 
laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide 
seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi – 
näiteks  preestrite  – eelisoskust. Tema levik ei piirdunud ka ainult ülemkihiga, vaid ulatus 
lihtrahva hulka.  Klassikalisel  perioodi Ateenas peeti kirja vähemalt elementaarset tundmist 
kodanike puhul üsna enesestmõistetavaks. 
 
VIII sajandil eKr sai alguse ka kreeklaste  kolonisatsioon  Vahemerel ning Mustal merel. 
Sellel ja järgnevatel sajanditel lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma  kodumaalt  ja 
rajasid uusi asulaid  esmalt  Itaalias ja Sitsiilias, ning seejärel peaaegu kogu Musta mere 
ranniku ulatuses. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu tingis osalt  kahtlemata  vajadus 
kodumaal suhteliselt vähesel määral  leiduva  metalli, eriti raua järele. Seetõttu tekkisid 
esimesed  kolooniad  just Itaalia maagirikaste piirkondade naabruses. Kuid massilise 
väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus. Rahvastiku kasvades ei jäänud 
osal elanikkonnast muud üle, kui põllumaa ja elatise hankimiseks võõrsile siirduda. Üha uued 
väljarändajad kasvatasid kolonistide arvukust ning peagi said paljudest kolooniatest 
rahvarohked ja jõukad linnad. 
Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne. Ühtset 
riiki neil küll polnud, kuid nad  austasid  ühiseid jumalaid ja kõnelesid sarnaseid murdeid. 
Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi algul. 
Vastandudes muudele rahvastele nimetasid kreeklased end helleniteks, kõiku teisi rahvaid 
aga  barbariteks  – nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna  barbar  ei 
tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade  rahvad  olid  barbarid , olgugi, et 
kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende  muistset  tsivilisatsiooni. Sellegipoolest  pidasid  
kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane 
kodanike vabadusel põhinev  riigivorm  –  linnriik . 
 
 
Polis : riik ja ühiskond 
 
Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas 
kujunema linnriiklik korraldus.  Linnriigid  kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel  Sparta ,  Korintos  ja  Ateena , Väike-Aasia 
läänerannikul  Mileetos  ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes 
linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja 
õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide  omavahelised  vahelised suhted olid 
sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed.  Alatasa  tuli ette 
riigipöördeid ja võimuhaaramisi. 
Kreekas kujunes linnaühiskond. Kuigi enamus elanikest elas maal, olid linnad ühiskonna 
majanduslikud, poliitilised ja paljuski ka religioossed keskused ning seega tsivilisatsiooni 
üldilme kujundamisel määrava tähtsusega. Tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis 
(polise esmane tähendus kreeka keeles on linn), mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga. 
Polised kujunesid ühtviisi nii Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) 
jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati 
ka väljapoole linna.  Linnaelu  tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats – agoraa. 
Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, 
ning  rikaste  ja suursuguste  uhked  maamajad.  Keskusest  eemal, kaljustel mäeveergudel, 
asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei 
jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud – käis seal 
turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele  austust  avaldamas. 
Polis oli enamasti üsna väike  kogukond . Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud 
kolme-neljakümmet  tuhandet  inimest.  Ateena  ja Sparta oma  paarisaja  tuhande elanikuga olid 
erandid. Kõik linnriigi täieõiguslikud meessoost elanikud – kodanikud – osalesid linnriigi 
valitsemisel ja moodustasid ka linnriigi kaitsejõu. Paljudes linnriikides loeti kodanikeks kõiki 
vabu  täiskasvanud meessoolisi põliselanikke. Naised,  orjad  ja võõramaalased polise juhtimisel 
ei osalenud ja jäid seega kodanike seast välja. Kuid mitmetes polistes ei kulunud ka kõik 
meessoost põliselanikud kodanike hulka. Kuna kodanikud pidid olema suutelised linnriiki 
kaitsma, siis nõuti mõnelgi pool kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust jalaväelase 
raskerelvastuse (kiivri, rinnakaitse, kilbi ja oda) hankimiseks. Mõnes polises kehtis 
kodakondsusele varanduslik  tsensus  – kodanikuõigused olid seal vaid jõukamatel inimestel. 
Mitmetes linnriikides minetasid laostunud talupojad kodanikuõigused. Nagu  eespool  öeldud, 
olid ka käsitöölised mõnel pool kodanikuõigustest ilma jäetud. 
Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli riigi kõrgeim võimuorgan ja selle 
otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Rahvakoosoleku kõrval eksisteeris alati ka nõukogu, mis 
enamasti koosnes rikastest ja suursugustest kodanikest. Paljudes polistes etendas nõukogu 
riigi valitsemisel otsustavat osa ja rahvakoosolek piirdus vaid tema otsuste heakskiitmisega. 
Sageli täitis nõukogu ka kõrgema kohtukoja ülesannet. Rahvakoosolek valis igal aastal 
riigiametnikud , ülesandega juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevast elu. Nii nõukogu 
liikmed kui ka ametnikud valiti enamasti rikaste ja suursuguste kodanike seast. Selliseid riike, 
kus domineerisid rikkad ja suursugused, nimetasid kreeklased  aristokraatlikeks. Kuigi 
aristokraatlikus  linnriigis  jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas 
rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile  teatava  poliitilise kaitse, mis ei 
võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada.