HIINA RAHVAVABARIIGI MAJANDUSARENGU ANALÜÜS (1)

EESTI MAAÜLIKOOL
Majandus- ja sotsiaalinstituut

HIINA RAHVAVABARIIGI MAJANDUSARENGU ANALÜÜS
Referaat õppeaines „Arenguökonoomika”

Koostaja : X X
Juhendaja : X X
Tartu 2009
SISUKORD
1. ÜLEVAADE HIINA RAHVAVABARIIGIST 3
2. RAHVASTIKUGA SEOTUD PROBLEEMID 4
3. POLIITILINE OLUKORD JA DEMOKRAATIA ARENG 5
4. ÜLEVAADE MAJANDUSLIKEST ARENGUPROBLEEMIDEST 8
5. INFRASTRUKTUURIDE ARENG 10
6. KASUTATUD KIRJANDUS 11

1. ÜLEVAADE HIINA RAHVAVABARIIGIST

Hiina on maa Kaug-Idas, mis alates 1949. aastast jaguneb Hiina Rahvavabariigi (valitseb Mandri-Hiinat, Hongkongi ja Aomeni) ning Hiina Vabariigi (valitseb Taiwani ja mõningaid Fujiani saari ) vahel. Hiina pealinn on Peking , kus elab ca 15,4 miljonit elanikku (2005.a andmete seisuga) ja riigikeeleks on hiina keel. Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV) hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast. Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei. See on maailma rahvarikkaim riik, mille rahvaarv ületab 1 330 044 500, kellest enamik on hiinlased . Rahvastikutihedus ca 138 inimest/ km². Pindalalt on Hiina Kaug-Idas suurim (9 596 960 km²) ja maailmas neljas. Hiina piirneb 14 riigiga – Afganistan, Bhutan , India, Kasahstan , Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar , Nepal, Pakistan , Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.
Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi üle ning oma 23. provintsiks peab Taiwani provintsi, mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks. Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina esimese järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda, millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 omavalitsusüksust suuremate linnade ümber ja 2 erihalduspiirkonda.
Põhilisteks tootmisharudeks on tööstus, põllumajandus ja energeetika . Tööstus ja ehitus annavad 50% Hiina RV SKP-st. Suurimad tööstusharud on raua-, terase-, söe-, masinaehitus -, relva-, tekstiili-, jalatsi-, mänguasja-, tsemendi- ja keemiatööstus ning laevaehitus. 2003. aastal tõusis Hiina RV maailma suuruselt teiseks energiatarbijaks Ameerika Ühendriikide järel, möödudes Jaapanist. Hiina on USA ja Venemaa järel kolmas energiatootja. Nende vajadus elektrienergia järgi kasvab kuni 2030. aastani 4% aastas. Kivisüsi moodustab ligi 2/3 energiatarbimisest, mille osas on Hiina RV nii suurim tootja kui ka tarbija maailmas. Põllumajanduses on Hiina üks maailma suurimaid riisi-, kartuli-, sorgo -, hirsi-, odra -, maapähkli-, tee- ja sealihatootjaid. Lisaks toiduainetele toodetakse laialdaselt puuvilla ja teisi kiudaineid ning õliseemneid. Kuigi vaid alla viiendiku riigi territooriumist on harimiskõlblik, on põllumajandusse kaasatud umbes pool Hiina tööjõust.

2. RAHVASTIKUGA SEOTUD PROBLEEMID

Hiina töövõimeline elanikkond ulatub 800 miljonini. Kuivõrd 1,3 miljardilisest elanikkonnast elab ligi 3/5 maal, ei ole lähimal aastakümnendil odava tööjõu juurdevoolu lõppu ette näha. Praegu liigub linnadesse 150 miljonit maapiirkondadest pärit tööotsijat, kelle kanda jäävad tavaliselt vähemtasustatavad tööd. Kuigi Hiina rahvaarv kasvab veel 10 miljoni võrra aastas, võib pikemas perspektiivis „ühe lapse” poliitika kaasa tuua kiirema vananemise kui see juhtus lääneriikides. Kui Euroopas kasvab vanemaealiste osakaal ühiskonnas 10%- lt 30%- le 100. aastaga, siis Hiina võib sama tulemuse saavutada 50. aastaga. 2008. aasta seisuga on hiinlaste vanuseline jaotus järgmine: 0-14. aastasi 20,1%; 15-64. aastasi 71,9% ning 65. aastasi ja vanemaid 8%.
Kuigi tööjõu kvaliteedi osas tuli Hiinal alustada väga madalalt tasemelt, paraneb see valitsuse otsustavate sammude, tiheda konkurentsi ja hiinlaste loomupärase püüdlikkuse tõttu kiiresti. 20. aastaga on kirjaoskamatus vähenenud 20%- lt 4%- le ja Hiina valitsus teeb hetkel ponnistusi üleminekuks üldisele kohustuslikule 9- aastasele põhiharidusele. Hiina vajab 15-20 miljonit uut töökohta aastas, et tagada töö uutele tööturule tulevatele noortele ja maalt linna ümberasunud inimestele. Viie aasta jooksul enne 2003. aastat suurenes kõrgharidust taotlevate üliõpilaste arv 3,5 korda. Kusjuures suurt rõhku on pandud tehnilisele kõrgharidusele: igal aastal saab Hiinas diplomi 350 000 uut inseneri .
Vaatamata sellele, et keskmine sissetulekutase jääb Hiina RV-s teistele keskmise sissetulekuga riikidele veel alla, on suured piirkonnad jõudnud tasemele, mis vastab arenenud Ida- Aasia riikide omale vaid üks inimpõlv tagasi. Jõukuse kiiret kasvu naudib eelkõige linnaelanikkond, seda eriti Ida-Hiina rannikupiirkondades. Raskuste kiuste tekkiv keskklass toob kaasa uued tarbimisharjumused, mis hakkavad üha enam sarnanema lääne omadele. Noored erafirmades töötavad spetsialistid, kellel on üha suurem ligipääs tarbimislaenudele, soovivad parandada oma elamistingimusi, püüdes osta eeslinnas parema korteri või maja ja auto.
Hiinlaste religioossele mõttele on avaldanud tugevat mõju budistlikud ideed. Kuigi valitsus õhutab ateismi , tagab hiina põhiseadus teatavate piirangutega usuvabaduse. Budism, islam ja kristlus on kolm peamist Hiinas levinud usku. Etnilise grupi moodustavad 91,5% hiinlased ning 8,5% ülejäänud (tiibetlased, mongolid, huangid jt).

3. POLIITILINE OLUKORD JA DEMOKRAATIA ARENG

1949. aastal asutatud Hiina RV on kommunistlik riik, mille poliitikas on keskne roll Hiina Kommunistlikul Parteil . Hiina RV režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.
Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitmeparteisüsteem ja mitme kandidaadiga valimised. Ometi on parteil tõhus kontroll kaadrite üle. Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda. Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Kuna parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada, on nad pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma . Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.
Raske määratleda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Samas on üha ohtlikumaks võimudele muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud ebavõrdsus rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning elanikkonna kasvav rahulolematus ametnike suhtes. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks.
Hiina edu üheks teguriks on valitsuse järjekindel siirdemajandusele iseloomulik poliitika, kus antakse järk-järgult üha suurem roll turumajanduse reeglitele ja avatakse Hiina majandus ülejäänud maailmale. Üleminek algas põllumajandussektorist ja kandus üle tööstusele ning hiljem suurele osale teenustest, nii et suuremast osast hindade reguleerimisest oldi 2000. aastaks loobutud. Kui kontroll hindade üle oli hakanud lõdvenema, töötas valitsus välja Hiina oludes pretsedenditu ettevõtlusseaduse, mille kohaselt võimaldati eraisikutel esmakordselt luua piiratud vastutusega firmasid. Valitsus rakendas ka järjekindlalt konkurentsiseadusi, eesmärgiga ühendada siseturg, samas võimaldades välisfirmade tulekut Hiinasse, vähendades makse, loobudes riigi ekspordi- monopolist ja ühtlustades erinevad valuutavahetuskursid. Liikumine vabama majanduse suunas jätkus käesoleval kümnendil Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikme staatuses, mis tõi kaasa suure hulga seaduste ja regulatsioonide ühtlustamise ning tariifimäärade alanemise. 2004. aastal tehti konstitutsiooni põhimõttelise tähtsusega muudatused, mis rõhutavad erasektori rolli maa majanduse arengus ja kaitsevad eraomandit meelevaldse rekvireerimise eest. 2005. aastal loobuti seadusesätetest, mis takistasid eraettevõtluse kaasatust infrastruktuuride, avaliku sektori rajatiste ja pankade loomisel. 2007. aasta märtsis võeti pärast pikki vaidlusi vastu omandiseadus, mis sätestab eraomandi kaitse tsiviilkoodeksis. Kõik need muudatused on kaasa aidanud mõjuvõimsa erasektori tekkimisele majanduses, mis annab 60% Hiina kogutoodangust. Kui 1998-2003 suurenes mandrihiinlastele kuuluvate eraettevõtete toodang viis korda ja välisfirmadele kuuluvate ettevõtete toodang kolm korda, siis riigiettevõtete toodang kasvas samal ajavahemikul vaid 70%. Kohalike poolt kontrollitud ereettevõtete eksport suurenes viie aastaga viis korda, kuna üha rohkem väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid omandas ekspordilitsentsi.
Valitsus on ette võtnud ka märkimisväärsed reformid 90-ndate aastateni Hiina majanduses domineerinud riigiettevõtete suhtes: need muudeti formaalselt äriüksusteks ja paljud neist noteeriti äsjaloodud Shanghai ja Shenzheni börsidel. Pärast 1998. aastat viidi ellu poliitikat, mis võimaldas väikeettevõtetel restruktureerida suuri ettevõtteid ja mille tulemusena vähenes riigi kontrolli all olevate tööstusettevõtete arv viie aasta jooksul rohkem kui poole võrra. Töövõtulepingud tehti paindlikumaks, mis viis töökohtade vähenemiseni 14 miljoni võrra 2003. aastaks. Seda protsessi saatis töötus- ja sotsiaalprogrammide loomine, mis andsid vastutuse koondatud töötajate osas ettevõttelt riigile. 2003. aastal rajas valitsus agentuuri , mis esindab valitsust riigiettevõtete juhtimisel ja täiustab nende ettevõtete konkurentsivõimet. Nimetatud reformid on parandanud raamistikku ühiskonna ressursside mobiliseerimisel, mida iseloomustab üks suurim säästude määr maailmas ja mis seega kasvatab kiiresti kapitali. See on toonud kaasa tööjõu produktiivsuse kasvu ja aidanud kaasa urbaniseerumisele, tuues tööjõudu põllumajandusest tööstusesse ja teenindusse.

4. ÜLEVAADE MAJANDUSLIKEST ARENGUPROBLEEMIDEST

Hiina Rahvavabariigi majanduse areng on pärast reformide käivitamist 28 aastat tagasi olnud erakordselt kiire. Viimase kümnendi keskmine majanduskasv on olnud 9,5% aastas. Selline kasv annab tunnistust ühest kiireimast ja jätkusuutlikumast siirdemajanduse kasvutempost maailmas 50. aasta jooksul. See on kaasa toonud suuremad sissetulekud ja nende inimeste arvu vähenemise, kes elavad alla absoluutset vaesuspiiri.
2006-2008 . aasta peamised majandusnäitajad
2006
2007
2008 (I-poolaasta)
SKP kasv (%)
11,1
11,4
10,4
Inflatsioon (%)
1,5
4,6
4,3
Jooksevkonto (milj USD)
249,9
339,4
384,1
Vaatamata Hiina majanduse kiirele kasvule eelmistel aastatel, SKP kasv ületas 11%, on siiski oodata, et globaalne jahenemine viib kasvu alanemiseni 2009. aastal, olles endiselt kõrgemal ametlikust 7-8% tasemest. USA majanduslanguse mõju on raske hinnata, aga Maailmapank on välja pakkunud seose, et 1% alanemine USA-s toob kaasa 0,2% alanemise Hiinas. Võrreldes Brasiiliat Hiinaga on majandusnäitajad kordades erinevad. Brasiilia majandus on viimase aastakümne parimas seisukorras, SKP kasv oli 2006. aastal 3,8%; 2007. aastal 5,4% ja 2008. aasta I- poolel 4,9%. Jooksevkonto on olnud keskmiselt 40,3 milj USD. Töötuse tase Brasiilias on samuti väga madal, tekitades isegi ettevõtetele tööjõuprobleemi, mida ei saa aga kuidagi Hiina kohta öelda.
Hiina on ette võtnud märkimisväärseid samme oma väliskaubanduse avamiseks ja maailma kaubandussüsteemiga lõimumiseks. Eksport kasvas 2006. aastal 27% ja ulatus 969 mlrd USD- ni, import kasvas 20%, küündides 791,6 mlrd USD- ni. Peamised eksportkaupade grupid olid masinad ja sisseseaded, plastid , optika ja meditsiinitehnika, raud ja teras, tarbekaubad, tekstiil , mobiiltelefonid.
2006. aasta peamised ekspordipartnerid
Riik
Eksport (mlrd USD)
Osakaal ekspordist (%)
USA
203,5
21
Hong Kong
155,4
16
Jaapan
91,6
9
Importkaupade grupid olid masinad ja sisseseaded, nafta ja mineraalkütused, plastid, optika ja meditsiinitehnika, orgaanilised kemikaalid, raud ja teras.
2006. aasta peamised impordipartnerid
Riik
Import (mlrd USD)
Osakaal impordist (%)
Jaapan
115,7
15
Lõuna-Korea
89,9
11
Taivan
87,1
11
Alljärgnevas tabelis saame vaadelda erinevaid näitajaid nii Hiina, India kui ka Saksamaa kohta:
Hiina
India
Saksamaa
Pindala (km²)
9 596 960
3 287 590
357 021
Rahvastik (juuli 2008)
1 330 044 544
1 147 995 904
82 369 552
SKP trln USD (2007)
7 099
2 966
2 807
SKP kasv % (2007)
11,9
9,0
2,5
SKP elaniku kohta (2007)
5400
2600
34100
SKP % põllumaj.(2007)
11,3
17,8
0,9
Tööstuse kasv % (2007)
13,4
8,5
5,2

5. INFRASTRUKTUURIDE ARENG

Välisinvesteeringute koondumine pärast Hiina avanemist rannikuäärsetesse linnadesse ja provintsidesse tekitas suure erinevuse Ida- ja Lääne-Hiina arengutaseme vahel. Kui kaubanduse maht ühe elaniku kohta oli 2000. aastal Ida-Hiinas 889 USD, siis Lääne-Hiina 12 provintsis ja autonoomses piirkonnas oli see vaid 48 USD; välisinvesteeringud olid vastavalt 71 ja 5 USD. Mahajäämus ajendas Hiina võime 2000. aasta märtsis välja kuulutama läänepiirkondade eelisarendamise kampaania, mille eesmärgiks on infrastruktuuride rajamine; inimkapitali arendamine; keskkonnakaitse; tingimuste parandamine regionaalseteks investeeringuteks ning kohaliku tööstuse rekonstrueerimine ja arendamine. Üheks keskseks ülesandeks on suurejooneliste infrastruktuuride elluviimine : kaheksa kiirtee rajamine, mille eesmärgiks on liita lääneprovintsid ülemaalise teedevõrguga; põhja-lõuna ning ida-lääne raudteevõrgustiku laiendamine; maagasijuhtme rajamine, mille eesmärgiks on transportida Xinjiangi-Uiguuri gaasi Shanghaisse ja teistesse rannikupiirkondadesse; õhuliikluse laiendamine.
Keskkonnaprojektides on olulisel kohal võitlus kõrbe pealetungiga ja alade taas-metsastamine. Kuigi 10 mlrd USD- ga viimase viie aasta jooksul jääb piirkond rannikupiirkondadest välisinvesteeringute osas veel tublisti maha, on kanda kinnitanud sellised suurfirmad nagu Toyota , Motorola, Shell , British Petroleum jt. Lääne-regioonidesse on investeerinud ka 10 000 Ida-Hiina ettevõtet.

6. KASUTATUD KIRJANDUS

Elektroonilised allikad

https://www.cia.gov/library/publications (06.01.2009).

http://web-test.mfa.ee/est/kat_52 (06.01.2009)