Eesti 1920-1930 (2)

Eesti 1920-1930
1920-1930
1931 -1940
Eesti majandusareng
Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõja ajal sai eesti maaelu ja tööstus tugevasti kannatada. Paljude talude hooned olid sõjatules maha põlenud, suur osa karjast hävinud, enamus tööstusharusid lakanud töötamast ja Vene pankades ning tsaariaegsetes väärtpaberitesse paigutatud säästud olid kaotanud oma väärtuse. Peale Vabadussõja lõppu hakkas olukord tasapisi muutuma . Kõik mõisatele kuulunud maad jagati välja maata talupoegadele ja Vabadussõjast osavõtnuile. Maast ilma jäänud mõisnikele maksti riigi kassast “valuraha”. Alates vabariigi algusaastaist toodeti riigis suurtes kogustes vilja, mida hakati eksportima ning koguma tagavarasid kriisiaegadeks ja võimalikeks ikaldusaastateks. Kuid peagi kujunes peamiseks tuluallikaks piimakarja-kasvatus ja piimasaaduste tootmine. 1930. aastate keskpaigaks olid kariloomade ja meiereide arv kahekordistunud.
Riigi maksujõudu parandas märgatavalt tselluloosi, vineeri , põlevkivi, bensiini, tekstiili, bakeliidi, paberi, alkoholitoodete j.t toodete müük välismaale. 1937. aastal moodustas tööstustoodang Eesti ekspordist 37% ning põllumajandussaadused ja puit 61%. Samal ajal, kui maailma tööstustoodang vähenes peale 1929 – 1938. aastate suurt majanduslikku depressiooni 7% võrra, oli Eesti tööstustoodangu kasv, mis alul oli olnud suurtes raskustes, kasvanud samal perioodil koguni 45% võrra. Majanduskasvu tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Eesti valitsemine
15.juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse. Sellega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kõigi kodanike võrdsus seaduste ees, isiku- ja korteripuutumatus, ühinemise koosolekute südametunnistuse, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandusele, streigivabadus. Põhiseaduslikke õigusi kitsendas aga Tallinnas ja piiriäärsetes rajoonides kehtinud kaitseolukord. Kaitseolukord oli mõeldud võitluseks kommunistide vastu, kelle tegevus ohustas 1920. aastate algupoolel tõsiselt Eesti iseseisvust. Moskva huvides ja toetusel tegutsevad kommunistid valmistusid riigipöördeks, et kukutada valitsus. 1. detsembril 1924 toimuski Tallinnas kommunistide mäss. Kuna rahvas mässulisi ei toetanud, suudeti riigipöördekatse maha suruda.
Eesti Vabariik hoolitses vähemrahvuste eest.
Vastavalt põhiseadusele kuulus Eestis seadusandlik võim 100-liikmelisele parlamendile – riigikogule. Valitsuse eesotsas seisis riigivanem .
Aastail 1920-1934 iseloomustas eesti riigikorda mitmeparteiline demokraatia.
Aastatel 1921-1931 tegutses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks elueaks kujunes 11 kuud.
Oktoobris 1933 pandi rahvahääletusele vabadussõjalaste koostatud uue põhiseaduse projekt, mis koondas peaaegu kogu võimutäiuse rahva poolt otse valitava riigivanema kätte.
Aprillis 1934 pidid toimuma riigivanema ja uue riigikogu valimised. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte, teostasid riigivanema kandidaadid K. Päts ja erukindral J. Laidoner 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kuid Riigikogu ja Riigivanema valimised lükati edasi ja Riigikogu saadeti suvepuhkusele.
Septembris 1934 tuli Riigikogu uuesti kokku ja nõudis tagasipöördumist demokraatliku valitsemisviisi juurde. Kuid demokraatlik kord Eestis asendus autoritaarse diktatuuriga.
Oma võimu kindlustamiseks lasi K. Päts 1937. aastal koostada kolmanda põhiseaduse. Selle kohaselt oli Eesti Vabariigi riigipeaks president , kes määras ametisse valitsuse. Taasloodi parlament , ent presidendil oli õigus see laiali saata. Põhiseadus piiras mitmeid kodanikuvabadusi.
Tähtsamad isikud
K. Päts – Eesti Vabariigi esimene president
J. Poska – Eesti välisminister
J. Laidoner – Eesti sõjaväelane ja poliitik.