20.sajandi arhitektuur (0)

20.sajandi alguses (pärast esimese maailmasõda ) arhitektid loobusdi ajaloolistes stiilides ornamentaalsetest kaunistutest.
20. sajandi arhitektuuris kehtivad täiesti uued põhimõtted, ehitusviisid ja uudsed ehitusmaterjalid . Moodsa arhitektuuri üksikuid eelkäijaid leiame siiski juba 19. sajandist. Need kuuluvad aga inseneriheitusse, mida tollal üldse ehitusekunstiks ei peetud: raudteejaamad, näitusepaviljonid, tööstushooned , terassillad jne. Nagu skelett hoidis neid kõiki ülal osadest kokkupandud metallsõrestik. Viimase kasutamine võimaldas luua mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid siseruume.
Näiteks 1851 . aasta Londoni maailmanäituse paviljoniks ehitatud Kristallpalee koosnes peaaegu ainult klaasist ja rauast ning mahutas endasse ka suured pargipuud , mis kasvasid ehituseks planeeritud kohal. Üllatusi pakkus ka 1889. aasta Pariisi maailmanäitus: üle 300 meetri kõrge Eiffeli torn, mis kannab oma looja perekonnanime ning masinate demonstreerimise paviljon. See 420 m pikkune klaasist võimsatest teraskaartest kokkupandud hoone meenutab hiiglaslikku kummulikeeratud plaati. Kaarte toetuspunktide vahe on 115 meetrit; seniste vahenditega nagu näiteks kivivõlvidega, midagi taolist luua poleks saadud.
Euroopat edestasid aga tormiliselt arenevad ameerika ühendriigid oma 19. sajandi lõpul püstitatud pilvelõhkujatega, Need toetudis terasskeletile, olid enamasti lihtsad ja otstarbekohased. Nende loomisel oli üheks eesmärgiks paigutada suur hoone võimalikult väikesele maatükile, sest maa hind linnakeskustes oli väga kõrge.Uueaegse arhitektuuri tehniliseks eeltingimuseks oli teras- ja betoonkonstruktsioonide kasutamine. Üks peamisi põhimõtted hoonete kasutamine. Üks peamisi põhimõtteid hoonete kavandamisel oli aga lähtumine nende otstarbest, funktsioonist. Siit tuleb ka niisuguse arhitektuuristiili nimetus – funktionalism. Juba ehitise välimuses pidi peegelduma tema otstarve, tema sisu, isegi tähtsamate ruumide jaotus jne.
Tihtipeale näib funktsionalistlik hoone koosnevat üksikutest lihtsatest ilustamata kuupidest ja risttahukatest. Funktsionalismi põhimõtet võiks lühidalt sõnastada nii: see, mis on otstarbekohane, on ka ilus.
20. sajandi algul ehitati Euroopas vaid üksikuid funktsionalistlikke hooneid – liiga suur oli siis veel eklektitsismi ja juugendstiili mõju. Pärast esimest maailmasõda tekkis arhitektuuri ühe kõrvalharuna ka veel nn ekspressionistlik suund, mille pooldajad suhtusid hoonesse peaaegu nagu skulptuuri. Väljenduslikkust hinnati enam kui otstarvet. Eelkõige Saksamaal kerkisid imelikud, süngeilmelised, juhuslikuna tunduva väliskujuga nagu tugevast tuulest voolujooneliseks lihvitud hooned. Näiteks Potsdami tähetorn meenutab välimuselt pigem ehk sõjalaeva tekiehitist.
Tõeliseks funktsionalismi toetajaks ja levitajaks sai aga 1919. aastal Saksamaal asutatud kunstikool „ Bauhaus “. Kool loodi küll arhitektuuri ja töötustoodete kujundamise õpetamiseks, kuid sellest sai tähtis kunstikeskus, kus õieti kadusid piirid üksikute kunstialade vahel. Kooli rajas silmapaistev arhitekt Walter Gropius (1883 – 1969), kes kavandas ka „Bauhausile“ hoone – see on üks funktsionalismi tähtteoseid. „Bauhausis“ töötasid õpetajatena tuntud maalijad Kandinsky ja Klee. „Bauhaus“ likvideeriti 1993. aastal fašistide poolt. Paljud eesrindlike kunstialaste ja ühiskondlike vaadetega bauhausalased pidid maalt lahkuma , peamiselt USA-sse, kus nad arhitektuuri arengusse edaspidi tõhusa panuse andsid.
Rahvusvaheliselt kuulus arhitekt ja teoreetik oli Šveitsi prantslane kunstniku nimega Le Corbusier 81887 – 1965), kelle loodud ehitisi leidub ka Moskvas. Le Corbusier lähtus küll funktsionalistlikest põhimõtetest, kuid ta rõhutas rohkem efektsust ja ilu, mida võivad pakkuda geomeetrilised vormid ja uueaegsed konstruktsioonid . Tihti kasutas ta näiteks klaasribadena üle fassaadi ulatuvaid aknais või siis kogu hoone toetamist lahtiste sammaskäikude peale.
Peale funktsionalismi tunneb 20. sajand veel muidki uudiseid arhitektuuristiile. Mittefunktsionalistliku arhitektuuri rajajate hulka kuulub ka ameeriklane Frank Lloyd Wright (1869 – 1959), kes alustas tegevust juba 19. sajandi lõpul. Väga palju ehitasid ta üheperekonna-elamuid. Need on ebakorrapärase kujuga, hästi liigendatud, et kõik ruumid saaksid piisavalt õhku ja valgust. Väga hästi seostuvad nad loodusega – üks maja seisa isegi kose kohal -, jääb mulje nagu oleksid nad ise kasvanud. Wright võrdleski ehitist elava olendiga, kelle sünnil mängivad kaasa ümbritsevad tingimused, ilmastik, maapinna reljeef jne. Wrighti hilisematest teostest on omapäraseim mingit hiigelvedru meenutav Guggenheimi muuseum New Yorgis oma spiraalikujuliselt tõusva vaatesaaliga.
Uusimat aega iseloomustavad ehitustööde kõrge mehhaniseerimine , valmisdetailide kasutamine, uudsed viimistlusmaterjalid ( alumiinium , plastmassid, klassseinad, mis paistavad läbi ainult seest välja vaatamisel), värvi osatähtsuse kasv jne. Inseneriteaduse areng on teinud võimalikuks sellised julged lahendused nagu terastrossidel või betoonkuplid, mis katavad näitusesaale, spordihalle, staadione jne. Huvitavaid näiteid võiks tuua Põhja-Itaalia tööstuspiirkonnast, kuulsa betoonispetsialisti insener Pier Luigi Nervi ( 1891 – 1979) tegutsemisalalt. Tema loodud Tooma spordipaleed kattev hiiglaslik betoonliud on kõigest 2,5 cm paks. Äärmiselt modernne on Brasiilia uus, tühja kõrberajatud pealinn, mille loomisest võttis osa tuntud arhitekt Oscar Niemeyer ( sünd 1907). Hinnatavad on ka Põhjamaade arhitektide, eriti soomlasse Alvar Aalto ( 1898 – 1976) teened. Teda iseloomustab puu, tellise, klaasi, vase ja teiste vanade ehitusmaterjalide oskuslik ühendamine.
Eeltoodud näited puudutavad enamasti üksikhooneid, mis on vaieldamatult suurepärased nii oma planeeringult kui ka tehniliselt teostuselt. Kuid kapitalismi tingimustes ei puuduta arhitektuuri saavutused kogu elanikkonda, vaid peamiselt selle varakamat osa.
20. sajandi jooksul on uuenenud ka linnade planeerimise põhimõtted. Selle ala uudisteks on elamute vabam paigutus , loodusliku kekskonna säilitamine, kõige elamiseks vajaliku koondamine mikrorajoonidesse, vaid jalakäijatele määratud tänavad kaubanduskeskustes, tavalistest linnaliiklustest eraldatud autode kiirmagistraalid, tööstusrajoonide eraldamine elamutest jne,. Põhimõtted on suurepärased, kuid siiski pole paljusid kauneid, ajakohaseid ja väga vajalikke linnade ja nende keskuse ümberkorraldamise plaane suudetud ellu rakendada, takistuseks on kapitalistlik eraomand maale.