Funktsionalism ja kontruktivism (0)

                                         Eesti Ettevõtluskõrgkool  Mainor  
 
 
                 
                                                               
 
                                                           Disaini õppesuund 
 
 
 
 
 
                                  Arhitektuuriajalugu 
                                                               Seminaritöö 
 
 
 
 
 
 
                                                              Triinu Luming 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
                                                                               Õppejõud: Siim Sultson 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 
2013 
 
 
                                           Funktsionalism  ja/või  konstruktivism  
 
      Tehnoloogia  kiire areng ja uued materjalid tõid kaasa uued tuuled, algas uus ajastu. 
Ülistati  masinakultuuri  ja  aktiivset  eluhoiakut.  Taheti  vastanduda  eelnevatele 
klassikalistele  arhitektuuristiilidele.  Historitsistlik  stiil  tundus  nüüd  liiga   koormav . 
Usuti,  et  uus  aeg  vajab  uut  nägu.  Kapitalismi  asjalikkus  ja  individualistlik  mõtteviis 
sobis  hästi  kokku  põhimõttega  form  follows  function.  Arvati,  et  iga  ajastu  peab  end 
väljendama  oma  arhitektuurikeeles,  mis  omakorda  tuleneb  tehnoloogilistest 
saavutustest. Uus  esteetika  võeti hästi vastu igal  pool, kuna see sobis hästi kokku ka 
ühiskonna üldhuvidega ja minevik oli möödanik. Uus  arhitektuur  pidi olema odav ja 
kiiresti  teostatav.  Sõjast  tingitud  ehitustegevuse  seiskumise,  uutest  riigipiiridest 
põhjustatud  põgeniketulva  ja  majanduskriisi  tõttu  oli  nõudlus  uute   korterite   järele 
suur. Tähtis oli, et saaks ehitada võimalikult kiiresti ja odavalt. Välditi arhitektuurseid 
kaunistusi,   kadus   dekoor.   Funktsionalismi   printsiibi  järgi  pidi  ehitise  välimus 
tulenema  tema  otstarbest  ehk  funktsioonist,  sellest  ka  stiili  nimetuski.  Muidugi  pole 
kunagi  ehitatud  päris  funktsioonituid  maju  ja  selle  juured  ulatuvad  juba   Vitruviuse  
teooriasse,  siiski  võib  lugeda  funktsionalismi  algusajaks  1920ndaid.  Hakati 
tähtsustama  ka  tehnilisi,  sotsiaalseid  ja  majanduslikke  tegureid  Ka  oli  oma  mõju 
arhitektuuri ja disaini arengule futurismil.   
      Uus  vorm  nõudis  ka  uut  sisu,  kõik  pidi  olema  odav,  aegasäästev  (uued 
kodumasinad), tervislikult valgusküllane ja puhas liigsetest asjadest.   Iseloomulik oli 
avatud  põhiplaan,  tuba  ei  olnud  enam  suletud   kuup ,  mis  sai  võimalikuks  uutele 
ehitusmaterjalidele - raudbetoon ja teras, kandvad  vaheseinad  polnud enam vajalikud, 
karkasskonstruktsioonid  vajasid  vaid  tugesid.  Kasutati  terasel  ja  raudbetoonil 
põhinevat karkasskonstruktsiooni ja hoone funktsioon ja  konstruktsioon  moodustasid 
terviku.  Ehitised  sarnanesid  täisnurkse  tahukaga  ja  olid  enamasti  valgeks  krohvitud. 
Mõned   arhitektid ,  nagu   Bruno   Taut  või  Le   Corbusier ,  kasutasid  ka  palju  värvi. 
Kasutusele  võeti   peened   postid  ja   tugisambad ,  millel  seisev  hoone  otsekui  hõljus. 
Moodi tulid klaaspinnad ja laiad aknad, lausa kogu fassaadi  laiused  lintaknad. Ruumid 
läksid   sujuvalt   üle  ühest  teiseks,  tekkis  voolav  ruumikontseptsioon.    Peale  elamute 
ehitati  funktsionalismistiilis  ka  muid  avalikkust  teenivaid  hooneid:   koole ,  kinosid, 
haiglaid  jms.   Revolutsiooniline   uuendus  oli  ka   Grete     Schütte-Lihotzky    kavandatud 
 
2 
„Frankfurdi  köök“  -  kõik  funktsioonid  olid  6,5  ruutmeetri  peale  mahutatud, 
maksimaalse ruumisäästlikkuse põhimõttel. 
     Saksa,  Hollandi  ja  Tšehhi  arhitektuuris  tähendas  see  vormide  selgust,  puhtaid 
pindu,  sirgeid  jooni  ja  täisnurki,  rangeid,  siledaid  ja  lihtsaid  vorme  ja  lisaks 
lamekatuseid.  
     See  arhitektuur,  mida  me  praegu  nimetame  funktsionalismiks,   kandis   1920.-
30ndail  eri  maades  ise   nimesid ,  ka  erinevad  arhitektid  ja  arhitektide  rühmitused 
andsid  samadele  funktsioonidele  kohati  väga  erineva  vormi  (Frank  Lloyd  Wrighti 
orgaaniline arhitektuur, Vene konstruktivistid, De  Stijl `i neoplastitsism,  Mies  van der 
Rohe  ratsionalism  ja  Le  Corbusier´  purism).  Kõiki  Euroopa  1920.-1930.  aastate 
avangardseid stiile kutsutakse ka üldistavalt modernismiks. 
      Konstruktivism  on  enamjaolt  Venemaa  kunstis  ja  arhitektuuris  avaldunud 
stiilivorm,  mis  kasvas  välja  kubismist  ja  futurismist,  oluline  osa  oli  ka  Kazimir 
Malevitši  rajatud  suprematismil.  See  muutus  üleeuroopalikuks,  levikule  aitas  kaasa 
multikunstnik  El  Lissitzky,  peale  II  maailmasõda  jõudis  ka  USA-sse  ( Antoine  
Pevsner, 
Le 
Corbusier, 
Walter 
Gropius , 
Naum 
Gabo ). 
Konstruktivismi 
iseloomustavad  jooned  arhitektuuris  on  väga  sarnased  funktsionalismile:  taotleti 
samuti  vormide   lihtsust ,  puudus   ornament ,  hoone  skeletsus  oli  välja  toodud, 
viilkatusest  oli  saanud  lamekatus  ja  konstruktsioon  ruumi  poole  avatud,   akende  
klaaspinnad  hiiglaslikeks  kavandatud.  Uhkemad  konstruktiivsed  lahendused  prooviti 
ära  tööstushoonete  peal,  neid  hooneid  peetakse   modernistliku   arhitektuuri 
eelkäijateks.  Erinevus  nende  kahe  stiili  vahel  on,  et  konstruktivism  on  rohkem 
konstruktsioonipõhine, ehitise vorm tulenes selle konstruktsioonist, mis jäid nähtavale 
tänu suurtele klaaspindadele. Funktsionalismis on ülekaalus selged ja puhtad pinnad, 
mäng 
mahtudega, 
täiuslik 
kompositsioon , 
konstruktivismis 
geomeetriliste 
kandetarindite  esteetiline  väljenduslikkus. 
     Tuntud  konstruktivistlikud  ehitusprojektid  olid  Tatlini  1919.  aastal  kavandatud 
mälestusmärk  Kolmandale  Internatsionaalile,  dünaamiline   arhitektuurne   skulptuur, 
millest pidi saama kommunstliku maailmaorganisatsiooni büroo- ja konverentsihoone; 
El  Lissitzky  poolt  1920-24  Leninile  kavandatud  tribüün,  terassõrestik;  ning 
Wolkenbügeli  nimelised  pilvelõhkujad, mis jäid kõik paberile, kuna olid oma ajast ees 
ja  majanduslikult  polnud  vajalikke  võimalusi.  Lõpuks  sai  konstruktivistidele 
saatuslikuks nende  seotus  kommunismiga, aga konstruktivismi ideed kujundasid siiski 
tulevikku. 
 
3 
      Funktsionalismi rajajaks Prantsusmaal peetakse ühte 20. saj mõjukamat (oli juhtiv 
ja  suundanäitav  roll)  Šveitsi  arhitekti  Le  Corbusier´d  (kodanikunimega  Charles 
Édouard   Jeanneret .)  Ta  propageeris  majade  ehitamist  peenikestele  tugedele,  et 
majaalust  pinda  saaks  kasutada  aiana,  tema  võttis  kasutusele  ka  katusaiad.  Ta  nägi 
arhitektuuri  tulevikku  tööstuslikus  ehitamises,  olles  veendunud,  et  raudbetoon  on 
tulevikuarhitektuuri  õige  materjal,  ja  projekteeris  maju  karkassehitistena,  seintest 
seespool   toestik   võimaldas  vaba  fassaadi  kujundust,  võttis  kasutusele  lintakna, 
klaasseina  ja  maja  vaba  plaani.   Majas   sees  kasutas  ta  värvi  üsna  julgelt  ja 
sisearhitektuuri elementidena olid olulisel kohal ruumi vormivad siserõdud, -trepid ja 
pandused.  Le  Corbusier    kirjutas  palju  artikleid   arhitektuurist     ja  temalt  on  pärit 
formuleering  „maja  kui  masin“,  millega  ta  pidas  silmas,  et  maja  peaks  töötama  oma 
funktsioonilt sama hästi kui masin. Tema kuulsaim villa oli Villa Savoye (1929- 1931 
Poissy`s),  mis  valmis  koostööd  nõo   Pierre   Jeanneret`ga.    Le  Corbusier  disainis  ka 
mööblit, 
kuna 
uue 
arhitektuurikeelega 
majade 
jaoks 
polnud 
vastavat 
sisustustoodangut,  et  saaks  tervikut  ja  ajastu  vaimule  vastava  tulemuse,  pidi   arhitekt  
selle ise looma.  Kuid Le Corbusier` unistus odavast masstoodangust ei täitunud, kõik 
1920. toodetud esemed on jäänud siiani luksusesemeteks. 
      Saksamaal oli funktsionalismi teerajaja arhitekt Walter Gropius,  Bauhausi   asutaja  
(esimene  modernistlik  disainikool).  W.  Gropius  oli  omas  ajas  väga  moodne  ja 
uuenduslik.  Tema  kavandatud (koos Adolf Meyeriga) väga funktsionalistlik Fagus`e 
kingaliistuvabrik  ( 1910 -1914)  kuulub  arhitektuuriklassikasse.  Läbipaistev  hoone  ja 
tugedeta  nurgad jätavad mulje, nagu hõljuksid trepiplatvormid õhus.  
       Bauhausi  koolimaja  Dessaus  (1925-26)  ja   Weimaris   –  kuulsa  klaasist 
rippfassaadiga  õppehoone  juurde  kuulub  ka  üliõplaste  ühiselamu,  kahte  hoonet 
ühendab  omavahel  sillana  tänava  kohal  haldustiib.  Hiljem  projekteeris  Gropius 
teravaservalisi kuubikuid meenutavad elumajad Bauhausi meistritele.  
        Bauhaus   esindas  funktsonalistlikku  mõtteviisi  kunstis,  eesmärgiks  oli  ühendada 
teooria  ja  praktika.  Ühendavaks  jõuks  oli  arhitektuur.  Kavandavate  hoonete 
eesmärgiks  oli  võimalus  neid  tööstuslikult  toota,  samas  pidi  ehitis  olema  terviklik 
kunstiteos.  Peale  W.Gropiust  1919–1928  sai  kooli  direktoriks   Hannes   Meyer  1928–
1930 ja hiljem   Ludwig  Mies van der Rohe 1930–1933. Õpetajate hulka  kuulus palju 
nimekaid ja olulisi modernistlikke kunstnikke (Paul  Klee , Vassili  Kandinsky  ja László 
Moholy -Nagy). 
 
4 
    Ludwig  Mies  van  der  Rohe  loomingust  võiks  mainida  Stuttgardi  elamunäituse 
jaoks  valminud  maju  (1927)    ja  Tugendhati  villat  Brnos  (1928-1930),  mis  on 
modernistliku arhitektuuri tõeline pärl. 
     1917.  aastal  asutati  Hollandi  kunstnikerühmitus  de  Stijl  (Stiil),  ka  nende  püüdlus 
oli  puhas  reaalsus.   Asutajaliikmeid   oli  kokku  10,  põhiteoreetikud  olid  Theo  van 
Doesburg ,  Pieter  Oud  ning  Piet   Mondrian .    Nende  loodud  vähestest  hoonetest  on 
kõige kuulsam Gerrit  Thomas  Rietveldi projekteeritud Schröderi maja Utrechtis, mis 
oli juba väga lähedal funktsionalistlikule arhitektuurile.  Üks de Stijli asutajatest, J: J: 
P:  Oud  lõi  suurepäraseid  funktsionalistlike  hoonete  näiteid,  nagu  Kiefhoeki  asula  ja 
Hoek van Hollandi elamud. 
    Eesti  tähtsamateks  funktsionalistideks  võiks  nimetada  Olev  Siinmaad,  Anton 
Soansi, Herbert Johansoni ja Edgar Johan Kuusikut, põhilielt kavandati eramuid. 
    Soomes 
ehitati 
palju 
funktsionalistlikke 
esindushooneid, 
tugevamad 
fukntsionalistid olid Alvar  Aalto ,  Erik Bryggmann ja Paul E. Blomstedt. 
    Igal  juhul  oleks  vale  arvata,  et  funktsionalistliku  hoone  vorm  tekib  praktiliselt 
iseenesest.  Nagu  varemgi,  on  sellesli  stiilis  selge,  lihtsa,   funktsionaalse   ja  seega  hea 
vormi leidmiseks vajalik kunstniku korrastav ja organiseeriv käsi ning loov vaim. (1) 
 
 
 
  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
5 
Kasutatud kirjandus 
 
1.  Gympel Jan. Arhitektuuri ajalugu: antiikajast tänapäevani. Tallinn, 2006. 
2.  Kodres   Krista .  Ilus  maja,  kaunis  ruum.  Kujundusstiile  Vana-  Egiptusest 
tänapäevani. Tln, 2001. 
3.   Kalm, Mart. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tln, 2001. 
4.  Frampton,  Kenneth . Moodne arhitektuur: Kriitiline ajalugu. London, 1992, 2007. 
 
6