Modernism, funktsionalism (0)

Modernism - 19.saj lõpp - 20. saj. I pool
Väga laiahaardeline liikumine, mis hõlmab 20.saj I poole kõiki avangardseid isme. Kuigi mõned modernsed ismid ei pruugi olla väga sarnased, oli kõiki ühine joon akademismist lahti ütlemine ja eksperimenteeriva kunsti eelistamine. Samuti otsisid kõik -ismid vastust kunsti ja inimkogemuse olemust puudutavatele fundamentaalsetele küsimustele.
*eksperimentaalne, radikaalne , alateadvuslik
Funktsionalism
Kunstis 1920. aastail ehitus- ja tarbekunstis tekkinud suund, mis seab ehitise või eseme vormi vastavusse tema otstarbega. Loobutud on dekoratiivsetest elementidest, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, raudbetoon , klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid ( peened postid , laiad aknad jne).. Ideed oli suuresti inspireeritud vajadusest luua parem maailm, kuna lõppenud oli kohutav I MS. Funktsionalismi rajajaks oli Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier , saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Funktsionalism levis kõige rohkem Saksamaal ning nt ka Tšehhoslovakkias. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse poolt rajatud kunstikool Bauhaus, mis tegutses 1919–1933.
*Kooli kuju pidi tulenema selle funktsioonist. Selle põhimõtte läbi muutusid igasugused kaunistused üleliigseteks. Selle asemel peeti geomeetriliste vormide kasutamisel tähtsaks nende selgust ja puhtust ning erinevate materjalide omaduste maksimaalset arvestamist.
Just nende põhimõtete pärast loetakse Bauhausi tööstusdisaini ja funktsionalismi sünnipaigaks. Bauhausi koolihoone koosneb kolmest omavahel ühendatud osast, mis on ehitatud selle funktsioonist lähtuvalt : töökodade osa on kaetud klaasist rippfassadiga, sest seal vajatakse kõige enam valgust, õppehoonetel on lintaknad ja ühiselamutiiva rõdud ja üksikult asetsevad aknad rõhutavad individuaalsust.
Le Corbusier (1887-1965)
Polnud arhitektuuri valdkonnas haridust. 1907-1911 reisis ringi ning need reisid panid ta loomingu põhimõtetele olulise aluse. 30 aastaselt naases ta Pariisi, kus ta kohtus Amédée Ozenfantiga ning koos lõid nad suuna nimega purism . Täpsemini, kirjutasid nad 1918. aastal manifesti "Après le cubisme", kus nad kirjeldasid purismi olemust – selged geom . vomid, limiteeritud värvide valik, igapäevaste obj. kujutamine. Et levitada oma mõtteviisi asutasid nad Ozefanti ja Paul Derméega 1920.a ajakirja L'Esprit Nouveau. Seal ajakirjas võttis ta kasutusele pseudonüümi „Le Corbusier“. Sealsed artiklid ühendas ta 1923. aastal esseekogumikuks („ Vers une architecture “), milles autor esitas moodsa arhitektuuri põhitunnused: sammastel seisev hoone, vaba põhiplaan ja fassaadikujundus, katusaed, lintaknad. Ta lõi oma nõo Pierre Jeanneret’ga stuudio ning nende koostöö kestis II MSni. See periood oli tema jaoks väga rikkalik just arhitektuuri ja linnaruumi planeerimise valdkonnas.
Ta oli üks esimesi, kes nägi arhitektuuri tulevikku tööstuslikus ehitamises. Et linnas haljastusele rohkem ruumi võita, projekteeris ta sambail seisvaid maju ja katusaedu. Ta projekteeris hooneid karkassehitistena; seintest seespool asetsev toestik ehk karkass võimaldab vaba fassaadikujundust. Tema „arhitektuuri filosoofia“ proportsioonide aluseks olid Fibonacci jada ning kuldlõige. Le Corbusier' tuntumaid ehitisi on Šveitsi üliõpilaste maja Pariisis, elamu Marseille 's ja Ronchampi kirik Prantsusmaal.
3) Ronchamp (1955 sai valmis)
*Le Corbusier’l paluti disainida uus katoliiklik kirik IIMS hävinu asemele.
*Seinad on paksud ning nendes on väikesed ebakorrapärased akna-avaused. Ta tahtis luua hoonet, mis soosib meditatiivset mõttelaadi ning kus saab lihtsamini religioosseid toiminguid teha. Valged seinad sobituvad purismile omase meelelaadiga ning akendest sissetulev justkui hakitud valgus loob kirikusse omapärase atmosfääri.
Frank Lloyd Wright 1867 – 1959
Ameerika Ühendriikide arhitekt, sisekujundaja , kirjanik ja lektor . Ta projekteeris oma 70-aastase karjääri jooksul üle tuhande ehitise, millest 532 ehitati valmis.
Karjääri alustas ta Chicagost, Silsbee alluvuses, kuid varsti läks ta Dankmar Adler and Louis Sullivan arh.firmasse tööle ning mõne aasta pärast lõi enda firma. * Daniel Burnham! 1900-1901 aastal kavandas ta 4 hoonet, mis märgivad „ preeria stiili“ algust. Stiili teket mõjutas arts and crafts liikumine. Preeria stiili iseloomustavad horisontaalsed jooned, lamedad katused ning distsiplineeritud detailide kasutus.
Ta lähtus oma töös põhimõttest, et arhitektuur peab olema harmoonias inimlikkuse ja keskkonnaga, ning nimetas selle vaate orgaaniliseks arhitektuuriks. Selle mõtteviisi parimaks näiteks on 1939. aastal valminud elamu Fallingwater , mida on nimetatud Ameerika kõigi aegade parimaks arhitektuuriteoseks.
*1) Fallingwater
Fallingwater on arvatavasti kuulus just selle tõttu, et maja olemus on täielikus kooskõlas sealse ümbrusega. Lloyd oli tugevasti mõjutatud ka Jaapani arhitektuurist ning Fallingwater peegeldab jaapanlikke motiive , ruumi ning dünaamilisuse kasutust ja inimese ning looduse kooskõla. Hoone asetseb joa peal. Integreeritus ümbrusega väljendub isegi väikestes detailides, nt. kui klaas kohtub kiviga, ei ole seal vahel metallpiiri; hoones olev trepp on sama joone peal, mis jugagi ning on tunne nagu trepp läheks sujuvalt joaga üheks.
EESTI
Esimene funktsionalistlik elamu valmis Eestis alles 1929. aastal, see oli funktsionalistliku arhitektuuri olulise riikitooja arhitekt Herbert Johansoni eramu. Vähem tähtsad polnud arhitektid Erich Jacoby , Eugen Habermann ja teised, kes samuti võtsid vähehaaval järjest kasutusse Euroopas kinnistunud funktsionalismi tüüpilisi väljendusvahendeid: lamekatus , sammastele tõstetud hoone(osa), horisontaalne aknariba, ornamentidest puhtad (tihtipeale valged) seinapinnad, vaba ruumiplaneering.
Funktsionalismi kõrgaeg jääb Eestis suhteliselt lühikesse perioodi: aastaisse 1931 -34, millest viimane tähistab vaikiva ajastu algust ja samal ajal esinduslikuma arhitektuurisuuna riiklikku soosimist. See avaldus eelkõige väärikate viimistlusmaterjalide (näiteks dolomiit) ja eestipärase ornamentika kasutuselevõtus fassaadikujunduses. Kuid ka pärast V.A. algust ei kadunud funktsionalism täielikult, mille kõige tuntum esindaja oli pikki aastaid Pärnu peaarhitekt Olev Siinmaa . Kuulsaimad valge funktsionalismi esindajad valmisidki pärast 1934. aastat, Pärnus: Rannahotell (1937) ja rannahoone (1939). Eesti funktsionalismi absoluutsesse paremikku kuulub kindlasti Siinmaa oma maja Pärnus Rüütli 1a, mis on valminud 1932, ja sama mehe projekteeritud villa Tallinnas Roosikrantsi tänaval (samuti 1932).
Olev Siinmaa
1881 Pärnu – 1948 Norrköping, Rootsi, oli eesti arhitekt, sisekujundaja ja mööblikunstnik, pikaajaline Pärnu linnaarhitekt.
Olev Siinmaa õppis aastatel 1890–1894 Pärnu Ülejõe Algkoolis ja erakoolides. Seejärel töötas ta oma isa juures, kes oli Pärnus tisleritöökoja omanik. 1911. aastal läks ta Saksamaale Wismarisse arhitektuuri õppima, aastatel 1912–1914 õppis tehnikumis Konstanzis. Pärast seda töötas ta Lübeckis mööblikujundaja ja sisearhitektina. Ta disainis Pärnu raekojale juugendmööbli ning ta kujunes peamiseks rahvuslikus stiilis esindusmööbli loojaks Pätsile. Tema sisustatud olid eesti toad nii presidendi residentsis Kadrioru lossis kui suveresidentsis Oru lossis.
Üheks õnnestunumaks funktsionalistlikuks hooneks Eestis on Olev Siinmaa ja Anton Soansi koostöös projekteeritud Pärnu rannahotell, mida ehitati 1935. aasta septembrist kuni 1937. aasta juunini. Ka rannahotelli söögisaalimööbel oli Siinmaa kavandatud ja valmistati Pärnu Puidutööstuse Artellis. Hotellihoone on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks.