Vulkaanipurse-füüsikaline nähtus (0)

Vulkaanipurse

Üheks suurimaks katastroofiks, mis võib inimeste, loomade ning taimede tavapärast elutegevust segada, peetakse vulkaanipurskeid. Siiski on vulkaanipursked piisavalt harva aset leidev nähtus, et selle pärast igapäevaselt muretseda pole vaja. Õnneks on ka tänapäevane tehnoloogia ning teadlaste valvsus abiks vulkaanipursete ettenägemiseks, kuid pole olemas kaljukindlaid arvamusi. Sageli juhtub nii, et kustunuks loetud vulkaanid ärkavad taas ellu.Seega võib ette ennustada paljutki, kuid paraku ei saa keegi kindlalt ette teada looduse käike.
Vulkaan on looduslik avaus maakoores, mille kaudu vedelas, tahkes ja gaasilises olekus vulkaaniline materjal Maa või mõne muu taevakeha pinnale tungib. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal. Seega lihtsustatult on vulkaanid enamasti rahulikud ja vaiksed mäed, mis erinevad teistest mägedest aga selle poolest, et vulkaanid vahel „ärkavad” üles ning sellisel juhul tekitavad suurt kahju. Ka varasematel aegadel on inimesed üritanud vulkaani mõistet lahti seletada. Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjeldas Hiera saart , mille tipust paiskus aeg-ajalt suitsu ja tuld . Kreeka mütoloogias nimetati Vulcanuseks jumal Hephaistose sepikoja ääsi. Roomlased nimetasid Vulcanoks aga Lipari saarte hulka kuuluvat saart, mille järgi vulkaan oma nime tõenäoliselt saigi .
Kui küsida, et miks inimesed on nõus elama sellise magava ohu kõrval, siis üheks põhjuseks võib tuua maa viljakuse vulkaanide lähedal. Maa viljakus mängib suurt rolli eriti vaesemates piirkondades, kus põllumajandus on üks peamisi elatusalasid. See on üheks esimeseks põhjuseks, kuid samuti on vulkaanidega seotud maavarad. Kaevandavate maavarade hulka kuulub näiteks väävel ja sulfiidsed maagid.Seetõttu elab ka tänapäeval vulkaanide ümbruses rohkelt inimesi, keda vulkaanipurske korral tuleb evakueerida. Ohu hindamisega tegelevad vulkanoloogid. Enamasti arvatakse, et aega on küll ja inimeste evakueerimisega ei pea kiirustama, kuid vulkaanipursete kestus varieerub tugevasti ning ka teadlased ei tea täpset aega, mil purse toimuma peaks.
Vulkaanid jagatakse aktiivsuselt tegevateks, uinunuteks ja kustunuteks. Tegevvulkaan on vulkaan, mis on hetkel aktiivne või on pursanud ajaloolisel ajal, uinunud vulkaani tegevust pole kunagi kirjeldatud, kuid tema aktiviseerumist peetakse tulevikus tõenäoliseks. Kustunud vulkaan arvatakse aga olevat oma tegevuse igaveseks lõpetanud. Kuid täpset piiri uinunud ja tegeva vulkaani vahele tõmmata ei saa ning kustunud vulkaan ei pruugi alati täielikult kustunud olla. Vulkaanid elavad oma nö elu, mis on palju pikem inimeste või isegi inimkonna omast. Vulkaan võib olla aktiivne kümneid aastaid. Näiteks on Stromboli vulkaan olnud aktiivne viimased 2500 aastat, mistõttu teda nimetatakse „Vahemere majakaks”. Enamik pole siiski nii pikaealised. 10% vulkaanidest piirdub ühe päevaga, suurem osa vulkaanidest kolme kuuga ning vähesed tegutsevad järjest üle kolme aasta. Tegelikult on kõige olulisem see, et kui ruttu jõuab vulkaanpurse haripunktini. Ajaloos kõige võimsaim vulkaanipurse oli vulkaan Tambora "looming" 1815. aastast. Pärast kolm aastat kestnud mõõdukat aktiivsust järgnes katastroof. Tervelt viis ööpäeva valitses vulkaanist 500 kilomeetri raadiuses täielik pimedus. Välja paiskus miljardeid tonne vulkaanilist materjali, purskepilv tõusis 44 km kõrgusele atmosfääri ning hukkus 60 000 inimest. Sellele kaasnesid keskkonnamõjud, mille tõttu järgnev aasta jäi ilma suveta.
Vulkaanipurskeid jaotatakse kaheks – plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud pursked kaasnevad enamasti ränirikka magmaga vulkaanidega. Plahvatuslikkus tekib sellest, et rõhu vähenedes (nagu juhtub ülespoole tõusva magmaga), halveneb gaaside lahustuvus magmas. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure mahu tõttu vulkaanilõõris pingeid tekitama. Asi laheneks, kui gaasid saaksid magmast välja murda, kuid suure viskoossuse tõttu on see raskendatud. Seetõttu purskub plahvatusliku vulkaanipurske puhul välja vulkaaniline tuhk ja kivimid. Efusiivsed pursked on ränivaese koostisega ning gaasid pääsevad kergemini magmast välja. Seega on efusiivne purse pigem rahulik ning kivimite ja tuha asemel on vulkaaniliseks produktiks vedel laava .
Läbi ajaloo on maailmas olnud mitmeid kuulsaid ja tuntuid vulkaanipurskeid. Mõned neist nõudsid palju inimohvreid ja hävitasid ümbruses oleva looduse pikaks ajaks.
Üheks maailma ohtlikumaks vulkaaniks peetakse Vesuuvi Itaalias. Vesuuv on pursanud umbes tosinaid kordi, kuid kuulsaim neist toimus 24. Augustil 79.a. Vesuuvi ümber olevad linnad Pompeji ja Herculaneum mattusid tuha alla nii kiiresti, et inimesed ei jõudnud põgeneda. Kui praegu pole ohtu, et lähiajal see uuesti purskaks, siis kaugemas tulevikus võib oodata äkilist ning katastroofilist purset, arvestades, et selle ümbruses elab üle 3 miljoni inimese.
Indoneesias asuva Tambora 1815.aasta vulkaanipurset peetakse aga uusaja võimsaimaks. See algas 10. aprillil ja kestis 15.juulini. Plahvatusele ja laavavooludele järgnes nälg ja haigused. Nagu eelnevalt mainitud sai sellele järgnev aasta tuntuks kui „aasta ilma suveta”.
Pinatuba vulkaan Luzoni saarel oli enne kuulsat vulkaanipurset „vaikinud” üle 500 aasta. 2.aprillil 1991.aastal Pinatuba ärkas ning 3.juunil toimus esimene laavapurse. 15.juunil leidis aset suurim purse, mis paiskas tuhka 34 kilomeetri kõrguseni ning kattis ümbritsevad 125 000km2. Hävis umbes 8000 hoone ja maja ning hukkus üle 400 inimese. Ühtlasi muutis Pinatuba vulkaanipurse ka terve maailma kliimat.
Vulkaanipursked ise ei pruugi olla kõige hävitavamad, pigem on põhjusteks muud kaasnevad nähtused. Näiteks Indoneesias 1883. Aastal toimunud Krakatau vulkaanipurskele järgnes tsunami ehk hiidlaine , mis oli peamine laastav tegur. Ohvreid nõudis see umbes 36 000 inimest. Samuti võivad olla sellisteks teguriteks ka vulkaaniline gaas , rusuvool või nälg. Kuid mitte ainult, sest vulkaanipursetega kaasnevad ka muud ohud. On teada, et tuhasajud ei tapa üldjuhul kedagi, põhjustades vaid ebameeldivusi, kuid ohtlikuks muutuvad need lennukimootoritele. Seetõttu kontrollitakse enne lennutrasse, et vältida vulkaanide purskepilvi. Vulkaanilised mudavoolud ehk lahaarid laskuvad mööda vulkaani jõeorge alla ning hävitavad suure jõuga kõik, mis ette jääb. Laavat purskavatele vulkaanidele iseloomulikud laavavoolud samuti ei ole tavaliselt inimestele surmavaks, aga põhjustavad suurt kahju inimeste varale ning laavavoolude ümbersuunamist ei saada sageli edu. Ohte on piisavalt.
Nähtusena on vulkaanipurse aga huvitav ja põnev. Filmideski kujutatud pursked on suurejoonelised ja silmale huvitav vaadata, kuid päriselus sama ohtlikud. Kui juba eriefektidega varustatud filmisteenid natuke õudust tekitavad, siis päris vulkaanipurse paneb emake looduse ees lausa aukartust ja hirmu tundma.