Vulkaanipursked (0)

Vulkaanipursked

Pursketüübid

Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks – plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud vulkaanipursked on raevukama iseloomuga - magma on suurema ränisisalduse tõttu paksem ja ei pääse nii kergelt kraatrist välja. Plahvatuslike pursetega kaasnevad maavärinad, lõõm- ja vulkaanilise tuha pilved, aga ka erineva koostisega laavavoolud. Plahvatuslik vulkanism on omane eelkõige vulkaanidele, mida toitev magma on segunenud ränirikkama mandrilise koore materjaliga . Sageli ongi vastav magma mandrilise koore osalise ülessulamise tulemiks. Tüüpilisel juhtumil on plahvatuslik vulkanism seotud subduktsioonivöönditega. Kõige võimsamad ja kuulsamad vulkaanipursked on seotud just seda tüüpi vulkaanidega. Reeglina tegutsevad nad lühikest aega, millele järgneb pikem paus .
Ränivaesem ehk aluseline magma on aga oluliselt vedelam ning voolab kraatrist välja rahulikumalt. Tüüpiliseks purskeproduktiks on basalt. Vähemal määral esineb ka vulkaanilist tuhka . Basalt on ultraaluselise koostisega vahevöö osalise sulamise tulemus, mistõttu tekib basalt peamiselt siis, kui teekonnal maapinnani pole magma olulisel määral mandrilise maakoore materjaliga segunenud. Sellist tüüpi vulkaanid ei kujuta endast väga suurt ohtu, väljaarvatud laavavoolud, mis võivad voolata kraatrist väga kaugele ning hävitada kõik enda teele jääva. Inimohvreid aga reeglina ei kaasne, sest laava liikumine on piisavalt aeglane, et inimesed jõutaks evakueerida.

Klassikalised pursketüübid

20. sajandi alul lõi itaalia geoloog Giuseppe Mercalli vulkaanipursete klassifikatsiooni, mis põhines tuntud vulkaanidele iseloomulikul käitumisel. Süsteem on tänapäevalgi kasutusel, ehkki tema subjektiivsuse tõttu mitte nii laialt kui varem.

• Hawaii -tüüpi purse – efusiivne, purskeproduktiks peamiselt laava.
  
• Stromboli -tüüpi purse – pideva ja pikaajalise aktiivsusega, mõõduka intensiivsusega plahvatuslikud pursked.
  
• Vulcano-tüüpi purse – raevukamad pursked kui Stromboli-tüüpi vulkaanil, purskepilv tõuseb kõrgemale ning plahvatused võivad mõnikord hävitada osa vulkaaniehitisest.
  
• Pliinia -tüüpi purse – plahvatuslik ja väga ohtlik purse, saanud nime Vesuuvi purske järgi, mis hävitas Pompei. Need on pursked, mis teevad ajalugu. Purskega kaasneb suur kogus püroklastilist materjali ning purskepilv võib tõusta kümnete kilomeetrite kõrgusele. Jagatakse subpliinia-, pliinia- ja ultrapliinia-tüüpi purseteks. Nimi tuleb sellest, et seda purset kirjeldas Plinius Noorem kahes Tacitusele saadetud kirjas.
  
• Pelée-tüüpi purse – ei ole otseselt seostatav purske võimsusega, kuid seda tüüpi vulkaanipursetele on omane lõõmpilvede esinemine. Nimi tuleb Martinique'i saarel asuvast Pelée vulkaanist , mis aastal 1902 hävitas täielikult St Pierre 'i linna.
  

Vulkaanilise plahvatuslikkuse indeks

Vulkaanilise plahvatuslikkuse indeks ehk VEI on võetud kasutusele, et muuta vulkaanipursete võimsuse hindamine vähemsubjektiivseks. Arvestatakse väljapaisatud tefra kogust, purskepilve kõrgust ning hinnanguid purske võimsusele. Skaalal ei ole ülemist piiri. Magnituud 0 omistatakse mitteplahvatuslikele Hawaii-tüüpi pursetele, mille käigus paisati atmosfääri vähem kui 104 m³ tefrat. Ajaloolise aja võimsamaid purskeid hinnatakse magnituudiga 7–8 (100–1000 km³ tefrat). Magnituudi suurenemine ühe ühiku võrra tähendab plahvatuslikkuse kümnekordset suurenemist .

Pursete kestus

Vulkaanipursete kestus varieerub suurtes piirides. Stromboli on tegutsenud juba viimased 2500 aastat, mistõttu nimetatakse teda "Vahemere majakaks". Kümneid aastaid on tegutsenud ka mitmed teised vulkaanid. Näiteks Etna (Itaalia), Erta Ale ( Etioopia ), Yasur ( Vanuatu ), Sangay ( Ecuador ), Erebus ( Antarktika ) jne. Enamik ei ole siiski nii pikaealised. Ühe päevaga piirdub umbes 10% vulkaanidest, suurem osa lõpetab tegevuse kolme kuuga ning vaid väga vähesed tegutsevad üle kolme aasta järjest. Pursete mediaanpikkuseks on seitse nädalat.

Vulkaanide aktiivsus

Sageli jagatakse vulkaanid tegevateks, uinunuteks ning kustunuteks. Tegevvulkaan on vulkaan , mis on hetkel aktiivne või on pursanud ajaloolisel ajal, uinunud vulkaani tegevust pole kunagi kirjeldatud, kuid tema aktiviseerumist peetakse tulevikus tõenäoliseks. Kustunud vulkaan arvatakse aga olevat oma tegevuse igaveseks lõpetanud. Ülalkirjeldatu pole aga siiski üldaktsepteeritud seisukoht, sest uinunud ja tegevvulkaani vahele on raske mõistlikku piiri tõmmata ja teaduslikust vaatepunktist lähtudes ei pruugigi siin mingit vahet olla, mistõttu on sellisele jaotusele vulkanoloogide seas märgatav vastuseis. Probleemid ilmnevad juba kasvõi seetõttu, et ajaloolise aja ulatus on erinevais maailma piirkondades erinev. Samuti ei ole mõtet võrrelda vulkaane inimkonna ajalooga ning tõmmata sellest lähtuvalt piire . Vulkaanid elavad oma elu, mis on palju pikem kui inimestel/inimkonnal ega sõltu sellest. Sageli juhtub ka, et kustunuks loetud vulkaan ärkab uuesti ellu.
Roland Keiso
Tartu Kivilinna Gümnaasium
11a Klass