Vooruslik ning kõlbeline käitumine tagavadki inimesele teadmise sellest, mis on hea ja soov head tahta. Kui head tuntakse siis head ka tahetakse ja valitakse. Käitudes vooruslikult välditakse kurja. Vooruslik käitumine ei tähenda alati seda kuidas inimene PEAB käituma, sest tarkusega kaasneb ka teadmine, miks vooruslik käitumine on hea, vooruslikust käitumisest ei saa kohustus, vaid tänu vooruse vajalikkuse mõistmisele saab sellest teadmine. Tänu sellele ei käitu inimene ebavooruslikult, isegi kui on tegusid, mis tooksid talle naudingut, teab ta, et ebavoorusliku käitumise tagajärjed toovad kaasa sellest suuremaid kannatusi ja kurbust. Ebavooruslik tegutsemine muudab inimese õnnetuks.
oma looga läks. Seega on raamat huvitav kõigile lugejatele, kuna ei muutu ühekülgseks vaid selles pilgatakse rohkem või vähem kõiki tegelasi. Tema sada novelli kajastavad värvikalt ajastule iseloomulikku argielu ning annavad sellest autori seisukohast vaadatuna hea ülevaate. Üsna selgelt tuli välja, et paljusid inimtüüpe saab samastada ka tänapäeva inimestega. Iseloomulik tegelastele oli püüd jätta endast muljet, kui heast ja vooruslikust inimesest, kuigi pealispinna all oli pea aegu alati palju enamat peidus.
nii, et inimene üritab võimalikult palju oma armsamast saada, just kui pole piisavalt aega antud siin maailmas koosviibimiseks. Armunud tõesti käituvad nii, nad viidavad liigagi palju aega koos ja ei suuda üksteisest kauem lahus olla kui mõned päevad, ilma, et kohutav igatsus peale tuleks. Samas luulekogus ,,Sonetid'' ilmus veel üks minu jaoks märkimisväärne luuletus ,,Sina ütled''. Luuletuses kajastub Underi impressionistliku kujutuslaadi, põimides loodust ja mehe vooruslikust. Luuletuses avaneb Underi anne kreatiivselt kujutada armu- ja looduselamusi. ,, Kui nagu liblik hõljub naeratus/ sul ümber huulte avaneva mooni, '' kirjeldab Under oma armastatu kergelt tulevat, muretut naeratust, mille ilu on võrreldav avanenud mooniga. Luuletus ,, Sina ja mina'' , mis ilmus kogumikus ,,Kivi südamelt'' aastatel 1930-1935 on hoopis teise alatooniga kui nooruses kirjutatud armastusluuletused. ,, Sa ajad kärbsed mu toast, / sa oled mu seljakatja
Eugéne de Rastignac, keda ta hakkab armastama nagu enese poega, kuna too on sõbrunenud Delphine'ga ning seetõttu saab talle rääkida tema tütre elust, millest isa Goriot saab omakorda jõudu elamiseks. Öeldakse, et raha on mõeldud tarkadele inimestele, kuna see on üks võimsamaid manipuleerimise vahendeid. Rahaga seostuvad mõisted võim, jõukus ja ühiskondlik positsioon. Nende saavutamiseks ollakse valmis kõigeks. Raha muudab inimesi. Nii muutuski Eugéne de Rastignac vooruslikust hindavast noormehest egoistlikuks, manipuleerivaks ja rahaahneks meheks, kes ei löönud risti ette mitte millegi ees. Nii palubki ta oma niigi vaesel perekonnal endale raha saata, et osta omale uus ülikond, mis muudaks ta kõrgseltskonna jaoks vastavaks. Ta palub oma tädil ära kasutada tolle kunagisi sidemeid õukonnaga, et pääseda vikontess de Beauseant'i tiiva alla, kes õpetaks talle käitumist ja räägiks kõrgseltskonda pürgimise saladustest
meieni jõuavad tema jutud Platonilt. Läänefilosoofia isa kuigi ta pole esimene filosoofiline mõtleja, kuid ta mõtleb teistmoodi, nii nagu hakkab ka mõtlema euroopa tsivilisatsioon. Sokrates tegeles peamiselt inimestega vestlemisega ja vaidlemisega. Ta ei võtnud raha oma õpetuse eest, kuid ka ei andnud täpseid vastusi. Ta elas vaeselt ja arvas, et mida vaesem inimene on seda õnnelikum ta on ja et mitte keha ei ole oluline vaid hing. Kõige olulisemaks pidas sokrates hingepuhtust, vooruslikust. Uskus et kui seda säilitada, siis ka sisemiselt haiget ei saa. "teadmine on voorus, tarkus teeb paremaks, iga väide on küsitav, vaieldav ja kaheldav" Aastal 399 mõistetakse Sokrates kohtusse väitega et ta hukutab noorsugu ja teotab jumalaid. Toimus hääletus ja ta mõisteti surma. Viimane õhtu sõpradega, sõbrad korraldasid põgenemise aga sokrates keeldus. Temast sai märter, kes läks oma õpetuste nimel surma. Filosoofia tähendab " fileo " ja "sophia"
Vürsti tütart Ghismondat kirjeldatakse väga targa ja ilusa naisena. Ghismondat võib vähemalt väliselt olekult väga tugeva loomuga inimeseks pidada, sest kui tema isa talle Guiscardo kinni võtmisest rääkis, ei hakanud tüdruk isegi nutma, vaid teatas muretu ning ükskõikse näoga, et tema ei leia armastuses midagi valet ja tehtut ei kahetse. Ghismonda pidas inimesi võrdseteks ja ei teinud neil vahet mitte seisuse, vaid vooruslikkuse järgi. Guiscardost räägib autor kui ülimalt vooruslikust ja kombekast mehest, kuigi ta madalast soost pärines. Põgusalt on kirjutatud ka tema armastusest Ghismonda vastu. Antud novelli puhul on natuke raske naeruvääristamisest rääkida, sest lugu ju lõppes väga õnnetult kõigi kolme jaoks. Kui, siis ehk vürsti soovi pigem enda ja tütre mainet üldsuse ees kaitsta, kui lasta oma lapsel õnnelik olla. Käesoleva loo puhul hindab kirjanik naise suurt armastust, mille tagajärjel oli ta
1809 pikemale reisile. Teekond kulges läbi Hispaania, Albaania, Kreeka ja Türgi. Reisimuljetest sai päevik ja päevikust poeem "Childe Haroldi palveränd" (Childe on rüütlitiitel), mis tõi autorile luuletajakuulsuse. Poeem ilmus mitmes osas: 1812 I ja II laul; 1817-1818 III ja IV laul. II osa: Albaanias IV osa: Veneetsias IV osa: minu hing Poeemil "Childe Haroldi palveränd" I osal oli autobiograafiline sisu: see oli jutustus vooruslikust elust loobunud kõrgest soost noormehest (Childe Harold), keda tabas elutüdimus (suur õnnetus romantikule). Keeldus oma eksimusi lunastamast kirikus. Üht naist armastas, kuid elas teistega, sest armastatu oli teise mehega abielus (vihje Mary- Annile). Põgenes üksindusse, läks reisile. Ei jätnud jumalaga õe ega emaga. Keegi ei armastanud teda ja ta ei vajanudki kedagi. Sõitis Inglismaalt laevaga Lissaboni poole. Vaatas merd, mängis kannelt ja luuletas. Armastas apelsine
valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi vooruslikult käituma kirik on ülem riigist valitseja vooruslikkuse tasuks on igavene elu Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus inimese panevad liikuma ihad hea ja kuri on seotud inimese ihadega õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab Shaftesbury subjektiivsest õnnest õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses väliste asjade roll õnnes on lahtine õnnelik elu tuleneb vooruslikust tegutsemisest ja ühiskondlikust harmooniast, mis tulenevad omakorda tunnete harmooniast hinges Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest ühiskondlik inimene 1) Mure oma staatuse pärast 2) Sõltuv asjadest, tunnustusest ja teistest inimeste tööjõust 3) Valmis teisi hävitama oma eesmärkide saavutamiseks 4) Õnnetu, sest: Ei suuda rahuldada oma muutuvaid soove Sõltub võrdlusest teistega Ei tunne iseennast lahendused
9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus). Õnn tähendab kindla vooruse omamist, aga omades kindlat,
mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus). Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab.
See kõik oli oluline enesealalhoiu, mitte õnnelikkuse suhtes. Küll tekib sellega olukord, kus välise vaatluse jaoks ei pruugi stoik erineda millegagi tavalisest inimesest. See, mis teda eristab, on sisemiselt ükskõikne hoiak enesealalhoiu seisukohalt eelistatavatesse asjadesse, mida ta püüab omada. Ühe eluviisi eetilise õigustatuse üle saab otsustada üksnes sisemise hoiaku alusel, mitte selle välise käigu alusel. Kõik teod, mis on sooritatud vooruslikust hoiakust lähtudes, on õigustatud, kõik teod, mis on sooritatud voorusetust hoiakust lähtudes, on õigustamatud. Eelpoolkirjeldatud ükskõiksuse saavutatavuse seadsid kahtluse alla teised, stoikutega konkureerivad filosoofiakoolid. Stoikute oponendid väitsid, et enesealalhoiuks positiivse tähendusega nähtusi ei saa inimene mitte pidada hüvedeks, ja kui ta nendest ilma on, tähendab see tema jaoks paratamatult seda, et ta ei saa olla õnnelik
Kui aga midagi sellist siiski juhtub, siis ei peegelda tegu inimese loomupärast püüdlust, vaid seda, et ta niisuguse püüdluse objekti ekslikult identifitseerinud. Neid Sokratese eetilisi põhiseisukohti kritiseeris hiljem Aristoteles. Üks asi, mida Sokrates Aristotelese hinnangul arvesse ei võtnud, on tahtenõrkuse – akrasia – fenomen. Inimene võib küll mõista, et voorus on kasulik tema õigestimõistetud huvide teostumiseks ja olla seetõttu huvitatud vooruslikust elust. Kuid voorusest kinnipidamine nõuab lisaks vooruse teadmisele veel ka tahtepingutust ja iseloomukindlust, mida inimesel ei pruugi jätkuda vaatamata sellele, et ta teab, 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. mis on vooruslik. Kui see vastuväide paika peab, siis ei ole teadmine vooruse kohta piisav kõlbelise käitumise tingimus. Samas poleks akrasia-argument Sokratese silmis arvatavasti kehtiv olnud
Inimene peab ise oma elu elama, mitte aga ühinema mingisuguse grupeeringuga (lootuses kaotada oma hirmud ja meeleheite). 13 FRIEDRICH NIETZSCHE (18441900) Irratsionalist. Propageeris vaba, nn. üliinimese (näiteks tõsise filosoofi või suure kunstniku) arengut. Nietzsche mõtlemisele adekvaatsem termin oleks siiski ,,ülEinimene". Nietzsche Übermench`i idee sarnaneb pigem Aristotelese ettekujutusega vooruslikust inimesest kui kujutlusega mingist üliinimesest. Nietzsche filosoofiat pole sageli mõistetud. Seda on ekslikult peetud natsismi toetavaks. Peateos "Nõnda kõneles Zarathustra." Teisi teoseid: "Sealpool head ja kurja", "Moraali genealoogia", "Ecce homo". Nietzsche oli elu lõpupoole haige, kannatas närvivapustuste ja peavalude all. Suri vaimuhaigena, kui oli ligi kümme aastat voodihaige olnud. Suurt osa oma mõtteist oli Nietzsche sunnitud väljendama aforismide vormis
Naaseb vooruslik tegutsemine. Õnnelik elu eeldab ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat vooruslik tegutsemine õnnelik elu Shaftesbury hinge harmoonia Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonimlisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetes, ülimalt suur refleksiivne nauding (vaatleme ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikust käitumisest) oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Tuleb teha sõpradele, kogukonnale head ja tegutseda riigi huvides see teebki õnnelikuks. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikult ei käitu, sest sisekaemuses saame aru. Shaftesbury õnneliku elu vormidest Pole selge, millist rolli mängivad välised asjad õnnes. Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses
Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve
läinud. Vaade ja püüdlus- saadakse budismist aru; kõne, tegu ja eluviis- jälgitakse igat asja, tegu ja mõte kõik loeb. 9 Mõtted: Kõik on minatus- an-ätman, kõik siin maailmas on. Nn sisutus. Kõik see on meie illusioon - mäyä. Meid pole nagu olemas. Ahimsä- vägivallatus. Mitte nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Esimene reegel: ei kasutata vägivalda; NB! mitte võtta seda mida pole antud; hoiduda mitte vooruslikust seksuaalkäitumisest, loobuda seksist.; mitte kõnelda seda mis pole tõde. Mitte tarvitada meelitumestavaid aineid. Mungad ei tohi kanda parfüümi, ehteid. Mungad ei tohi käsitleda raha. Konsensusdemokraatia- arutatakse senikaua kuni kõik on nõus. Suguühe, vägivalla sooritamine, valetamine, umbjoobes, vargus- väljaviskamise aluseks mungal. Vinäya- reeglid. Vette kuseda ei tohi. Peab ülestunnistama, kas kogu koguduse ees või mõnele mungale
Oma hauakirjadel nimetasid nad surnu isa nime kõrval pea alati ka tema ema nime. Mõnedel juhtudel on piirdutud koguni ainult ema nimega. Hauakambrite maalinguilt on näha, et pidusöökidel osalesid meeste kõrval ka naised, pikutades lavatsitel nendega külg külje kõrval. See erines oluliselt kreeklaste kommetest. Etruski naiste positsioon ei sobinud kokku ka roomlaste ettekujutusega oma mehele kuuletuvast vooruslikust abikaasast. Seetõttu näis etruski naiste eluviis kreeka ning rooma autoritele suisa kõlvatuna. Roomlased pidasid etruske väga jumalakartlikuks rahvaks. Etruskid uskusid paljusid jumalaid, häid ja kurje vaime. Oma jumaluste kõrval avaldasid nad austust ka mitmetele kreeka jumalatele. Tähtsal kohal nende religioonis oli usk surmajärgsesse ellu, millest annavad tunnistust ülalnimetatud hauakambrid. Sealsete seinamaalingute elurõõmus
Selliseid suhteid saab tagada poliitiline võim, mida toetab kodanike harjumus Francis Hutcheson (1694-1746) Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne. Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716) Probleemsituatsioon 17. sajandil Tees: Inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed Kas vooruslikust kohusetundest piisab? Inimese loomupärane sotsiaalsus Kriisid Euroopa suurriikides: Nauding seltskonnast, hoolitsemine teiste eest. Harmoonia. Kodusõda Inglismaal (1642-1651) Sõprus – sotsiaalsuse tõestus
vormid, kuid inimese tegevuse tulemusel realiseerub üks neist. Iseeneslikult aga toolid, lauad jne ei teki. 11 Aristotelese teaduste (teadmiste) klassifikatsioon: 1) teoreetilised teadused (teadmised) [filosoofia, matemaatika, füüsika] 2) praktilised teadused(teadmised) [eetika, poliitika] ja 3) loomingulised teadused (teadmised) [kunstid, käsitöö harud] Rääkides õnnest ja vooruslikust elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida
annaabi.ee 
